Mõnikord, näiteks Nõukogude Liidus toimunud rünnakutes kulakute vastu, asendati ohvrite sotsiaalsed ja poliitilised tunnused rahvustunnusega, sest nii oli lihtsam teha ühiskonnale ja riigile mõistetavaks rünnakut nende olemasolu vastu. Genotsiidi kui kommunistlike ühiskondade produkti nii Stalini Venemaal, Mao Hiinas kui ka Pol Poti Kambodžas, kus mõrvakampaaniate käigus tapeti miljoneid nende riikide kodanikke, mitte ainult võiks, vaid lausa peaks vaatlema kõrvuti vähemusrahvuste kallal toime pandud samalaadsete genotsiiditegudega.
Ka külma sõja poliitikaga tegelenud koolkond (eeskätt just selle vastaste koolkond) võitles aastakümneid genotsiidiküsimuse avatuma arutelu vastu Stalini ja stalinismi kontekstis. See mängib veel tänapäevalgi teatud rolli meie seisukohtade kujunemisel Nõukogude Liidu kohta. Kuna Stalin tappis sotsialismi ja inimkonna progressi üllaste ideaalide nimel, siis väidetakse mõnikord, et seda ei saa võrdsustada teiste 20. sajandil genotsiide toime pannud isikute madalate motiividega, sest teised korraldasid tapatalguid lihtsalt mingite etniliste või usuliste rühmade tajutava „teistsugususe” pärast, ning Hitler näiteks sellise rassistliku düstoopia nimel, mis ei avaldanud muljet kellelegi peale sakslaste. Hinnates Stalini motiive, mis viisid mitmete miljonite Nõukogude inimeste tapmisele 1930. aastatel, paistavad mõned ajaloolased hirmsasti soovivat leida mingit näiliselt usutavat ratsionaalset põhjendust, miks tal oli vaja seda teha, olgu selleks siis riigi kaelamurdvas tempos moderniseerimine, vajadus hankida rasketööstuse ja põllumajanduse uue tehnikaga varustamiseks vajalikku kapitali, kaitsta Nõukogude Liitu vaenlaste, eriti Poola, Saksamaa ja Jaapani poolt ähvardava kallaletungi eest, Stalinit ja tema liitlasi tappa soovivate potentsiaalsete terroristide olemasolu rahva seas ja/või Trotski ja tema Neljanda internatsionaali hukutav mõju Nõukogude eliidile.
Uuemas kirjanduses Stalini kuritegude kohta kasutatakse puhastusoperatsioonide ja tapmiste selgitamiseks üsna sageli Feliks Tšujevi kogutud Vjatšeslav Molotovi mälestusi, mis on kirja pandud umbes kolmkümmend viis aastat pärast sündmuste toimumist:
„1937. aasta oli vajalik. Arvesse tuleb võtta seda, et pärast revolutsiooni jagasime hoope paremale ja vasakule ja saavutasime võidu, kuid mitmesuguste vaadetega vaenlaste riismed olid ikka veel alles ja kasvava fašismiohu tingimustes võisid nad oma jõud ühendada. 1937. aastal olime me kohustatud tagama, et sõja ajal poleks meil siin omal viiendat kolonni… Muidugi oli see kurb ja kahetsusväärne nende inimeste suhtes [kes olid süütud], aga mina usun, et see 1930. aastate lõpu terror oli vajalik… Minu meelest rakendas Stalin absoluutselt õiget taktikat; mis siis, et lendasid mõned pead rohkem kui vaja, vähemalt polnud sõja ajal ja pärast sõda mingit kõhklemist.”
Molotov väitis isegi vanas eas, olles näinud, kuidas tema naine Polina Žemtšužina fabritseeritud süüdistuse alusel Sahhalinile asumisele saadeti, et puhastusoperatsioonid polnud mitte lihtsalt vajalikud, vaid et need olid suunatud õigelt teelt eksinud seltsimeeste vastu, kuigi tunnistas, et paratamatult kaasnes sellega ka ülekohut. Stalini-järgsel ajal toimunud rehabiliteerimine polnud aga muud kui lihtsalt üks „moodne võltsimine”.3
Arvamus, et 1930. aastate kohutavad massitapmised pandi toime peatselt puhkeva sõja eelaimuses ning olid lausa otsustava tähtsusega Nõukogude Liidu võidus natsismi üle Suures isamaasõjas, sobib hästi kokku mitte ainult Molotovi ja teiste stalinistide aforistlike korraldustega, mille kohaselt „mune purustamata omletti ei saa” ja „kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad” – ehk lühidalt: Nõukogude Liidu moodi sotsialismi suure eesmärgi saavutamiseks tuli ohverdada inimelusid. Paljud Venemaa ja lääne teadlased usuvad, et Stalin valmistus sõjaks ja viis just sellepärast läbi kulakute vastu suunatud aktsioone ja muid puhastusoperatsioone ning kampaaniaid väidetavate – sotsiaalsete, poliitiliste ja rahvuse pinnal – sisevaenlaste vastu. Tulevast konflikti silmas pidades peetakse ratsionaalseteks ettevalmistavateks sammudeks isegi massilisi puhastusi Nõukogude armees, luureorganites ja välismaalastest kommunistide seas, mis kohe-kohe puhkeva sõja tingimustes näivad Stalini võiduvõimalusi halvendavate sammudena, sest neist struktuuridest kõrvaldati need, kes oleks sõja ajal olnud kõige asjatundlikumad.4 Kuna Stalin sõja võitis, siis kinnitatakse – post hoc ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle pärast) –, et neid 1930. aastate väidetavaid ettevalmistusi, ükskõik kui jõhkrad, vägivaldsed ja vastupidise mõjuga need ka ei olnud, on võimalik õigustada, mistõttu ei saa neid rahvusvahelise õiguse seisukohalt pidada genotsiidiks, kõigist kuritegudest kõige rängemaks kuriteoks, millel ei saa olla mingit õigustust.
Nõukogude Liidu võit teises maailmasõjas, Stalini esiletõus 1945. aasta järgse maailma ümberkorraldamisel ja Nõukogude Liidu režiimi salatsemine hoidsid Nõu kogude liidus toimunud massitapmiste ulatuse ja intensiivsuse maailma laiema üldsuse, aga ka vene rahva tähelepanu alt eemale. Nüüd, kus paljud nõukogude perioodi arhiivid on avatud ja nii mõnedki venelased, teiste seas hiljaaegu ka Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev, on hakanud esitama põhimõttelisi küsimusi Stalini režiimi mõrvarliku olemuse kohta, võiks ja peaks genotsiidiküsimust käsitlema uue avatusega. Suurem osa venelastest peab endiselt Stalinist väga lugu, vaatamata sellele, et nad teavad väga hästi, kus asuvad nende esivanemate massihauad. Genotsiidi piirjoonte määratlemine on selle riigi jaoks iseenda lahtimõtestamise ja tuleviku seisukohalt otsustava tähtsusega. Pealegi saavad suhted ukrainlaste, Balti riikide rahvaste, poolakate, tšetšeenide ja krimmitatarlastega, kes kõik väidavad ühel või teisel viisil end olevat stalinistlike genotsiidide ohvrid, paraneda vaid siis, kui Venemaa tunnistaks avalikult mineviku kuritegusid ja asuks neid kohusetundlikult uurima. Genotsiid elab ajaloolises mälus edasi ja kui seda ei tunnistata – nagu me teame Türgi valitsuse keeldumist tunnistada armeenlaste genotsiidi 1915. aastal –, moonutab ja kahjustab see suhteid rahvaste ja riikide vahel. Nõukogude Liidu mineviku uurijad nii siin kui ka seal on sunnitud julgelt otsa vaatama genotsiidile ja selle järelmitele.
See raamat algab mõtisklustest genotsiidi kui termini kasutust ümbritsevate teemade üle. Mina väidan, et on igati mõistlik ja põhjendatud kasutada ÜRO genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni laiemalt ja paindlikumalt, kui seda teaduslikus kirjanduses mõnikord tehtud on. Eriti oluline on see stalinismi-aegsete juhtumite uurimisel, kuna Nõukogude Liit ja tema liitlased aitasid kujundada genotsiidi definitsiooni sellega, et vetostasid sotsiaalsete ja poliitiliste rühmade hõlmamise, kuigi neid rühmi nimetati peaaegu kõigis selle konventsiooni varasemates eelnõudes. Ka rahvusvahelised kohtud on liikumas selles suunas, et hakata käsitama genotsiidi mõistet laiemalt. Hea näite selle kohta võib leida endise Jugoslaavia aladel toimunud kuritegusid hindava rahvusvahelise sõjatribunali 2004. aasta otsusest Radislav Kristići süüasjas, mille kohaselt ligi kaheksa tuhande Bosnia serblasest mehe ja poisi tapmine Srebrenicas 1995. aasta juulis oli genotsiid. Sama kohus langetas selle juhtumi apellatsiooni peale otsuse, et seda massimõrva saab käsitada genotsiidina, kuigi ühtegi genotsiidi toimepanijat ei ole olnud võimalik süüdi mõista. Ka Haagi Rahvusvaheline Kohus – arutades 2007. aasta veebruaris Bosnia-Herzegovina valitsuse poolt Serbia riigi vastu esitatud hagi (mis muus osas tagasi lükati) – langetas otsuse, et Srebrenicas toimunu oli genotsiid.
Teises peatükis vaadeldakse, kuidas Stalinist sai genotsiidi läbiviija. Selles osas, nagu mujalgi käesolevas uurimuses kasutan ma paljusid parimaid elulugusid, mis viimasel ajal on Stalini kohta ilmunud. Nende elulooraamatute autorite seas on Robert Service, Hiroaki Kuromiya, Dimitri Volkogonov, Miklos Kun ja Ronald G. Suny (käsikirjaline), aga ka teised.