Tutvusin Epuga Helsingis. Kui Eesti naised küsivad, kus me kohtusime – ja vaid naised küsivad seda – tekitab see neis huvi. „Helsingis!?” küsivad nad üllatunult. „Mida sa seal tegid?”
Kas Helsingi tundub mõnele eestlasele tõesti nii kauge paigana? Piisab ju sellest, et istud Tallinnas põhja suunas väljuvale praamile ning oledki moi ja moi-moi keskel. Kindlasti on lisaks minule teisigi välismaalasi, keda naissugu on sedaviisi Eestisse meelitanud.
Tõik, et kohtusin Epuga Helsingis, on mul võimaldanud välja vingerdada nii mõnestki ebamugavast jutuajamisest. Tartu keldrikõrtsis Zavood otsustasid kord kaks lihaselist, higist ja blondi linnapoissi – nimetagem neid Hardoks ja Janariks – tõsta tüli tõigast, et ma olevat varastanud „nende” laua, kus nende tühjad õlleklaasid olid juba viis minutit niisama seisnud.
„Kurat, see on meie laud,” vandus Hardo, kes ilmselgelt otsis võimalust ükskõik kellega kakelda.
„Ma väga vabandan,” vastasin närviliselt eesti keeles. „Mina mõtlesin, et see laud oli vaba.”
„Sul on imelik aktsent,” ütles Janar, kes samuti kibeles kellelegi äigama. „Kust sa tuled?” päris ta. Janari rasketel kätel olid mustad laigud, võimalik, et jalgrataste või automootorite parandamisest… või siis inimeste kägistamisest.
„Minu olen pärit New Yorgist,” vastasin, üritades kiiresti olukorda selgitada oma puises keeles, „aga mu naine on eestlane, siis ma oskan eesti keelt.”
„Su naine on eestlane?” pahvatas Hardo armukadedalt. Oli selge, et tal endal ei olnud oma eesti naist. Hardo vaatas Janarile otsa. Tõsiasi, et mingi välismaalane oli ühe nende naistest ära röövinud, paistis olevat piisav, et mind Lõuna-Eesti kombe kohaselt süüdi mõista ja karistada. Ma polnud pelgalt nende lauda varastanud. Olin omastanud ka ühe nende naistest.
„Jah, aga ära müretse, mehed – me tegelikult kohtusime Helsingis,” seletasin ma rahulikult.
Äkitselt rahunesid nad maha. Kahe minuti pärast vestlesime juba pikemalt sellest, kui raske on eesti keelt selgeks saada.
„Tead,” möönis Hardo õlut lonksates, „sa räägid eesti keelt täitsa hästi.” Janar noogutas. „Mõned elavad siin 50 aastat,” vehkis ta oma raske rusikaga, „ega oska ainsatki sõna!” Punastasin komplimendi peale, ehkki olin seda varemgi korduvalt kuulnud.
Janar ja Hardo adusid, et ma ei olnud nende maale tulnud kindla kavaga mõni nende naistest minema viia. Kui ma esimest korda Eestisse sattusin, plaanisin jääda vaid üheks päevaks.
P.S. Enamik raamatus kasutatud nimesid on tõelised, aga mõned on muudetud. Kõik lood on tõestisündinud.
KAS HELSINGI EI OLE ROMANTILINE?
Soome pealinna laevasadam ei tekita suuremal osal inimestest vahemerelikku tundejudinat. Aga mind isiklikult tabab heldimus, kui satun Esplanaadi lähedusse. See on pikk tänav, mis lõpeb värske toidukauba turuga Tallinna sõitvate praamide lähedal. Just seal kohtusin esimest korda Epuga.
Ühel imekaunil augustipäeval seisin ma seal, kere ajavahest lopergune, ning vahtisin üht noort naist ja tema lokkis juuksepahmakat. Tal olid jalas punased püksid ning ees oranžide klaasidega päikeseprillid. Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas. Taamal olid rõõmsa olekuga laevad ja värske kalaga kaubitsejad.
„Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane,” ütles Epp mulle. „Saabusin just Indiast. Jube kummaline on jälle Läänemerd näha.”
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik, et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis, ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid. Vaatasin tema saledat ja päevitunud keha, nõtkeid sõrmi ja kõrgeid põsesarnu. Kusagil minu kehas käskis õrn peenike hääl temaga lapsi teha – vabandust, Janar ja Hardo. Tundsin end väga haavatavana. „Vakka!” kisendasin sellele häälele. „Ära too mulle jama kaela!”
Pärast mu kaheksa tundi väldanud lennureisi oleks Epp sama hästi võinud olla mõni Baltimaade Aphrodite. Juttu ajada ma ei suutnud, sest olin omadega täitsa läbi. Aeg-ajalt tundus, et pilt hakkab väsimusest ujuma. Väidetavalt oli tol hetkel kell kaks päeval, ent sama hästi oleks see võinud olla seitse hommikul, üheksa õhtul või 25 millal tahes. Mu keha ei saanud enam üldse aru, mis kell on.
Ma ei teadnud ka seda, mida Soomest oodata, ent vaistlikult tundsin, et sinna jõudmine on emotsionaalne verstapost. Olin enamikust tuttavatest tuhandete kilomeetrite kaugusel, ent millegipärast ei igatsenud nende järele. Olin juba näinud, kuidas teised meie kursuse inimesed ummisjalu internetikohvikusse sõpradele meilima tormasid. Mina ei saatnud oma sõpradele ridagi ning vaid korra helistasin telefoniautomaadist koju ja teatasin, et olen elus.
Ma tahtsin eemale. Ma tahtsin irduda. Tahtsin olla siin, Helsingis. Ütlesin endale, et pean oma hinge kosutama möödunud aasta vussiläinud asjade pärast. Hinge kosutamise plaanid ei hõlmanud ühtegi romantilist intriigi, isegi Epp ja tema punased püksid polnud mingi erand.
Pealegi olin ma Helsingis selleks, et osaleda Soome väliskorrespondentide kursusel, mitte armastust otsimas. Oma viimasel semestril George Washingtoni Ülikoolis otsisin internetist tööpakkumisi ja leidsin nende asemel ahvatluse nimega Soome. Vatrasin kokku essee sellest, kuidas ma igatsen näha virmalisi; ülimoodsas Soome saatkonnas toimunud vestlusel õnnestus mul muljet avaldada ning osutusin üheks kahest ameeriklasest, kes välja valiti. Võib-olla tajus mu vestluspartner, kuivõrd meeleheitel ma olin. Igatahes oli tal õigus.
Mu elu oli selleks hetkeks muutunud umbes selliseks, nagu kujutatakse Ameerika tõsielusarjas „Real World”, kus kahekümnendais eluaastais individualistid üritasid leida iseennast kesk linnamiljööd, tulvil nihilismi ja suguhaigusi.
Mu kolledžiaegne armulugu leidis truudusetuse ja emotsioonide keeristormis oma otsa. Ehkki olin tüdrukut küll armastanud, oli meie armude aed selleks ajaks nii üles küntud ja soola täis külvatud, et seal ei saanud kunagi enam mitte midagi kasvada. Hingevalu leevendamiseks hakkasin lävima allakäinud boheemlastega, kes sõid hašišit nagu putru. Jajah, mõned segasid seda igal õhtul endale toidu sisse. Mida see tüdruk mulle ühel peol ütleski? Et mul polevat mitte mingeid ambitsioone. Ja tal oli õigus. Selleks ajaks oli mul napilt nii palju pealehakkamist, et oma hädisele olukorrale lõpp teha. Tagantjärele on selge, et Soome oligi mu viimane lootus, mis mind süngelt kursilt kõrvale juhtis. Unes sain kutsungeid Helsingist, vabaõhuhullumajast teisel pool maailma.
Meie kursusel, mille oli välja töötanud Soome välisministeerium, oli sisuliselt üks eesmärk: meelitada noori ja paljulubavaid välisajakirjanikke Soome, teha neile ajupesu ja seletada, kui suurepärane on Soome, ning saata nad siis tagasi koju, kus nad ühel heal päeval saavad ajalehtede ja telejaamade peatoimetajateks ning oskavad siis asjatundlikult rääkida põdrakasvatusest, paberiveskitest ja Talvesõjast. Kunagi oma eraklikkuse poolest tuntud riigist oli see tark tegu ning mul isiklikult pole enam mingit kahtlust, et Soome väliskorrespondentide kursusel on pöördumatu mõju.
Programmi edenedes viidi meid läänerannikul asuvasse Turu linna, kus sai juua baarideks ehitatud laevadel, mis seisid kaunites kanalites. Meile näidati ülikoolilinna Tamperet, kus sai end saunas kasevitstega nuhelda. Seejärel sõidutati meid lennukiga Lapimaale, kus sai matkata karmil põhjamaisel kõnnumaal ning juua koos põtradega ühest ja samast ojast.
Peagi saime teada, et Soome on maa, kus inimesi sunnib tööle tohutu kogus kohvi ning unne aitavad suikuda higi ja viin. Kuidas ma võinuksin ära öelda kogu sellest tasuta alkoholist?
Paar päeva pärast seda, kui kohtusin oma kaaskorrespondentidega, toimus Helsingis pidu. Pärast pidu istusin koos teise ameeriklasega bussi peale ja me hakkasime sõitma ühika poole. Sellal, kui tema oma käekotti oksendas, tabas mind väljakannatamatu vajadus põit kergendada. Hüppasin suvalises peatuses bussist välja ja soristasin end lähimasse põõsasse tühjaks.
Öine õhk mu ümber oli soe ja sünkjasmust. Ümberringi polnud mitte kedagi. Esmalt oli mul selle üle hea meel. Siis aga mõistsin, et mul polnud vähimatki aimu, kus ma olen või kuidas siit koju pääseda. Ütlesin endale,