See uurimus on välja kasvanud pikaajalisest tegelemisest genotsiidi ajalooga, sealhulgas Stalini ja tema kuritegude uurimisega genotsiidi ajaloo kontekstis. Ma olen käsitlenud selle teemaga seotud probleeme mitmel konverentsil ja sümpoosionil ning see on aidanud mul oma seisukohti välja kujundada. Siinjuures tuleks nimetada Melloni fondi Sawyeri seminaride raames Stanfordi ülikooli käitumisteaduste uurimiskeskuses läbi viidud seminari 20. sajandi massimõrvadest (korraldajaks siinkirjutaja koos Ronald G. Sunyga); telose rahastatud totalitarismikonverentsi, mille korraldas Robert Conquest Stanfordist, aga ka Robert Conquesti auks ameerika ettevõtluse instituudis peetud konverentsi, mille korraldajaks oli Paul Hollander. Ma olen tänulik kolleegidele, kes kommenteerisid seda tööd Yale’i ülikooli Hitlerile ja Stalinile keskendunud töötoas, mida juhatas Timothy Snyder, ning Berkley’s Türgi ja Armeenia uurijate töötoas, mida juhatas Gerard Libaridian. Nendel konverentsidel ja kokkusaamistel osalenute kommentaarid ja kriitika olid mulle äärmiselt suureks abiks Stalinit ja genotsiidi puudutavate seisukohtade täpsustamisel. Nende kõneluste ja ettekannete põhjal valmis ja nägi trükivalgust mitu esseed, ning ka käesolev raamat toetub neis sisalduvatele argumentidele.1
Samuti oli mul tohutult palju kasu kriitilistest märkustest käsikirja kohta, mida ma sain paljudelt väljapaistvatelt teadlastelt, nagu näiteks Paul Gregory, Hiroaki Kuromiya, David Shearer, Robert Service, Juri Slezkin, Ronald Suny, Amir Weiner ja Eric Weitz. Ka Princetoni Ülikooli kirjastuse retsensendid Jan T. Gross ja Lynne Viola tegid kasulikke märkusi ja ettepanekuid. Kogu oma karjääri vältel on mul olnud erakordne õnn õppida selles valdkonnas oma sõpradelt ja kolleegidelt, kelle kriitika, tähelepanekud ja märkused on aidanud mul vältida mõningaid väga raskeid vigu ja juhtinud minu tähelepanu lünkadele argumentatsioonis. Need inimesed andsid mulle lugeda täiendavaid allikaid ja pakkusid käsitlemiseks uusi vaatenurki. Samas olen ma otsustanud endale kindlaks jääda mõnes küsimuses, milles minu sõprade arvamus minu omast erineb.
Praegusel juhul on kohane meenutada tuntud ütlemist: mina ja ainult mina vastutan kõigi selles raamatus esitatud seisukohtade eest.
Ma olen tänu võlgu ka oma sõbrale ja kolleegile Amir Eshelile, kes on tänapäeva Euroopa küsimuste foorumi juhataja Stanfordi Freeman-Spogli instituudis, sest just tema aitas korraldada loengut Berliinis Suhrkampis, millest sai alguse mõte kirjutada väike raamat Stalinist. Thomas Sparr Suhrkampist oli heatahtlik ja julgustav toimetaja, kes andis oma kindla toetuse Stanford-Suhrkampi loengute programmile. Brigitta van Rheinberg Princetoni Ülikooli kirjastusest on olnud nii toetav ja mõistev toimetaja, kelle sarnast üks autor üldse loota võib.
Stanfordis olid mulle suureks abiks minu uurimisassistendid, kes lisaks allikate väljaotsimisele jagasid minuga ka oma mõtteid uuritava teema kohta. Kahtlemata on selle projekti lõpuleviimises kõige suurem roll olnud Valentin Bolotniyl, kellest töö käigus sai tõeline sõber. Nagu ikka, on arhivaarid eriti hindamatu väärtusega. Hooveri instituudi arhiivide töötajad on suhtunud minu soovidesse imelise abivalmiduse ja kannatlikkusega. Minu tänu ka Kathryn Wardile, kes selle raamatu korrektuuripoognad väga tähelepanelikult üle luges.
Lõpetuseks tänan oma abikaasat Katherine Jolluckit, poega Beni ja tütreid Annat ja Sarah’t. See süngus, mis stalinismi teemadesse sukeldudes paratamatult maad võtab, kaob kohe, kui ma oma rõõmsameelse perekonnaga kokku saan. Olgu lisatud, et Katherine kui tubli ajaloolane ja suurepärane toimetaja loeb kriitilise pilguga üle kõik, mis ma kirja panen. Tänutunde ja armastusega pühendan selle raamatu temale.
SISSEJUHATUS
Selle väikese raamatu (õieti küll pikemat sorti essee) eesmärk on tõestada väidet, et Stalini 1930. aastate massimõrvad tuleks liigitada genotsiidiks. Seda väidet on keeruline tõestada, kuna Nõukogude Liidu puhul ei ole võimalik välja tuua ühte genotsiidijuhtumit, pigem oli tegemist terve rea omavahel seotud rünnakutega klassivaenlaste või rahvavaenlaste vastu, nagu tavatseti nimetada mitmesuguseid Nõukogude Liidu väidetavaid vastaseid. Massiliste tapmiste juhtumeid esines mitmel kujul, mõnikord oli tegemist massimõrvaga, teinekord küüditamisega erirežiimiga asundustesse või Gulagi laagritesse, kus sajad tuhanded inimesed surid kas erakordse julmuse tõttu, millega neid koheldi arreteerimisel, kinnipidamisel ja ülekuulamisel, või siis põrgulikult raskete transpordi-, eluaseme-, toitumis- ja sunnitööolude tagajärjel.
Nõukogude Liidu oletatava vaenlase sotsiaalsed ja rahvuslikud tunnused aja jooksul muutusid ja nihkusid, niisama muutlikud olid ka mitmesuguste Nõukogude Liidu elanikerühmade (ja ka Nõukogude Liidus elavate välismaalaste) ründamise põhjendused. Ometi ühendasid Stalin ja tema käsilased genotsiidseid rünnakuid marksismi-leninismi-stalinismi õpetusega ja kasutasid nende elluviimiseks ühesuguseid poliitilisi, õiguslikke ja kohtuväliseid meetodeid. Neisse olid kaasatud nii partei kui ka riigi institutsioonid, sest Stalin kasutas bolševike revolutsiooniga loodud suurejoonelisi võimu kehtestamise ja kontrolli vahendeid oma vastaste ja võimalike vastaste – nii tõeliste kui ka (enamjaolt) kujutletavate – ründamiseks. Stalini valitsemise tulemus oli, et 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses lasti maha, näljutati surnuks või suri vangistuses või pagenduses miljoneid süütuid inimesi. Oleks juba ammu aeg hakata ka neid sündmusi pidama üheks oluliseks peatükiks genotsiidide ajaloos.
Sellise väite esitamist takistavad mitmed teaduslikud ja isegi moraalsed põhjendused, mille seas on tähtsal kohal nii teadlaste kui ka ajakirjanike seas levinud ja üsnagi mõistetav vastumeelsus kasutada 1930. aastatel toime pandud Nõukogude inimeste tapmiste kohta sedasama sõna, mida on algselt kasutatud eeskätt holokausti, st natside toime pandud juutide massimõrvade kirjeldamiseks. Saksa ja juudi päritolu holokaustiuurijad väidavad mõnikord veendunult, et peaaegu kuue miljoni juudi tapmine natside poolt oli niivõrd erakordne ajaloosündmus, mida ei ole võimalik võrrelda teiste nüüdisaja massimõrvadega. Hitleri mõrtsukalik rassism koos kristluse traditsioonilise juudivastasusega muudab natside kuriteod paljude uurijate silmis ainulaadseks aktsiooniks genotsiidide ajaloos.2 aga seegi küsimus muutub keerukamaks, kui võtta natside korraldatud rünnakud mustlaste (romade ja sintide), homoseksuaalide ja vaimse alaarenguga inimeste vastu, rääkimata Nõukogude sõjavangide, poolakate ja teiste hävitamisest, millel samuti on ilmsed genotsiidi tunnused.
Selle teemaga on seotud ka asjaolu, et 1948. aasta detsembris ÜROs vastu võetud genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon keskendub tapmistele etniliste, rahvuslike, rassiliste ja religioossete tunnuste alusel ning jätab välja (kuigi mitte otsesõnu) sotsiaalsed ja poliitilised üksused, aga just need olid Stalini mõrvakampaaniate peamine sihtmärk. Mõned teadlased püüavad tõestada, et Stalini kuritegude näol on tegemist genotsiidiga, osutades aastatel 1932–1933 Ukrainat laastanud näljahädale ja karistatud rahvaste küüditamistele 1944. aastal. Teised viitavad Katõni metsa veresaunale, mille käigus tapeti 1940. aasta varakevadel kakskümmend kaks tuhat Poola armee ohvitseri, pidades just seda Stalini genotsiidi kõige iseloomulikumaks näiteks. Kuid ainult nende tapmiste nimetamine genotsiidiks ja teiste kõrvalejätmine tähendaks 1930. aastate Nõukogude Liidu riigikorra genotsiidse loomuse hägustamist, sest tapmine oli selles süstemaatiline, mitte juhuslik.
Teine vastuväide Stalini aja massitapmiste genotsiidina käsitamisele puudutab etnilise ja rahvusidentiteedi erilist iseloomu inimkonna kui terviku aspektist. Inimkond koosneb erakordselt mitmekesistest rahvastest, kellest igaühe selgepiiriline olemus – olgu või välja mõeldud –, kui kasutada Benedict Andersoni tuntud määratlust, väärib ka erilist kaitset. Nagu edaspidi selgub, oli genotsiidi määratluse väljatöötamine sellise mõtteviisiga tihedalt seotud. Samas aga kaitseb ÜRO genotsiidikonventsioon ka usulisi rühmitusi, vaatamata asjaolule, et usurühmitustesse kuulumise alus on sootuks erinev etnilisse rühma või mõne rahvuse hulka kuulumise alusest. Juute ja armeenlasi tapeti rahvuse, mitte usutunnistuse alusel, kuigi just religioon oli nende puhul rahvust määrav tunnus – täpselt samuti juhtus ka 1990. aastatel serblaste rünnakutes Bosnia moslemite vastu. Kuid kohustus kaitsta massimõrvade eest etnilisi ja rahvusrühmi, samuti usulisi ja rassilisi rühmi ei peaks tähendama hoidumist poliitiliste ja sotsiaalsete rühmade kaitsmise kohustusest samasuguste hirmsate kuritegude eest, eriti arvestades asjaolu, et just Nõukogude Liit oli see, kes nõudis nende rühmade väljajätmist genotsiidikonventsioonist. Kahtlemata oleks ohvritel ja nende järglastel raske mõista moraalseid, eetilisi ja õiguslikke erinevusi – ajaloolisest vahetegemisest rääkimata – ühte või teist laadi massimõrvade vahel.
Samal