Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

oli teda õpetanud. Omlett oli väga maitsev. Meredith kiitis teda.

      Alan võttis tunnustuse viisakalt vastu ja pöördus tagasi Meredithi eelmiste sõnade juurde: „Jah, Olivia oli kaitsetu nagu iga vanainimene, kes elab üksi. Sinu teoorias tema testamendi kohta võib tõetera sees olla, kuid meil pole võimalik seda enam tõestada. Ma tean taolisi juhtumeid. Väikesed lahkhelid, ebapiisavad selgitused, hoolimatute inimeste sekkumine… Sellest ei piisa. Berry on hea näide. Wynne’i sõnul on ta hea töömees. Ta tegi Oliviale korralikku tööd ja austas teda. Võib-olla isegi kartis pisut. Olivia luges läbi kõik temale saadetud ametlikud kirjad, millest Kevin sotti ei saanud. See mees on omamoodi tubli. Kuid ma ei usaldaks teda. Ma olen taolisi tüüpe ennegi näinud. Nad sõidavad ülevaatusel käimata autodega, neil on ilma loata püssid, nad ei maksa televiisorimaksu ja nii edasi. Nad pole kurjategijad. Nad lihtsalt ei hooli seadustest. Kui mul oleks keegi vana sugulane, siis mulle küll ei meeldiks, kui ta sõltuks Ernie-taolisest. Kuid antud juhul pole meil põhjust arvata, et Ernie pettis Oliviat või kasutas teda ära.”

      „Aga sa kõneled ju Rory Armitage’iga? Sa lubasid.”

      Alan ohkas ja pani kahvli käest. „Jah, ole rahulik, eks? Sina ja Wynne olete täielik nuhtlus! Ma lähen selle tõpratohtri juurde homme kohe pärast hommikusööki, et tabada ta enne, kui tööle läheb. Kas tuled kaasa?”

      Meredith vältis ta pilku. „Ei, mine üksi. Kaks küsimusi esitavat kutsumata külalist oleks liig. Parem on mees mehe vastu. Ma… ma mõtlesin, et astun sellest Stable Row pisikesest poekesest läbi.”

      „Ei tea, miks?”

      Meredithil oli pisut piinlik. „Kui sa just tahad teada, siis sellepärast, et Wynne ütles, et selle omanik Sadie Warren on kohalik nõid. Ma tahan teda näha. Ma pole kunagi nõida kohanud.”

      „Ja ei kohta ka homme!” väitis Alan. „Kindlasti on see mingi vanamutt, kes usub, et ta on nõid.”

      „Ega see pole ebaseaduslik?”

      „Ennast nõiaks kuulutada? Iseenesest mitte. Sõltub sellest, mida ta teeb. Kui ta ainult keksib kummalises riietuses ringiratast ja ümiseb laulda, pole sellest hullu. Aga kui mängus on uimastid või alaealiste seksuaalne ahistamine, läheb asi kurjaks. Arvatavasti ütleb ta, et on niinimetatud „valge nõid” ja täiesti ohutu. Sa oled ju lugenud jutte paganlikest ja algkristlikest usunditest, rohelistest meestest, suurest jumalast Paanist, maaemadest, mees- ja naissoost loodushaldjatest, suvistest ja talvistest päikeseseisakutest, sekka veel paras ports muistse Egiptuse uskumusi. Paljud usuvad taolisi asju.”

      „Aga kuidas on lood loitsude müümimisega?”

      „Ma ei soovitaks talle seda, samuti kellegi needuse alla panemist. See oleks pettus või väljapressimine ja seega tõsine kuritegu.” Alan vaatas talle muiates otsa. „Sa ei kavatse temalt loitsu osta, ega ju?”

      „Ei,” ütles Meredith taldrikuid kokku korjates. „Ma kavatsen osta Parsloe St. Johnist suveniiri.”

      „Õnn kaasa,” ütles Alan. „Sa ei leia sealt midagi peale tavalise vana rämpsu. Sa pole kohalik. Ta ei usalda sind. Ta võib müüa sulle mõne huvitava kivi või nipsasjakese, kuid ta ei kinnita sulle, et see teeb imesid. Need inimesed on ogarad, aga mitte rumalad.”

      Meredith jäi, taldrikud käes, uksel seisma. „Mis sa arvad, kas Parsloe St. Johni inimesed usuvad, et ta on nõid?”

      Alan noogutas. „Võib arvata, et nii mõnigi usub seda. Inglismaa külades toimuvat ei tohi alahinnata.”

      seitse

      Meie linna kolme noort naist süüdistati möödunud laupäeval nõidumises…

Nõidumisest, 1709

      Hommik oli selge, õhk karge, mis andis märku pika suve lõppemisest. Sügis – ja selle kannul talv – koputasid uksele.

      Meredithile meeldis taoline ilm. Suvi ja talv tekitasid kumbki omal moel teatud laiskust või roidumust. Ent säärase ilmaga nagu täna oli vaim värske. Ja siin ta nüüd on hommikul kell üheksa, teel Stable Row’le, et tabada Sadie tema urkas enne, kui õige päev pihta hakkab. v

      Alan oli jäänud koju kohvi jooma ja lehte lugema. Kuid ta oli lubanud minna loomaarsti juurde ja Meredith oli veendunud, et ta teeb seda. Nad pidid hiljem kodus kohuma ja muljeid vahetama.

      Stable Row’l tagusid Bruce ja Ricky palli, nende kisa kajas vanadelt seintelt vastu. Selles kitsas läbikäigus liikus ilmselt alati väga vähe rahvast ja seda veidram oli mõelda, et keegi võiks siin poodi pidada. Kui selleks pole just eriliselt diskreetset põhjust.

      Pood nägi välja täpselt nii nagu eelmisel korral. Aknal seisid samad tolmunud ja inetud asjad, isegi kass oli kohal. Samas asendis, otsekui poleks ta vahepeal ära käinudki. Meredith silmitses teda ja mõtiskes endamisi, kas loom on üldse elus. Ta märkas sugemata karva kerget üles-alla liikumist. See pakkus kergendust. Meredith ei jõudnud seda õieti veel teadvustada, kui ta tundis, et ka teda silmitsetakse.

      Teisel pool akent, õnnetu kaubavaliku taga seisis keegi ja vaatas teda uurivalt. Meredithile jäi põgus mulje uudishimulikust ja pisut vaenulikust pilgust, enne kui vaataja kutsuva viipega aknast eemaldus. Nüüd polnud enam tagasiteed. Natuke kõhelnud, lükkas Meredith poeukse lahti.

      Ruum oli väike ja selle muutis veel kitsamaks lett, mis võttis enda alla kolmandiku poest. Leti taga suure Victoria-aegse kassaaparaadi juures seisis poe omanik.

      Sadie Warren oli pikemat kasvu naisterahvas, peaaegu Meredithi pikkune, kes oli viis jalga kümme tolli. See üllatas Meredithi, kuigi polnud mingit põhjust, miks proua Warren ei võiks olla pikk, lühike, paks või kõhn või ükskõik milline. Ent enam kui naise kasv avaldas Meredithile muljet tema tugev kehaehitus.