Nad lahkusid madruse kannul kontorist ja keerasid väiksesse koridori, mis viis nad mõne sammuga tillukese ukseni, kust lühike trepp alla paati viis, mis neid juba ootas. Paadis, kuhu nende juht ühe hüppega maandus, tõusid madrused püsti ja andsid au. Senaator manitses parajasti Karli laskumisel ette vaatama, kui Karl alles ülemisel astmel ägedasti nutma puhkes. Senaator võttis tal parema käega lõuast kinni, surus teda kõvasti enda vastu ja silitas teda vasaku käega. Nii läksid nad aegamisi aste-astmelt alla ja astusid ühteliibununa paati, kus senaator Karlile otse enda vastu hea koha otsis. Senaatori märguande peale tõukasid madrused paadi laevapardast lahti ja olid kohe täies rakkes. Vaevalt said nad laevast paar meetrit eemale, kui Karl tegi ootamatu avastuse, et nad asusid just laeva sellel küljel, kuhu avanesid peakassa aknad. Kõiki kolme akent täitsid Schubali tunnistajad, kes kõige sõbralikumalt tervitasid ja viipasid; onu koguni tänas neid ja üks madrus sai hakkama selle kunsttükiga, et ta ühtlast aerutamist õieti katkestamata üles õhusuudluse saatis. Tundus tõesti, nagu poleks kütjat enam olemaski. Karl uuris terasemalt onu, kelle põlved peaaegu tema omi puudutasid, ja ta kahtles, et see mees võiks talle eales kütjat asendada. Onu põikaski tema pilgu eest kõrvale ja vaatas laineid, mis nende paadi ümber õõtsusid.
TEINE PEATÜKK
Onu majas harjus Karl peagi uue olukorraga. Onu tuli talle ka igas pisiasjas lahkelt vastu ja kunagi ei pidanud Karl alles halbadest kogemustest õpetust saama, nagu see enamasti ikka kibestab algusaega võõral maal.
Karli tuba asus maja seitsmendal korrusel, kuus alumist ja veel alamal nendega liituvad kolm maa-alust korrust võttis enda alla onu äritegevus. Valgus, mis hoovas kahest aknast ja rõduuksest Karli tuppa, pani teda ikka ja jälle imestama, kui ta hommikuti oma väikesest magamistoast siia tuli. Kus oleks ta küll elama pidanud, kui ta vaese väikese sisserändajana oleks maale astunud? Jah, vahest poleks teda Ühendriikidesse üldse sissegi lastud, mida onu immigratsiooniseaduste tundmise põhjal isegi väga tõenäoliseks pidas, vaid oleks koju tagasi saadetud, hoolimata edaspidisest, sellest, et tal enam kodumaad ei olnud. Sest kaastundele ei maksnud siin loota, ning see oli päris õige, mida Karl selles osas Ameerika kohta lugenud oli; siin näisid ainult õnnelikud neid ümbritsevate ükskõiksete nägude keskel tõeliselt oma õnne nautivat.
Toa eest jooksis selle terves pikkuses läbi kitsas rõdu. Aga see, mis Karli kodulinnas oleks olnud kõrgeim vaatluspunkt, ei lubanud siin palju rohkemat kui ülevaadet ühest tänavast, mis kadus kahe rea lausa ühesugusteks hakitud majade vahel sirgelt ja seetõttu nagu pagedes kaugusse, kus rohkest sumust kerkisid esile ühe katedraali hiigelvormid. Ja nii hommikul kui õhtul nagu ka öistes unenägudes käis sel tänaval aina liikluserüsin, mis ülalt nähtuna kujutas endast üha uutest elementidest kokkupaiskuvat segu, moondunud inimkujude ja igat liiki sõidukite katuste segadikku, millest omakorda kerkis veel uus, paljukordistunud ja metsikum segu kärast, tolmust, lõhnadest, ning kõike seda ümbritses ja läbis võimas valgus, mida esemete hulk ikka ja jälle hajutas, laiali kandis ning taas usinalt kokku tõi ja mis hurmunud silmale tundus niivõrd käegakatsutavana, nagu oleks see üle terve tänava ulatuv klaastahvel, mida iga silmapilk uuesti kõigest jõust puruks lüüakse.
Ettevaatlik, nagu onu kõiges oli, andis ta Karlile nõu esialgu end mitte millegagi tõsiselt siduda. Ta pidi küll kõike uurima ja vaatlema, kuid mitte end sellest köita laskma. Eurooplase esimesi päevi Ameerikas võib ju võrrelda sündimisega, ja olgugi et siin – ärgu Karl ilmaasjata kartku – elatakse kiiremini sisse kui teispoolsusest inimmaailma saabudes, tuleb siiski silmas pidada, et esialgne otsustus seisab ikka nõrkadel jalgadel ja et selle tõttu ei tohi laokile lasta oma kõikvõimalikke hilisemaid otsustusi, mille abil siin oma elu peab elama hakkama. Onu ise oli tundnud uustulnukaid, kes selle asemel, et nende heade põhimõtete järgi käia, näiteks päevade kaupa oma rõdul seisid ja karjast kadunud lambukese kombel sealt alla vahtisid. See peab ju pea kirjuks võtma! Seda üksildast tegevusetust, mis pilguga töökasse New Yorgi päeva ära eksib, võib lõbureisijatele lubada ja võib-olla ka soovitada, olgugi mitte ilma reservatsioonideta; siiajääjale on see aga hukatus, antud juhul võib rahulikult seda sõna tarvitada, kui ta ka liialdus oleks. Ja onu krimpsutas tõepoolest pahaselt nägu, kui ta ühel oma külaskäikudest, mis leidsid ikka aset ainult kord päevas ja alati kõige erinevamatel kellaaegadel, Karli rõdul nägi. Karl võttis sellest peagi märku ja loobus seepärast võimalust mööda rõdul seismise lõbust.
Polnud see ju ka hoopiski mitte ainus lõbu, mis tal oli. Tema toas seisis parimat sorti ameerika kirjutuslaud, nagu ta isa oli seda endale aastaid soovinud ja igasugustel oksjonitel kättesaadava odava hinnaga osta katsunud, ilma et see tal tema kasina sissetuleku tõttu iial oleks õnnestunud. Muidugi ei saanud seda lauda võrreldagi nende niinimetatud ameerika kirjutuslaudadega, mis Euroopas oksjonitel ringi rändavad. Selle laua pealmises osas oli näiteks sada erineva suurusega sahtlit ja Ühendriikide presidentki oleks igale oma toimikule sobiva koha leidnud, kuid peale selle oli külje peal regulaator ja vänta keerates võis tahtmist ja vajadust mööda sahtleid kõige erinevamal viisil ümber paigutada või uusi teha. Õhukesed külgseinad vajusid aeglaselt alla ja moodustasid nüüd üleskerkinud sahtli põranda või tõusva sahtli lae; juba ühe keeru järel oli laual hoopis teine välimus ja kõik toimus sedamööda, kuidas vänta keerati, kas aeglaselt või arutu kiiruga. See oli uusim leiutis, meenutas aga Karlile väga elavalt neid sõimemänge, mida näidati kodumaal jõululaadal imestavatele lastele, ja Karlgi oli talveriidesse pakitult tihti nende ees seisnud ning aina võrrelnud ühe vanamehe poolt ringiaetava vända pöördeid sõimemängu efektidega, kolme Hommikumaa targa edasinõksatamisega, Petlema tähe vilkumisega ja puiste poosidega pühas tallis. Ja ikka oli talle paistnud, nagu poleks tema selja taga seisev ema küllalt täpselt kõiki sündmusi jälginud; ta oli ema ligemale tirinud, kuni tundis teda oma selja vastas, ja näidanud talle niikaua valjude hüüatuste saatel rohkem varjatud nähtusi – näiteks jänkukest, kes ees rohu sees vaheldumisi tagakäppadel istus ja end siis jälle jooksma asutas – , kuni ema tal käega suu kinni kattis ja tõenäoliselt oma endisesse tähelepanematusse vajus. Laud ei olnud küll mitte selleks tehtud, et üksnes sääraseid asju meelde tuletada, aga vist oli leiutiste ajalooski olemas selline ebamäärane seos nagu Karli mälestustes. Karlist erinevalt ei olnud onu selle kirjutuslauaga põrmugi rahul, ta oli lihtsalt tahtnud Karlile korralikku kirjutuslauda osta ja säärased kirjutuslauad olid nüüd kõik varustatud selle uue seadeldisega, mille paremus seisnes kas või selles, et teda võis ilma suurte kuludeta ka vanemate kirjutuslaudade külge paigaldada. Siiski soovitas onu Karlil regulaatorit võimalikult vähe kasutada, soovituse mõju suurendamiseks väitis ta, et mehhanism on väga tundlik, see läheb kergesti rikki ja parandamine on väga kallis. Polnud raske taibata, et säärased märkused olid ainult ettekäändeks, kuigi teiselt poolt pidi ütlema, et regulaatorit oli väga lihtne sulustada, mida onu siiski ei teinud.
Esimestel päevadel, kui kõnelused Karli ja onu vahel endast mõista sagedamini aset leidsid, oli Karl sedagi rääkinud, et ta oli kodus küll vähe, aga hea meelega klaverit mänginud, kasutades seejuures paraku vaid ema antud algteadmisi. Karl teadis küll, et säärane jutt tähendas ühtaegu klaveri palumist, kuid ta oli jõudnud juba piisavalt ringi vaadates selgusele, et onul polnud tarvis mingil määral kokku hoida. Sellest hoolimata ei rahuldatud tema palvet kohe, aga umbes kaheksa päeva pärast ütles onu nagu peaaegu vastu tahtmist tunnistades, et klaver jõudis nüüdsama kohale ja Karl võib, kui ta tahab, selle ülestoomise järele valvata. See oli küll kerge töö, kuid sealjuures mitte kuigi palju kergem kui ülestoomine ise, sest majas oli omaette mööblilift, kuhu ilma erilise kitsikuseta mahtus terve mööbliauto, ja selles liftis hõljuski klaver üles Karli tuppa. Karl ise oleks võinud sõita samas liftis ühes klaveri ja transporditöölistega, aga kuna samas kõrval oli vaba inimeste-lift, siis sõitis ta sellega, hoidis end kangi abil pidevalt teise liftiga ühel kõrgusel ja vahtis ainiti läbi klaasseina ilusat muusikariista, mis oli nüüd tema omandus. Kui klaver siis tema toas oli ja ta sellel esimesed helid lõi, tundis ta nii tobedat rõõmu, et hüppas edasimängimise