Vallimäe neitsi. Jaak Järv

see mulle kas või mu noore elu. Üksainus märkus sinu poolt ja iialgi ei kahetse ma neid petlikke, heitlikke õnnepilte, kus vaene köstritütar Hilda rikka kaupmehe ja mõisaomaniku Albert Gamla palavaid armastustõotusi kuulas, ei kahetse oma lapselikku süüta usaldust, mille sees mina taevani õnnelik olin, nüüd aga olen valmis kõige sügavama õnnetuse kuristikku ennast kukutama. Elusaatus, vanemate tahtmine, usu- ja sugukonnaseadus nõuab nõnda, kes olen siis mina, et selle mitmekordse kange nõudmise vastu oma tahtmisega võidelda võiksin. Ei, Albert, ära vaata kahtlaselt minu pääle, ma räägin, mis ma rääkima pean. Siin, nende pühalike mälestustega vanade varemete vahel, sellessamas paigas, kus minu esivanemad õnne tundsid ja kus nad enese ja oma isamaa õnne eest võideldes raskes valus langesid, siin pühalikus paigas hakkas ka mulle elu õnnepäike särama ja siin paigas läheb see päike nüüd ka valuga looja. Pime hädaöö ruttab ta asemele! – Kallis Albert, ei olnud enne sind minu südamele ühtegi hinge, kellega ta oma tundmusi nooruse palavuses jagada oleks võinud. Sinuga on mul seda olnud – taevalik, paradiislik oli minule see aasta sinu selges, ilusas armastuses. Minu elukevade lõi särama, lehkama ja õnnetsema. Sinu silmavaatel hõiskas mu noore elu terve tulevik sinu armastuse paistes lõpmata rõõmude ja õnnedega minule vastu. – Ma olen õnnelik olnud sinu hinge ühtsuses aasta aega, Albert, õnnelikum olen ma olnud selle lühikese ajaga, kui keegi teine surelik terve eluaja vältusel õnnelik olla võib. Iga vaatepilt sinu truudest, õiglasest, elurõõmsatest silmadest minu poole, iga üksik mõttevilguke minu südamest sinu pääle oli minu hingele palju-palju kallim ja õnnerikkam, palju magusam ja enam väärt kui kõik ilm ilma sinuta. Peab aga see kõige kaunim ilmsüüta õnn ja see puhas armastus paha ja keelatud olema, nagu praegu loetud kirjas seda seletatakse, siis olgu. Mina olen armastanud ja armastuse õnne tundnud, millele ma oma vaesuses ja alatuses mitte kohaline ei olnud, mina mõistan siis ka seda tunda – ma tahan elurõõmu ja – õnnega juba tasa saanud olla, ehk ma küll selle aastaga alles elusse astuma hakkasin, ehk küll minu päris elu alles ees pidi olema. Mina ei ole sind mitte keelanud, kui sa mind enesele kohaliseks hakkasid pidama, olgu see mulle süüks, ja selle süü lepitamiseks olen ma valmis praegusel pilgul sinust igavesti lahkuma, olen valmis ei ühtegi elurõõmu ega ühegi mehe armupilku enam sallima, vaid ainult leinamises ja kurbuses elama ja leinates sind südames kandma. Anna veel mulle siis käsi, Albert, aga – viimast korda – viimaseks jumalagajätmiseks… Ilm on lai, mulle on sääl kadumiseks ruumi küllalt, kui ma siin, oma ilusamas õnnepaigas rasket valukoormat kanda ei peaks suutma…“

      Ta ulatas käe väsinult Alberti poole. „Viimast korda!“ sõnas rusutud hääl ta värisevatelt huultelt…

      Albert võttis käe vastu, aga mitte jumalagajätmiseks – ta oli sügavasti neiu kõne läbi liigutatud ja tahtis teda palavas armutules kaissu vajutada. Ta nägi ja tundis, kui väga valusasti see Hilda südant oli haavanud, et Alberti vanemad teda nii halvaks pidasid.

      Tasaselt hoidis neiu noormeest tema püüdes oma teise käega tagasi. „Albert,“ ütles ta,

      „sina lugesid praegu oma vanemate kirjast ja kuulsid seepääle minu suust, et minul õigust ei ole sind armastada ega sinu armastust sallida, miks sa ei seisa siis eemal. Miks sa püüad minu südant veel sügavamalt lõhki kiskuda, kuna see muidugi juba valusasti haavatud on? Ma ei tohi enam sinu kätt oma kaela pääl sallida, mis ka muud ei oleks kui valu kustutamine uue valuga… Ei tohi enam – unenägu on – möödas – algab elutõsidus…“

      Ta vajutas valulise palge kätesse, ei jõudnud enam oma pisaraid pidada, ta nuttis – nuttis oma möödajõudnud õnnist unenägu, oma lapsikut usaldust, nuttis selle lapseliku usalduse õnnelikku eedenipõlve.

      Paar silmapilku oli kõige sügavamas, kõige vaiksemas valus mööda läinud. Alberti põskede pääl veeresid ka pisarad ja jälle kuulis ta Hilda huultelt nutuste käte vahelt kõige valusamal häälel: „Ei või enam… unenägu on möödas… isa teadis ja uskus… ema ka… kuhu lähen ma nüüd!“

      „Hilda, ära nuta!“ palus Albert ja püüdis kaebavat kaunist neidu kallistades kaissu võtta. Aga see tõrjus hellaheitelise püüde tasase käeheitega tagasi ja langes kummuli külma müürirünka pääle, mis kõrge vareme küljest lahti oli murdunud: „Ei või enam…“

      „Hilda, ära nuta!“ palus noormees teist korda ja püüdis teda müürirünka päält kättpidi üles tõsta. Naisterahvas vajus rünka kõrvale põlvili. Ka Alberti põlved nõtkusid, nagu ilma oma teadmata vajus ka tema põlvili, võttis neiu käed palgelt hellasti oma pihku ja palus veel: „Hilda, ära nuta! Minu läbi sa ei pea mitte õnnetuks saama. Vaigista ennast!“

      Segaselt vaatas neiu noormehele otsa. „Ei – ei – ega ma ei nutnud ju,“ rääkis ta rapakalt nagu palavikutujus. „Kas ma nutsin siis? Ei – ma ei nutnud mitte – see on rumal. Elutõsidustele vastuastumine tarvitab jõudu, mitte nõrkust – nõrkus on häbiks. Käse, Albert – kallis Albert, käse – ütle üks sõna ja mina lähen – ma – tahan kohe minna – tahan kaduda – maailm on suur küll…“

      Alberti süda oli haledaks läinud. „Kas sa ei taha siis enam minu seltsis maailmast ja elust läbi käia?“ küsis ta kurvalt.

      „Ei – ära räägi enam nõnda, Albert. Ma ei tohi, ei või… ma olen vaene, alatu, teist usku…“

      Albert vajutas neiu käe tormiliselt vastu oma palavaid huuli. „Ära ahasta,“ vaigistas ta. „Mina tahan siiski oma ettevõttele ja iseenesele truuks jääda, tahan sind ja ennast õnnetuse eest kaitsta. Ütle, kas ma tohin sind oma tulevaseks abikaasaks pidada?“

      „Sa ei tohi seda, ei suuda seda korda saata, mida sa mõtled. See on keelatud mitmekordselt, keelatud sinu vanemate, sinu usu, sinu sugukonna poolt.“

      „Mina olen Rootsi riigi alam,“ kostis Albert, „ja selle riigi seadus ei keela mitte tere mõistusega kahekümne viie aastasel mehel ise oma tahtmise järele abielusse astumast. Minu vanemad on mind ka juba nelja aasta eest meheks tunnistanud, nad andsid mulle suure varanduse kätte. Päälegi teen ma siin ainult armastuse ja mõistuse järele ja armastus ei tunne ühtegi keeldu ega mõista kellegi käsku ning mõistus ei ole kellegi ori ega alam. Ma tahan siis ennast kohe sinuga laulatada lasta, tahan oma varanduse siin ära müüa, mis vanemad seaduse teel minu osaks kinnitasid, ja siis lähme siit maalt ära, läheme Rootsimaale ja sääl vastutan ma seaduse ees oma teo üle ja seadus kaitseb meid. Kosta, kas sa tahad minu järele tulla?“

      Hilda nägu oli lahkemaks löönud. Ta naeratas väheselt ja vajutas õnnelikult Alberti kaissu. „Ma ei tea, mis ma pean kostma,“ rääkis ta viimaks. „Sina oled rääkinud, et katoliku kiriku võim väga suur olevat, ja oma venna ütlesid sa Tallinna katoliku kiriku ülempreester olevat, kes muidugi juba sind su ilmaliku meele pärast ei sallivat, kas ei või sinu isa oma armsa poja, Tallinna ülempreestri läbi asja niikaugele ajada, et Rootsi ilmalik seadus sinu tegu katoliku kiriku vaimuliku seaduse eest mitte enam kaitsta ei jõuaks?“

      „Ei ole karta. Katoliku pääpiiskop elab siit kaugel, paast veel kaugemal ja neil kummalgi ei ole suurt himu vägeva Rootsi riigi seaduse vastu oma kätt välja sirutada.“

      Nad tõusid püsti.

      „Mul on külm,“ kaebas neiu, „lähme alla, siis saame käies sooja.“ Nad läksid.

      Alla jõudes küsis Hilda: „Aga kas sa saad oma varandusele niipea kui tarvis ka ostja? Aeg on kallis ja kardetav.“

      „Poe ostja ongi mul juba valmis,“ kostis Albert, „aga mõisa müümisega on lugu kahtlane. Nagu teada, andis Rootsi kuningas Karl XI kolme aasta eest, 1680, käsu, et kõik mõisad meie maal riigi – kroonu – kätte langevad, mis kord kroonu käes on olnud. Ka minu mõisa on mitmekümne aasta eest kroonu oma olnud ja võib siis nüüd kroonule tagasi saada. Maanõunikud – tähtsad härrad von Budberg ja Patkul – läksid küll kõigi mõisnikkude nimel Stockholmi riigivalitsust paluma, et antud käsk kuidagi muudetud saaks, aga juba on nende käest kiri tulnud, et asi nende palve läbi veel pahemaks muutunud.“

      „Siis võid sa suurt kahju saada,“ rääkis Hilda, „ja Patkul ise saab vististi veel palju suuremat kahju; temal olevat palju mõisaid, minu isa