Ent kas ta tahtis tõesti just praegu abielluda? Hannah sirutas käe uuesti küpsise järele. Talle oleks ehk kasulikum püsida kergelt ülekaaluline, lükata võimalikud abieluettepanekud kaugesse tulevikku ja käia igavesti kohtamas nii Normani kui ka Mike’iga.
Tagauks avanes ja Hannah tõmbas käe küpsisetaldriku juures ära. See oli ilmselgelt süüdlaslik reaktsioon ja ta saatis oma äripartneri Lisa Hermani poole piinliku naeratuse. “Tere hommikust, Lisa.”
“Tere, Hannah.” Lisa riputas käekoti nagi külge, võttis põlle ja hakkas seda ette siduma, teda samal ajal uudishimulikult silmitsedes. Kuna Lisa oli väikest kasvu, pidi ta põlle vöökohast mitu korda kokku voltima ja paelad kaks korda ümber talje siduma. “Nägin, et panid küpsise tagasi. Kas nendega on midagi valesti?”
“Ei. Olen kindel, et need on imemaitsvad.”
“Miks sa siis ühte ei võtnud?”
“Sest ma olen dieedil. Ei mingeid magustoite, kuni olen kümme kilo alla võtnud. Kui näed, et ma käe veel mõne küpsise järgi sirutan, siis võid mulle vastu näppe anda.”
“Olgu. Aga mis selle nüüd siis esile kutsus?”
“Mu lemmiksuvepüksid. Ostsin need eelmisel suvel, kui käisime Andreaga koos osturetkel, ent nüüd ei saanud ma neil isegi lukku kinni.”
“Imelik. Mulle küll ei tundu, et sa oled kaalus juurde võtnud.”
“Sulle ei tundu võib-olla jah, aga…” Hannah vaikis ja ohkas. “Norman ostis maja.”
“Tõesti?” oli Lisa ehmunud.
“Selle maja, mille Rhonda Scharf oma vanatädilt päranduseks sai. Ta tuleb täna hommikul siia, et lepingule alla kirjutada.”
“Norman hakkab siis kolima?”
“Mitte veel. Ta laseb vana maja lammutada ja hakkab ehitama seda unistuste maja, mille me selle võistluse jaoks projekteerisime.”
“See on suurepärane,” ütles Lisa kraanikausi poole astudes, “aga mis on sellel pistmist sinu ja su kaaluga?”
“Ta helistas täna hommikul, et mulle sellest rääkida, aga ei teinud mulle abieluettepanekut.”
Lisa pöördus, et Hannah’t pahaselt silmitseda. “Ja sa usud tõepoolest, et ainus põhjus, miks Norman sulle abieluettepanekut ei teinud, on see, et sul on kümme üleliigset kilo?”
“Noh… ei. Aga…”
“Ära saa minust valesti aru,” katkestas Lisa. “Kui tahad, siis pea dieeti, aga ära kasuta Normanit ettekäändena. Ta on sinu järele arust ära. See on kõigile ilmselge. Arvan, et ta teeb ettepaneku sulle õige pea.”
Hannah tundis, kuidas tuju kohe paremaks läks. “Arvad tõesti nii?”
“Täiesti kindlalt. Mõnel mehel kulub julguse kogumiseks lihtsalt natuke rohkem aega. Olen käinud Herbiga sama kaua kui sina Normaniga ja Herb ei ole mulle ka veel ettepanekut teinud.”
“Kas sa tahaksid, et ta teeks?” Hannah kahetses sõnu niipea, kui need olid suust väljas. Lisa ja Herbi suhe ei olnud üldsegi tema asi. Kuid Lisal ei paistnud olevat küsimuse vastu midagi ja ta naeratas käsi kuivatades kergelt.
“Vahel soovin, et ta teeks seda. Aga kuidas on lugu sinuga? Kas sa tahad, et Norman teeks sulle abieluettepaneku?”
“Ma ei tea. Aga tean, et ma ei taha, et ta kellelegi teisele ettepaneku teeks.”
Lisa hakkas naerma. “Ma ei usu, et sa peaksid selle pärast muretsema. Kuidas selle dieediga siis jääb? Kas hakkad seda pidama?”
Hannah jäi hetkeks mõttesse. “Hakkan jah. Ma ei saa endale ometigi uut garderoobi lubada.”
“Vaat see on hea põhjus dieedi pidamiseks,” ütles Lisa kohviku ukse poole suundudes. “Lähen panen kohvi jooksma, et saaksid end täita millegagi, mis on kalorivaba.”
Ahju taimer hakkas piiksuma ja Hannah tõusis, et koogid ahjust välja võtta. Kui kõik koogid olid restidele jahtuma tõstetud, oli Lisa värske ja kuuma kohvi tassitäiega tagasi.
“Ole lahke.” Lisa ulatas Hannah’le valge kruusi, mille küljele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR. “See paneb su energia käima. Ja kui su energiatase tõuseb, siis põletad rohkem kaloreid. Jumalikud nagu alati.”
Hannah, kes oli hakanud juba esimest kohvilonksu võtma, tõstis selle ebaloogilisuse peale pilgu ja nägi, et Lisa silmitses küpsetatud kookide rivi.
“Arvan, et sidrunikook on su küpsetistest kõige ilusam. Kirsipirukad on muidugi ka kenad. Need näevad nii isuäratavad välja, kui erepunane mahl põimitud tainaribade vahelt välja mullitab. Ja su õunapirukad on ka imelised, pealt kuldpruunid ja need lõhnavad nii hästi. Ja su mustikapirukad on lihtsalt…”
“Aitab!” katkestas Hannah Lisat, tõstes käed allaandmise märgiks üles. “Ma olen dieedil, mäletad?”
Lisa näole ilmus piinlik ilme. “Anna andeks, Hannah. Unusta, mida ma su küpsetiste kohta ütlesin. Kas pulmaküpsised on kaunistamiseks juba piisavalt jahtunud?”
“Peaksid olema.”
Lisa läks tööpinna juurde ja hakkas tuhksuhkrut kaussi sõeluma. “Segan glasuuri valmis ja teen kõigepealt nimetähed ära.”
“Hea plaan. Need peaksid olema kõvad, kui hakkad nende ümber lillasid südameid tegema.”
“Kannikesekarva,” parandas Lisa, mõõtes teise kaussi suhkrukogust. “Pruut tahab, et nimetähed oleks sedasama helesinist tooni, mis suvine taevas kohe pärast koitu. Ja südamed peaksid olema esimeste metsikute kevadkannikeste värvi.”
Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. “See on suisa poeetiline, aga põhimõtteliselt on ju ikkagi tegu helesinise ja helelillaga, kas pole nii?”
“Sul on õigus,” ütles Lisa muiates, segas või suhkru hulka ja sirutas siis käe rõõsa koore järele.
Hannah segas kokku järgmise tainaportsu ja hakkas sellest küpsiseid küpsetama, Lisa sai glasuuri valmis ja tõstis selle pritskotti. Hannah vaatas mitu korda vilksamisi Lisa poole, kes küpsiseid helesiniste nimetähtedega kaunistas. Lisa esimesed küpsiste kaunistamise katsed olid olnud märgatavalt ebalevad, kuid ta oli harjutanud visadusega, mida Hannah kadestas. Nüüdseks oli Lisa ekspert ja see tähendas, et iga tellija sai Cookie Jarist täpselt sellise kujundusega küpsised, mis nende sündmusele sobisid.
Naised said valmis tööga ühel ajal ja Hannah läks Lisa juurde, et tema kätetööd imetleda. “Need on täiuslikud,” ütles ta nooremale äripartnerile naeratades. “Arvan, et oleme kohvipausi ära teeninud.”
Hannah lülitas kohvikusse astudes esimese asjana sisse uued laeventilaatorid. Nende laisalt ringi pöörlevad labad tekitasid õrna tuult, mis liigutas nii õhku kui ka punaseid, valgeid ja siniseid lipukesi, mille Lisa oli 4. juuli iseseisvuspäeva puhuks lakke riputanud.
“Mine istu. Toon meile kohvi,” ütles Lisa ja pöördus leti taga asuva termoskohvimasina poole.
Hannah valis istumiseks on lemmiklaua. See asus kohviku tagaosas, kuid sealt avanes läbi esiakna tahvelklaasi ikkagi kena vaade tänavale. Kohviku tagaosas istumisel oli üks suur boonus. Kohvik paistis tühi, kui keegi ei tulnud just päris ligi ja ei pressinud nina vastu esiakent. Ja kui kliendid neid ei näinud, siis ei koputanud nad ka uksele ega eeldanud, et nad kohviku varem lahti teeksid.
Lisa lipukesed nägid head välja ja Hannah’l oli hea meel, et ta oli kohviku ära kaunistanud. Lake Edeni elanikud suhtusid patriotismi väga tõsiselt ja 4. juuli oli üks linna suurimatest pidupäevadest. Hommikuti toimus alati rongkäik, päeva jooksul poliitilised kõned ja üritused ning õhtul tohutu