Õhust vaadates nägi Hiiumaa välja nagu mõni briljant või täht. Silmasin sünkjaid metsi ning põllu- ja aasalappe, kitsaid teid, mis ühendasid pisikesi külasid, kus elasid hiidlased. Kõike seda ümbritses vesi: tumesinine valgete laineharjadega meri.
Tahtsin Hiiumaale, sest see tundus olevat kaugel. Olin näinud fotosid saare metsikust ilust, pilte tuulepealsetest randadest ja vastuvaidlemist mittesallivaist tuletornidest. Olin lugenud, et talviti pääseb saarele isegi üle jää. See kõik tundus üksildane ja rahuküllane. Tahtsin sinna saada.
Lennujaamast sõitsime taksoga saare pealinna Kärdlasse. Taksojuht hoidis suuremalt jaolt omaette, keeras rooli ning vaid mühatas aeg-ajalt midagi. Kui ta kuulis, et me räägime inglise keelt, pööras ta pead ja vaatas oma terashallide silmadega meie poole, vaikne muie suul.
„Esimest korda Hiiumaal?” küsis ta inglise keeles.
„Jah,” vastasin.
„Siis peaksite teadma, et maailma ajalugu tunneb kolme suurt merevõimu.” Panin tähele, et juhi vasak silm vaatas pisut kõõrdi, nii et ma ei saanud aru, kas ta vaatab mind või Eppu.
„Milliseid siis?”
„Arvake ära.”
„Ma ei tea. Inglismaa, Holland ja Hispaania?”
„Vale! Hiiumaa, Saaremaa ja alles siis Inglismaa.”
„Ära räägi!”
„Tõsiselt,” ütles juht ning pööras oma pisut kõõrdi silma minu poole. Siis mühatas ta taas ning keeras pilgu tagasi teele.
„Kas ta teeb nalja?” vajusin istmele ja sosistasin Epule.
„Ma arvan küll, see on vist hiiu huumor,” vastas ta vaikselt. „Aga nende hiidlastega ei või selles kunagi päris kindel olla.”
Kärdlasse sisse sõites möödusime nukumaja moodi elamuist ja päikeseküllastest aedadest. Kärdla on mereäärne küla, mida raamistavad apteek, käsitööpood ja üks suurkauplus. Astusime viimasesse sisse ja ostsime söödavat, ning lähedal asuvas pargis leidsime ühe vana tamme all piknikuks sobiva paiga.
Me pidime valmistuma intervjuuks Anne-Helenega, ent me ei rääkinud temast. Jutt käis pikniku käigus hoopis meie kõige tuttavamast hiidlasest Airist, kellega Epp oli kahe aasta eest Indias rändamas ja elu mõtet otsimas käinud. Olin Airiga kohtunud vaid paaril korral. Esimest korda nägin teda kirjastuses, siis olid tal lillad juuksed. Teisel korral, kui kohtusime meie korteris, olid need oranžid.
„Ma sain Airiga tuttavaks mõne aasta eest. Ta oli ühe sõbraga kaasas,” jutustas Epp Kärdla tamme all lesides. „Ma ütlesin talle, et mina olen Epp, tema ütles, et tema on Airi. Siis vaatas ta ümberringi, pani käed puusa,” tõusis Epp istukile ja näitas ette. „„Noh,” ütles Airi, „mida me siin vahime? Lähme poodi. Ostame midagi süüa ja juua!” Ma olin võlutud. Hiidlased ongi sellised. Nad on vahvad sellid, kes risti ette ei löö. Sa oled neile esimesest hetkest peale nagu vana semu.”
Epu suust kõlas Airi nimi nagu puhas maagia. Kui Airi tuli jutuks, rändas Epp ajas tagasi mõnda iidsesse templisse India džunglis, kus nad olid koos millegi otsinguil käinud. „Siis, kui me Airiga…” Sellised jutud olid võimalustest tulvil. Airi oli omamoodi konstant või meridiaan ning ma hakkasin mõtisklema, milline võis olla meie mõjuvõimsa Airi lapsepõlv Hiiumaal.
„Hiidlased söövad palju kala, eks,” ütlesin ma tammeoksi vahtides.
„Mhmh,” noogutas Epp uneldes. „Ja tead, Airil on õde ka, Triin. Nad on nagu kaksikud. Üks aasta vahet.”
Airi ja Triin. Hiidlased. Kujutasin ette, kuidas nad siin saarel üles kasvasid nagu kaks Pipi Pikksukka, toeks ainult pidevalt sõidus olev laevakaptenist isa Eefraim oma vägeva habeme ja merekaru-kõrvarõngaga.
„Ta isa pole üldse selline,” pööritas Epp silmi. „Tema nimi on Rein ja ta on insener.”
„Aa,” olin ma natuke pettunud.
„Aga Hiiumaa rahvas on teistmoodi,” ütles Epp. „Airi kirjutab muinasjutte. Ühe eest sai isegi auhinna. Teine meie suur saar Saaremaa on… noh, tööka rahva saar. Saarlased on väga põhimõttelised ja konkreetsed. Aga hiidlased usuvad haldjatesse. Airi räägib, et Hiiumaa kubiseb haldjaist.”
See kõlas väga eksootiliselt, ent minagi teadsin, mida tähendab olla saarelt pärit. Lõppude lõpuks olin pärit Long Islandilt1 ning sündinud sellessamas haiglas kus mu isa ja vanaisa ning kus suri mu Itaalia immigrandist vanavanaisa, salaviinamüüja Salvatore. See eriline haigla asub üsna mere lähedal, nii et mu kopsudes on soola sestpeale, kui suutsin iseseisvalt hingata. Olin lapsest peale ürgvähkide, meritähtede, rannakarpide ja adru keskel ning mõõna hais oli mulle sama tuttav kui omaenda aluspesu lõhn.
Mulle tuli meelde, kuidas ema mind lapsena kalapoodi viis. Müüja pani elusa homaari põrandale ning nad kõkutasid kahekesi naerda, kui mina hirmust röökisin ja homaar paranoilise poisi poole sööstis, tulnukajalad põrandakividel krabisemas. Hiljem keetsime homaari muidugi elusalt ja sõime sulavõiga ära, nii et kättemaks oli magus. Ühesõnaga, ma tundsin merd hästi ja olin tema elukatega intiimselt tuttav.
Teadsin ka seda, mida saarel üles kasvamine inimesega teeb. Alati ümbritseb sind vesi. Minema pääseda pole lihtne. Poisina mõtlesin, et kui NSV Liit otsustaks New Yorgile tuumapommi visata, oleksime meie saarel lõksus, minna poleks kuhugi ja teha poleks midagi peale meres keemise. Teismeeas istusime ranna parkimisplatsidel ja kavandasime pääseteid, näiteks üle väina Connecticutti või isegi Californiasse. Paljudel meist õnnestuski saarelt pageda. Mõned neist, kes jäid maha, läksid hulluks. Ehk just sealt oli pärit minu sisemuses pulbitsev veepinge, seesama vesi, mis ühendas mind Airi, Triinu ja nende merekarust isa Eefraimiga. Airile ja Triinule mõeldes elasin neile kaasa. Kujutlesin, et minagi võiksin olla isa, tüdrukute isa.
„Mida sa täna arvad… kumb tuleb?” küsis Epp pargis.
„Noh,” hõõrusin ma nägu. „Ma arvan ikka veel, et tuleb tüdruk. Mida sinu emaintuitsioon ütleb?”
„Poiss.”
„Eks me näe.”
„Oot, mis kell on?” küsis Epp, kui me puude all lesisime.
Vaatasin telefonilt. „12.25.”
„Me peame minema hakkama!” tõusis Epp äkitselt jalule ning rapsis oma lühikesed püksid puhtaks. „Aeg on temaga kokku saada.”
Anne-Helene oli Norra päritolu disainer, kel oli Kärdlas töökoda. Epp oli Hiiumaal, et temast ajakirjale Anne lugu kirjutada. Mina tegin pilti. Mulle meeldis olla fotograaf, sest niimoodi sain ma inimesi vaadata, sest kui inimene just ei maga, ei ole võimalik neid päriselt vaadata. Kuna Anne oli naisteajakiri, pidin ma enamasti pildistama naisi. Kui ma oleksin Anne-Helenet vaadanud mõnes kohvikus samamoodi, nagu ma vaatasin teda tol päeval läbi objektiivi, oleks ta arvatavasti tõusnud ja minema jalutanud. Ta oleks arvanud, et ma olen peast soe. Selle asemel nägin norralannat kiigel seismas, Tareste lahe valged laineharjad taamal siramas ja tuul tema punaseid lokke siia-sinna pillutamas – ning ta naeratas mulle, otsekui ma oleksin talle päriselt meeldinud. Ja mina muudkui vaatasin. Võiks ju arvata, et minusugune kutt nautis seda pildiseanssi ülemäära palju ja et pole midagi erutavamat kui näha, kuidas tuul naist räsib. Mulle aga meeldis Anne-Helenet vaadata sellepärast, et ta oli inimene ning minu arvates on inimesed huvitavad. „Inimesed tahavad ikka teisi inimesi vaadata,” ütles