„Tule aga tule meie kalurionni. Seal saad natuke süüa ja võid ka magada. Sa oled ju nii väsinud, et seisad vaevu jalul.”
Juko nõustus ja siis hakkasid nad kõik üheskoos minema kallaspappide onni poole, mis seisis siinsamas lähedal. See oli väike madal palkehitis, hästi kõrge lävepakuga. Onnis sees polnud mingit erilist sisustust. Vaid kolm koikusarnast magamisaset, väike lauake ja suur ahi nurgas.
„Midagi erilist meil sulle pakkuda ei ole, aga pisut ikka. Kas sa, väikemees, praetud räime sööd?”
Juko noogutas. Ei tea, missugune laevahaldjas räime ei söö? Pikkadel merereisidel on see mõnikord ainsaks toiduks, mida tuleb süüa päevast päeva ja nädalast nädalasse. Juko oli oma elu jooksul söönud ära tuhandeid praetud räimi.
Kohe antigi talle kaks ilusat kuldpruuniks praetud räimepoissi ette. Esialgu polnud tal küll mingisugust isu, aga viisakusest lõi ta neist ühele siiski hambad sisse. Ja sai kohe aru, et nende heasüdamlike meestega kaasatulek oli üks õige tegu. Sest alles pärast esimest räimesuutäit sai Juko aru, kui näljane ta ikkagi on. Selles polnud ka midagi imelikku, sest oma suures ahastuses Birgitta pärast oli ta mitmeks päevaks söömise unustanud. Täna oli vist juba kolmas päev, kus ta ainsatki pala suhu polnud pistnud.
Kui räimed söödud, siis tehti talle koikunurka väike ase.
„No nii,” ütles kõige vanem kallaspapp, „nüüd võiksid sa natuke magada. Sa oled ju nii väsinud, et silmadki ei seisa enam lahti.”
„Kas sa unejuttu ka kuulata tahad,” küsis teine kallaspapp.
Juko silmad hakkasid juba kinni vajuma, aga ta noogutas sellegipoolest. Ta mõtles, et miks mitte. Huvitavaid jutte on alati põnev kuulata. Ja ei tea, kes oskaks kõnelda veel huvitavamaid lugusid kui niisugune vana meremees.
LUGU TOOLSE HIRMUST
Kunagi ammu, mitu inimpõlve tagasi kuulus Toolse loss ühele sõjakale rüütlile. Tema kuulsus ulatus kaugele. Ja mitte heas, vaid halvas mõttes. See rüütel oli üks hirmus inimeseloom, kes vahetpidamata muudkui sõdis, ja mis veel hullem: käis röövretkedel. Just selliste tegudega oligi ta kuulus kogu meie maal ja mujalgi.
Oi! See oli üks kole inimene. Teist nii kurja ja julma rüütlit polevat nähtud ei enne ega pärast teda. Tema – Toolse Hirm, nagu teda ümberkaudu kutsuti – oli nii hirmus inimene, et maailmas vaevalt võis teist temataolist leida.
Kodus, oma Toolse lossis, oli ta harva. Nagu juba öeldud, kõik tema aeg kulus tapatalgutele ja rüüsteretkedele nii siinmail kui ka kaugemal. Toolses olla ta käinud vaid siis, kui tema raudrüü lõpututes taplustes sedavõrd kannatada oli saanud, et see uue vastu tuli vahetada.
Need päevad, mil rüütel oli Toolses, olid kohalike inimeste jaoks hirmsad. Häda oli nimelt selles, et ta ei käinud rüüstamas mitte ainult kaugetes maades, vaid ka kohalikes külades. Ta põletas maju maha ja tappis inimesi. Niisugune ta lihtsalt oli: julm ja kurjust täis. Pole siis mingi ime, et kohalik rahvas ei pidanudki teda üldse inimeseks, vaid hoopis inimnäo võtnud kuradiks.
Rüüsteretkedelt tõi ta kaasa tohutul hulgal igasugu aardeid. Kulda ja hõbedat, kalliskive ja haruldasi asju. Ta kuhjas igasugu varandust kokku sellisel hulgal, et oli Virumaa rikkaim mees.
Nii möödus hulk aega. Läks palju aastaid. Rüütel muutus üha vanemaks ja vananedes hakkas raugema ka tema jõud. Mida aeg edasi, seda harvemini ta rüüsteretkedel käis. Ta istus muudkui oma lossis ja imetles pika elu jooksul kokkuriisutud aardeid. Sellest sai tema lemmiktegevus.
Ent samal ajal hakkas rüütlit vaevama ka mõte, et kellele need tohutud aarded ükskord jäävad? Siis, kui teda ennast enam pole. Kui ta on surnud. Lapsi tal polnud. Ka naist mitte, ja nii hakkaski ta tasapisi abiellumisele mõtlema.
Varsti oli tal sobilik pruut valmis vaadatud. See oli lihtrahva soost tütarlaps, ühe siinsamas Toolses elava kaluri tütar. Linalakne sinisilm.
Tütarlaps ei tahtnud aga rüütlist kuuldagi. Veel vähem mõelda temaga abiellumisele. Liiga hirmus oli see mees selleks, et end temaga siduda. Vana ja vastiku välimusega pealekauba. Peale selle oli ta kõikidele ümberkaudsetele inimestele palju kurja teinud. Kes tahaks niisugusega abielluda? Säherdusega, keda kõik ümberkaudsed kuradiks peavad.
Rüütel aga muudkui vananes. Hakkas tasapisi tundma, et surm hiilib lähemale. Viimaks otsustas ta veel korra sõjaretkele minna, et noorusaegu meelde tuletada. Ta läkski kuhugi kaugele maale sõjaretkele ja jäi sinna pikaks ajaks. Tervelt aastaks.
Ja just sel päeval, kui ta suure sõjasaagiga Toolsesse tagasi jõudis, peeti külas parasjagu pulmi. Käis suur trall, nagu pulmade ajal ikka. Pruudiks oli seesama linalakk, kellega rüütel abielluda oli kavatsenud. Peiuks oli aga rüütli toapoiss.
Seda nähes ja aru saades, mis toimumas, läks rüütel marru. Ta haaras mõõga ja lõi oma toapoisi surnuks. Raius tal ainsa hoobiga pea otsast. Tütarlapse aga tiris ta oma hobusele ja kihutas siis lossi poole.
Tütarlaps karjus ja nuttis, nagu jaksas. Ta palus ja anus rüütlit, et too ta rahule jätaks ja lahti laseks, kuid karm vanamees vaid naeris tema jutu peale.
Viimases hädas palus tütarlaps Taevataati, et too teda aitaks. Ükskõik mis moel. Peaasi ainult, et ta koos selle hirmsa inimesega lossi ei peaks minema.
Niipea kui ta oli oma palve lausunud, tekkisid taevasse sünkjashallid pilved ja algas maru. Metsik torm, paduvihm ja äike – kõik üheskoos. Varsti sähvatas taevast välk ja piksenool lõi nad mõlemad surnuks. Nii hirmsa rüütli kui ka tütarlapse, kes Taevataati appi oli palunud.
Tütarlaps muutus kiviks, aga rüütlist ei jäänud järele midagi. Mitte tolmukübetki. Ta oli kadunud nagu tina tuhka, aga koos temaga olid kadunud ka teadmised lossi peidetud varanduste kohta. Kui rüütel veel elas, siis hoidis ta aardeid kusagil salakambris, mis olevat maast laeni täis hõbedat, kulda ja kalliskive, aga peiduurka asukohta ei teadnud peale tema enese keegi.
Kusagil siin lossis peavad need määratud aarded olema, aga keegi ei tea, kus? Seda varakambrit on otsinud paljud inimesed, aga asjata. Leitud pole midagi.
Teada on ainult niipalju, et pärast hirmsa rüütli surma hakkas lossis kummitus ringi liikuma. Pikk ja kõhn raudrüüs vanamees, kes kesköiste tormide ajal hiilib läbi seinte ühest ruumist teise. Paljud on teda näinud ja niisama palju on ka neid, kes on kuulnud siin lossis öösiti hõbeda- ja kullakõlinat.
Selle kohta öeldakse, et Toolse Hirm loeb oma raha.
KÄOLEHM ANNAB LOOTUST
See oli hästi põnev lugu. Juko polnud seda kunagi varem kuulnud. Niisuguste lugudega, mida kuuldakse esimest korda elus, on ikka nii, et nad tunduvad kole põnevatena. Igavaks muutub lugu alles siis, kui sulle seda juba mitmendat korda räägitakse.
Asja tegi Juko jaoks iseäranis põnevaks veel see, et lugu oli ju ajaloost. Aga ajalugu oli Jukot alati huvitanud.
Siiski oli ta oma õnnetuseks nii väsinud ja unine, et ei jõudnud loo lõppu ära oodata. Tema silmad vajusid kinni just enne kallaspapi viimaseid lauseid. Veel mõni hetk, ja juba nägi Juko ka und.
Unes nägi ta loomulikult oma armsat Birgittat. Ta oli jälle oma laeva pardal ja sõitis sellega mööda maailma meresid… Kõik oli nii ilus ja hea, et hakka või nutma, ja lõpuks hakkaski Juko läbi une tönnima. Ta magas, aga pisarad muudkui voolasid ja nuutsatused kostsid kaugele.
Äkitselt ärkas Juko üles. Ta ei ärkas selle peale, et kuulis läbi une, kuidas keegi tema kõrval õrnalt krabistab. Nõrgalt küll, aga kuulda oli seda siiski. Vähemalt niipalju, et meie laevahaldjat äratada.
Ta avas ettevaatlikult silmad. Alguses ühe, siis teise… Oi! Väljas oli juba täiesti valge. Nüüd sai Juko aru, et ta on hirmus kaua põõnanud. Terve eelmise õhtu, öö ja veel varahommiku ka otsa. Aga selles kõiges pole ka midagi