Alfred Neuland. Tiit Lääne

rel="nofollow" href="#b00000336.jpg"/>

      Itaallane Carlo Galimberti – mees, kes näpsas Alfred Neulandi eest Pariisi olümpiamängudelt kuldmedali.

      Selline nägi välja 1924. aasta Pariisi olümpiamängude tõstmisvõistluste keskkaalu lõpuprotokoll.

      Alfred Neulandi kolm poega: Harry, Erich ja Ringhold.

      Valgas 1924. aastal. Vasakult abikaasa õde, abikaasa Alvine-Aleksandra, poeg Harry ja perekonnapea.

      Sellel 1926. aasta pildil seisab Alfred Neuland tagareas vasakul äärel. Ees vasakul serval poeg Harry ja abikaasa Alvine-Aleksandra. Taga keskel on vend Feliks.

      Vanad olümpiakangelased 1936. aastal Kadrioru staadionil. Vasakult Alfred Neuland, Martin Klein ja Ain Sillak.

      Alfred Neuland taotles 1942. aastal saksa okupatsioonivõimudelt tagasi oma ärivara, mille punased olid 1940. aasta suvel temalt natsionaliseerinud.

      Koopia Tallinna sõjakomissariaadi tõendist, millega kinnitati, et nooremseersant Harry Neiland langes kangelasena 23. detsembril 1942 Velikije Lukis.

      Pildi tagaküljel on tekst: “Armas naisukene! Tuleta mind ja minu nime meelde, ära sünnita minule südamevalu! Nagu Jumal taevas armastan ainuüksi oma armast Alvinekest.” Alfred.

      Rekordtõstjaks Peterburi Kalevis

      “Alfred Neulandist sai omamoodi suurkuju. Temast on kirjutatud palju ülistavaid lehekülgi. Kõigepealt imetleti mehe suurt jõudu väikese kehakaalu juures. Ta oli vist ka esimesi, kes hakkas kangi alla pugema. Selle asemel, et ainult käte jõuga kergitada raskust, suutis Neuland vaatamata oma väikesele kogule filigraanse tehnika ja välkkontsentratsiooniga tõsta tolle aja kohta uskumatuid raskusi.”

Henn Saarmann, ajakiri Kehakultuur, oktoober 1978

      “Esimest korda sain tõelise võistluskangi pihku Baltimaade esivõistlustel 1913. aastal (tegelikult 1911 – toim), tulles neil võistlusil esimeseks. Siis siiani tuttavaks läti kuulsa tõstesportlase Krauzega. Edasi harjutasime temaga koos. Ma pidasin temast väga lugu, kuid mu hinge ei tahtnud mahtuda kuidagi see, et ma ei suutnud teda võita, kusjuures võidu puhul lubati mulle samasugune spordidress ja käsikohver nagu Krauzel. Hakkasin nüüd harjutama seda suurema tahte ja jonniga. Varsti jäi Krauze minust tublisti maha ja ma võitsin teda ikka ja alati. Spordidressi sain, kuid kohvri saamine jäi mulle ikkagi unistuseks.”