Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus oli võtta, – on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.
Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid “erapooletu vöö” piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles – kõhe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kõhe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta “ainult Ulrich”, teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri– ja märtsi–tärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärele pealegi iga kord õiglaselt kahetses.
Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: “Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.” Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: “Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe…” Millega side vormi–vabakski ühenduseks nende vahel kätkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.
Järgnes sellest ehk – õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks – viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta – õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema – tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: “Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!” Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati – kuid ei see näotus ei puutunud siia…
Igatahes – must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.
Ja Ulrich pidas aru – öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu – ka kärp hapukaid kompvekke seisis seal varuks –, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.
Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liivapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päevalgi suursugune poolpimedik valitses, – niisama lahe ja lõbus nagu valitseja kanadel, kes seal koludest improviseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompvekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülalt iga kahe, kägu kõrvalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schwarzwaldi kellas. Tema häält võis härrasruumidesse selgesti kuulda, sest et suurel paepõrandaga vahekojal, mis maja pikuti poolitas ja mille taga kõrvuti valitsejapaar ja kokapiiga elasid, väga hea akustika oli – nii hea oli, et neitsi Vilhelmiine öised karjatusedki – teda vaest kohutasid kuumal ajal troopilised unenäod – köögi kõrvalt siia ära kostsid.
Magama uinus Ulrich alles pärast kolmat kukelaulu, kui köit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud ja noor päev koisid otsides saali luitunud mööblitel uitas.
Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.
“Ei,” luiskas Kremeri-härra teenijale, “ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.”
Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe maja–pidamisraamatu arvudesse süvendas.
Nende vahet oli kaks suurt tuba – nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.
Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.
Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kau–gel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.
Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.
Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tatsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.
Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi – teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli talle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate