„USA kui riik loodi ärilistel kaalutlustel,” armastab Justin vahel inimesi vaidlema ärgitada. „Siinne eliit ei tahtnud enam tasuda makse Inglismaale! Jah, iseseisvusdeklaratsioon on ilusate aadetega, aga põhiliseks võitlusajendiks sai maksutüli.”
Mina tegelikult ei nõustu sellega, et Ameerika alustalad algusestpealevaidrahalpõhinevad.Kunagikolisidsiiapuritaanid ja misjonärid, et luua siin uut ja paremat kristlikku maailma – võib vaielda nende väärtuste üle, aga kindlasti ei keerelnud need ainult raha ümber.
Nii või teisiti, aga praegune Ameerika on orienteeritud materiaalsetele väärtustele. Mul võttis siin umbes poolteist aastat, enne kui hakkasin sügavamalt tunnetama neid hoovusi: miks inimesed kodudes õhtusöögilaua taga nii palju rahast räägivad? Tasapisi hakkasin ka mina oma mehega sel teemal rääkides õhtuid veetma. Ja vastus on väga lihtne. Sa lihtsalt ei saa siin ilma rahata hakkama. Ameerika unelma majandus on turumajandus, kus kõige eest tuleb maksta. Lasteaiamaks on näiteks kümneid kordi kõrgem kui Eestis. Tervisekindlustus samuti, ja isegi kui sul on kindlustus, tuleb sul ikkagi iga kord ka arstile maksta. Et sõita ühest linnast teise, tuleb sul sildade ja teede peal tolli maksta. Isegi ajaloolise katedraali külastamise eest tuleb rahakott välja otsida.
Ja kogu keskklassi tähelepanu fookus on loomulikult eluasemel. Sellest, mismoodi ameeriklased armastavad maju, on kirjutatud põnevaid raamatuid stiilis „Seksuaalenergia sublimeerimine kinnisvaraotsingutesse”. Igal korralikul perel on oma maja, kus on toad ja külalistetoad, eesaed ja tagaaed, garaažid, olenevalt naabruskonnast ka bassein ja basseinimaja…
Mitte et eluasemelaenus ja tagaaias ja basseinis midagi otse paha oleks. Aga mul on kahju nendest, kes olude sunnil loobuvad oma unistustest.
Kõige värskem näide korralikuks kodanlaseks hakkamisest on meie sõbrad Dave ja Alli, kes kolledžis õppisid muusikat.
Veel aasta eest elas see boheemlik noorpaar omaette üürimajas Virginia osariigis, kus üritasid alustada muusikukarjääri, sest läheduses oli palju kontserdipaiku – ning lõpetasid pankrotis, sest nendesuguseid üritajaid oli sealkandis sadade kaupa. Mõnda aega töötas Dave ülikooli laboris, hoolitsedes katsehiirekeste eest, Alli aga elas vanemate kulul. Ei läinud kaua aega, kui meieni jõudsid uudised: mõlemad lähevad uuest sügisest edasi õppima. Juurat. Vanemad on otsustanud nende teist kõrgharidust spondeerida, et nad vaid korralikud ametid saaksid.
Ma tean, et pole mõtet kedagi süüdistada selles, et muusik Davidi asemel saab meil nüüd olema advokaat David. Elu on selline.
Halloween’ist ja lapsepilastajatest
Viimasel ajal on juhtunud nii, et iga kord, kui ma teleri käima klõpsan, tuleb sealt midagi sellist, mis mu kiiresti midagi kartma paneb – terrorism, haigused, majanduskriis… USA meedia oskab väga hästi paranoiasid õhutada.
Nii olen oma vaimse tervise huvides üha enam hakanud uudistekanalitest hoiduma.
Mõni päev tagasi panin siiski teleri korra käima. NBC-s käis parasjagu debatt: nagu enamasti, inimesed reipalt karjumas. Teemaks see, mismoodi halloween’i kombestik – laste kostümeerimine – perverte ahvatleb. Millegipärast räägitakse siin uudistes alalõpmata lastepilastajatest ja ma ei saa aru, kas perverte ongi USA-s rohkem või hoitakse neid suurema tähelepanu all kui mujal.
Stuudios oli ka üks endine pervert („taastunud” ehk recovered), kes oli osanud oma vangistuse hästi ära kasutada: mees oli kirjutanud bestselleri lastepilastajate hingeelust. Tema väitis, et halloween’i õhtul ukse juurest ukse juurde käivad lapsukesed ei ole ohus, sest pilastaja ei tee tavaliselt oma tegusid spontaanselt, vaid plaanib pikalt ette ja läheneb lapsele tasapisi.
Teisel pool debatijoont aga põhjendasid New Jersey osariigi seadusandjad seda, miks nad on otsustanud keelata kõigil lapsepilastamise tõttu vangis istunutel sel õhtul uksi avada või ise tänavale minna: „Sest mõelge ise, nad võivad just sel õhtul välja valida oma objekti, kellele tulevikus lähenema hakata. Printsessikostüümi riietatud väikesed lapsed on neile nagu alkohoolikule suure valikuga baarileti näitamine,” kõlas nende argument.
Manitseti ka, et lapsi ei lastaks üksinda uste taha käima ning vanemad ikka kaasa jalutaksid ja neil selja taga seisaksid. Ning võõraste siseruumidesse ei maksaks minna ka siis, kui vanemad kaasas. Parem oleks käia „trick or treat?” šokolaadi norimas ainult kindlate tuttavate juures. Ja loomulikult loeti saates uuesti maha lastepilastajate infobaas – sealt netiküljelt saab vaadata, kas sinu naabruskonnas on perverte. (Kirjas on, muide, ka need 19-aastased poisid, kes 15-aastase neiuga maganud ja pärast tolle vanemate poolt kohtusse kaevatud.) Mõtlesin, et peaks äkki ka ise vaatama, kas meie kant ikka on nii turvaline, kui ma usun. Vaatasin oma väikest tütart ja mõtlesin: mis siis, kui…? Minuga koos tegid sedasama kindlasti sajad tuhanded teised teleri ees istuvad lapsevanemad.
Nõnda et – olen amerikaniseerunud. Kardan. Võõrahirm tundub olevat ameerikalikkuse üks olulisi koostisosi. Võib-olla siin ei saagi ilma, sest tõepoolest: inimesed, kes siin elavad, on nii erineva taustaga. Ja ehk vastab tõele ka teooria, et siia maale on viimase viiesaja aasta jooksul kokku kolinud inimkonna kõige kentsakamad ja aktiivsemad tegelased, sestap muliseb ja käärib siin katlas kokku igasuguseid nähtusi. Mõned neist head, teised kardetavad.
Mäletan, kuidas me omal ajal marti ja kadrit jooksime, mööda alevit ringi silkasime, loomulikult ilma ema-isata, mõistagi ka võõraste uste taga. Toona ei tulnud pähegi, et meiega võiks midagi juhtuda… Huvitav, kas ka Eesti on amerikaniseerunud, kas süütuse aeg on praeguseks läbi? Palju on neid lapsevanemaid, kes lugesid äsjast Õhtulehe kaanelugu lasteahistajatest ning ikkagi lubavad oma lapsed tänavale mardisandiks ja kadrisandiks?
Puhkus ummikus
Praegu, kui neid ridu kirjutan, on üle kogu USA valitsemas „toidukooma”. Paar päeva tagasi toimunud tänupühi märgistab umbes 45 miljonit söögilaudadel lõpetanud kalkunit ja umbes 160 miljonit sööjate poolt juurde võetud kilo.
Lisaks on novembrikuu neljas neljapäev nimetatud siin riigis „aasta kõige hullema liiklusega nädalavahetuseks”. Sest Ameerika asunike kunagine idee – süüa sel õhtul pereringis – on endiselt väga au sees. Suurperekonnad kogunevad: lennujaamad, raudteejaamad ja kiirteed on pungil kusagilt kusagile liikuvaid inimesi.
Üks hetk selle aasta tänupühade-eelsest pärastlõunast sööbis mulle väga sümboolsena mällu. Me olime üritanud „liiklust üle kavaldada”: olime kodust lahkunud juba kolmapäeva keskpäeval – sest kõige hullem aeg olevat liikumiseks kolmapäeva õhtul ja neljapäeva hommikul. Ikkagi olime istunud liikluses kinni ja tavapärase tunni asemel veninud kolm tundi oma tuttavat marsruuti pidi Justini vanemate kodu poole…
Hakkas pimenema, kui jõudsime sinna kohta, kus pidime ühe kiirtee pealt alla sõitma, et teisega ühineda. Ja järsku nägi mu silm korraga tuhandeid autosid: ühe kiirtee peal nad venisid, teise peal lausa seisid. Selles tulede meres keset laia hämarat mitmetasandilist asfalti oli oma ilu, aga veel rohkem oli selles ängistust ja õudu.
Kauem Ameerikas elanud inimesed on niisuguste suurejooneliste ummikupiltidega muidugi harjunud. Nagu nad on ka harjunud istuma rahulikult oma autodes ja venima. Tean paari, kes tutvuski ummikus kõrvuti autodes, nüüd on nad abielus. Autoakna allalaskmisest ja jututama hakkamisest enam levinud on küll stoiline kannatamine oma masinas: tänupühade ajal on raadiotes isegi spetsiaalseid ummiku-saated ja igal ajal on levinud audioraamatute autos hoidmine: kui läheb igavaks, siis saab CD pealt kriminulli kuulata.
Ummikud pole sugugi ainult tänupühade fenomen. Pikkade nädalavahetuste pidustusi, mis sunnivad rahva maanteede peale täpselt ühel ajal – neid jätkub aasta peale veel. Miks see rahvas just ühel ajal sõidab, võiks sinisilmselt küsida.