KOHTUMINE
On veebruari lõpp. Maad katab veel paks lumevaip, aga päike paistab juba eredalt. Metsa all jooksevad risti-rästi jäljeread. Kitseja rebaserajad näitavad, kuhu loomad on läinud ja mida nad on teinud. Sügaval metsas, kuusenoorendikus, magab pesas emakaru oma poegadega. Paar kuud tagasi, veidi enne aastavahetust, sündisid emakarul pojad – tüdruk ja poiss. Sündides olid nad päris tillukesed, pimedad ja väga abitud. Soojas pesas imesid nad ema tissist sooja piima. Nüüd on karupojad juba veidi suuremad, aga tukuvad ikka veel mõnusalt ema kaisus.
Järsku kuuleb emakaru läbi une haukumist. Hääled tulevad üha lähemale ja karuema aimab ohtu. Poolunes karu ajab ennast püsti, pojad kukuvad koopapõhja. Koerad klähvivad valjult, nad on juba aru saanud, et siin kuuskede vahel on keegi. Kaugelt kostab karuni raginat ja samme. Need on jahimehed, kes otsivad varakevadisest metsast kährikuid ja metssigu.
Karupojad viiksuvad järjest valjemini, sest koopas on muutunud kõledaks ja külmaks. Nad tahavad tagasi ema sooja lähedusse, aga ema ei tee neist praegu välja. Ta on unine, segaduses ja hirmul. Kui inimene tuleb koopale liiga lähedale, peab karu põgenema ja pojad maha jätma.
Jahimehed on aru saanud, kelle peale koerad hauguvad, ja kutsuvad nad tagasi. Koerad kuulavad sõna ja jätavad karupere rahule. Sel korral läks õnneks – jahimehed jäid pesast kaugele ega ehmatanud emakaru minema.
Karuema kuulatab veel veidi ja laskub siis pessa tagasi. Ta lakub poegi, masseerib nende kõhtu ja puhastab nägusid. Pojad rahunevad ja tukuvad edasi. Ka ema suigub unne.
Karu jälgi võib lumel näha hilissügisel või varakevadel. Kui karu on liikvel talvel, on inimesed ta tõenäoliselt üles äratanud. Talvel üles aetud karu teeb endale uue pesa ja magab seal edasi.
PÄIKESE POOLE
Ilmad lähevad soojemaks, lumi sulab ja sinililled õitsevad. Emakaru istub koopa ees ja nuusib ümbrust. Karulapsed ukerdavad ringi. Karutüdruk seisab väikese kuuse juures. Tal on plaan selle otsa ronida, aga esialgu jääb puu siiski vallutamata. Karu libiseb mööda puutüve alla ja ta küüned kraabivad veidi selle koort. Karupoiss teritab teise puu najal küüsi. Kui täpsemalt uurida, võib näha, et kõik koopa ümbruse puud on küünejälgi täis.
Karuema tõuseb tasakesi püsti. Ta on otsustanud viia oma pojad päikese kätte. On aeg talipesaga hüvasti jätta. Emakaru leiab üsna lähedalt ühe lagedama platsi, kuhu paistab päev läbi päike. Ta kraabib kokku natuke sammalt ja oksarisu ning seab perele valmis küljealuse. Pojad hakkavad uues kohas kohe mängima. Nad jagelevad omavahel ja sakutavad ema kasukast.
Karud hakkavad taliuinakust ärkama märtsikuus. Väikeste poegadega emakaru lahkub talipesa juurest aga alles aprilli lõpus või mai alguses – võsaülaste ja varsakapjade õitsemise ajal. Kuni selle ajani söövad karupojad vaid emapiima.
Uue pesa kõrval kasvab peenike toomingas. Kui ema järgmisel hommikul silmad lahti teeb, ootab teda üllatus. Tema väike karutüdruk on puu otsa roninud ja viiksub seal valjult. Paistab nagu võiks puuke peagi murduda, nii peenike on see karuga võrreldes. Aga oks on sitke ja ainult õõtsub karupoja raskuse all. Karuema raputab kõvasti puud, aga karuke on ennast kindlalt okste vahele sättinud ja teeb õhusõitu.
Teine karupoeg siblib edasi-tagasi ja püüab isegi emale appi tulla, aga ema lükkab ta eemale. Ema raputab puud veelgi järsemalt, nii et latv puudutab peaaegu maad ja karupoeg pudeneb alla. Alguses on ta natuke ehmunud ja poeb kiiresti ema kaitsvasse sülle. Mõne aja pärast on karupojad aga juba puu juures järjekorras. Nad ronivad kribinal-krabinal tüve mööda üles ja lasevad toomingaladvast siuhti alla. Vahva, millise kiige nad on avastanud.
Ema laseb poegadel mängida ja mõnuleb ise päikese käes. Vahepeal jätab ta lapsed korraks omapead ja käib ojast vett joomas. Kui ta tagasi tuleb, mängivad pojad ikka veel.
VANA TALUKOHT
Karuemal on aeg süüa ja juua otsida, sest talvine rasvavaru on naha alt kadunud ning tühi kõht annab tunda. Õnneks paneb päike taimed üha jõudsamalt kasvama. Karuema võtab pojad sappa ja nii hakkavad nad toitu otsides liikuma. Ajutisse pessa nad enam tagasi ei tule. Nüüdsest liiguvad nad ümbruskonnas ringi ja elavad seal, kus leiavad toitu.
Ühel päeval jõuavad karud rohtukasvanud talukohta. Kunagi elasid siin inimesed, kuid nüüd on kõik teerajad kinni kasvanud ja laudal katus sisse vajunud. Maja püsib siiski veel püsti. Karude jaoks tähendab talukoha leidmine seda, et siit saab süüa. Hoonete ümbruses kasvab just selliseid lopsakaid ja mahlaseid taimi, mida nad armastavad. Kunagised peenramaad on täis kasvanud naati ja õunapuude all vohavad võililled. Veel leidub siin putkesid ja seaohakaid, sügisel valmivad aias õunad. Maja taga lokkavad metsikud vaarikapuhmad. Suvi tõotab tulla magusalt marjane. Taluõue paistab päike ja siin on mõnus mürada või lihtsalt pikutada, kui väsimus peale tuleb.
Vana talukoht meeldib ka teistele loomadele. Karud märkavad rohu sees rebaste radasid. Mõnel hommikul on rohus näha metssigade liikumise jälgi – ema oma vöödiliste põrsastega on siit läbi marssinud ja toidupoolist otsinud.
Mäger on suurim kärplaste sugukonda kuuluv kiskja Eestis. Mäger sööb peamiselt vihmausse, putukaid ja nende vastseid, pisiselgroogseid, marju ning rohttaimi.
Ka mägra eluase pole talust kaugel. Õigupoolest on mägra suguvõsa endale siia lähedale lausa linnaku kaevanud. Mäger käib samuti maja juures taimi mekkimas, aga karudega pole ta veel kohtunud. Tavaliselt tuleb ta oma urust välja öösiti ja teda on raske märgata.
Muidugi on talu juures kodu ka paljudel lindudel. Laudaräästa alla on pesa teinud suitsupääsuke. Vanasse pesakasti on kolinud kuldnokk. Tihti võib näha pika sabaga linavästrikku, kes lendab lauldes ringi või otsib maa pealt putukaid ja ämblikke.
Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind, kes teeb oma pesa tavaliselt hoonetesse. Pääsukesed toituvad putukatest, keda püüavad õhust.
ISAKARU
Karulapsed ei ole veel oma isa näinud. Isakaru magas talvel hoopis teises koopas ja uitab nüüd metsas oma radadel. Väikseid karupoegi kasvatab ainult emakaru.
Ühel värskel varahommikul näksib karupere pahaaimamatult talu õue peal naadivõrseid. Järsku tõuseb emakaru tagakäppadele ja annab poegadele märku: põgenege! Justkui kokkulepitult ronivad pojad kiiresti suure männi otsa ja jäävad hirmunult ringi vaatama. Nad hoiavad kramplikult käppadega puust kinni ja värisevad. Esialgu pole midagi näha, aga siis ilmub põõsa taha suur hirmuäratav kogu – see on isakaru. Emakaru on ajanud end tagajalgadele ja möiratab. Ka isakaru tõuseb tagakäppadele. Niimoodi näib ta veel suurem ja ohtlikum. Ühe hetke vaatavad suured loomad teineteisele otsa, siis hakkab emakaru käppadega rahmima. Ta möirgab veel kord ja jookseb suure hooga isakaru poole, nagu tahaks teda rünnata. Veidi enne isakaruni jõudmist jääb emakaru seisma. Isakaru taganeb pisut, ema möirgab veel kõvemini ja astub paar sammu isase poole. Niimoodi teeb ta mitu korda. Lõpuks annab isakaru alla, pöörab selja ja longib tagasi metsa.
Hiliskevadel ja suve esimesel poolel on karude peamiseks toiduks rohttaimed, sealhulgas ka naat. Noored karud õpivad ema kõrvalt, milline taim on söödav ja milline mitte.
Emakaru seisab veel tükk aega ühe koha peal ja kontrollib ümbrust. Alles siis, kui ta on kindel, et tänaseks on oht möödas, annab ta poegadele märku puu otsast alla tulla. Hirmunud pojad poevad ema kasuka varju. Seekord oli karupoegadel õnne, sest see oli nende endi isa. Oma poegi isakaru ei murra, aga võõrastele võib isane küll liiga teha.
Emakaru kaitseb oma poegi