„Ma töötasin välissaatkondades, kuid praegu Londonis. Ma käin Bamfordist tööle.”
Alles praegu hakkas Meredithile meenuma, kui tüütu Rachel Hunter oli olnud. Ta needis ennast, et oli Alani hetkeimpulsi ajel Constantine’ide juurde tirinud. Rachel pole kunagi ta sõbranna olnud. Nad olid lühikest aega kooliõed ja mängisid ühes võrkpallinaiskonnas. Väljaspool seda oli mõlemal oma sõprusringkond. Lühikesest üllatunud tervitusest oleks piisanud.
„Bamfordist? Püha taevas, sa elad ikka veel seal, Alan? Ma arvasin, et sa kolisid ammu minema! Siis pole me need aastad teineteisest kuigi kaugel elanud. Malefis Abbeysse on Chipping Nortonist üsna vähe maad. Koha nimi on Lynstone ja see on Bamfordist umbes tunni tee kaugusel.”
„Selle peale kuluks üks naps ära,” ütles Constantine. „Ma teen ettepaneku minna šampanjabaari. Oleks tore siit rahvamurrust välja pääseda.”
See ületab juba igasugused külmaverelisuse piirid, mõtles Meredith. Isegi Rachel näis olevat üllatunud ja vaatas mehele otsa. Constantine naeratas pisut ärevalt ja kergitas kulmu, otsekui naise heakskiitu oodates.
„Jah, miks mitte? Hea mõte!” ütles Rachel heatujuliselt. „Ainult et tee minu ja Merry taaskohtumise puhul üks pilt, Alan! Ilma poisteta, ainult kaks tüdrukut lillede taustal!” Ta seadis ennast paigale. „Tule, Merry!” käsutas ta. „Seisa minu kõrvale!”
Nüüd rääkis temas võrkpallinaiskonna kapten. Meredithile meenus, et Ray Hunter oli alati see, kes käsutas. Kõik teised kuulasid teda ilma igasuguse nurinata, kuid ta märkas, et Alanile asi ei meeldi. Meredith astus Racheli kõrvale lilleseade ette ja soovis, et tal oleks seljas midagi ilusamat. Constantine astus kuulekalt kaadrist välja.
„Olete valmis?” Markby võttis aparaadi tõrksalt kaelast. Ta tõstis selle silma juurde. „Naeratage!”
Meredithile ei meeldinud pildistamine. Eriti veel nüüd, kui ta kõrval seisis võluvas poosis ja särava naeratusega Rachel. Nende ümber tõukles rahvas, mis muutis Markbyl aparaadi paigal hoidmise raskeks. Meredith vedas näole sunnitud naeratuse ja pomises: „Tee kähku, Alan!”
Kostis klõpsatus. Rahvas tungles edasi, tõugates neid, kes olid jäänud pildistamist vahtima. Tekkis rüselemine, Constantine ahmis õhku, hüüatas imestunult, ja tundus, et tal on valus. Meredith kuulis seda ja vaatas mehe poole. Alex seisis, inimesed voorisid temast mööda, tema kulm oli kortsus, otsekui oleks ta segaduses või vihane.
„Korras,” ütles Markby. „Vähemalt loodan. Võib-olla ei jäänud jalad peale.”
Naised tulid lillede juurest ära.
„Rachel,” ütles Meredith sosinal, „kas Alexil on midagi viga?”
Rachel vaatas talle otsa ja pööras siis kannal ringi. „Alex?” Ta hääl oli terav.
Constantine tõstis pilgu ja tegi vabandava liigutuse. „Miski torkas mind! Ilmselt oli lillede hulgas mõni putukas või midagi taolist. See oli üsna valus…!” Ta käsi tõusis kohmakalt selja taha.
„Võib-olla midagi nendest troopilistest taimedest?” oletas Meredith.
„Nad peaksid kontrollima, et neis pole putukaid!” pahandas Rachel. „Lähme minema, Alex! Värskema õhu kätte.” Ta selgitas teistele vaikselt: „Alexil oli möödunud aastal südamerabandus ja me peame olema valude suhtes ettevaatlikud. Siin on väga palav ja meil on olnud pikk päev. Me sõitsime Lynstone’ist vara ära. Me peaksime kohe koju minema.”
„Siin kuskil peab olema esmaabipunkt,” ütles Markby Constantine’i silmitsedes. „Ma ei taha hirmutada, kuid mõned putukahammustused võivad olla mürgised. Ma arvan, et šampanja jääb seekord ära.” Tal oli selle üle hea meel, kuid pilk, mille ta heitis Alexile, oli murelik.
„See asub Western Avenuel,” ütles Meredith. „Ma märkasin seda siia tulles.”
Ent Constantine, kelle käsi oli jõudnud lõpuks selgrooni, ajas ennast sirgu ja puhkes naerma. Ta sirutas käe ette. Tema peopesal lamas peenike nõelakujuline okas. „Käes! Ilmselt kaktuseokas. Küllap ma läksin seljaga vastu riiulit ja rebisin okka küljest. Väljapaneku organiseerijad on vist väga pahased! See pidi jääma mu kuue külge. Ja kui läks trügimiseks, tõukas keegi mind ja okas tungis pintsakust läbi.”
„Las ma vaatan.” Markby sirutas käe. „Ma ei mäleta, et oleksin näinud seesuguste okastega taime…”
Rachel silmitses okast kahtlustavalt. „Ma arvan ikkagi, et me peaksime koju minema. Esmaabipunktis me raiskaksime ainult aega ja ma ei usu, et nad seal midagi teevad. Vaese Alexi jaoks on olnud väga väsitav päev. Lähme auto juurde, kullake!” Ta haaras mehel käsivarrest kinni. „See on otse nurga taga. Sa võid seal istuda, kuni ma otsin Martini üles ja lasen tal meid koju sõidutada. Homme palume doktor Stauntonit, et ta astuks läbi ja sind üle vaataks. Sa võid öelda, et ma tekitan ilmaasjata segadust, kuid ma olen kindel, et mul on õigus.”
„Oi, ma pillasin selle maha!” vabandas Constantine Markby ees. „Tühja sellest! Sel pole lõpuks tähtsust.”
„Me pidime just minema hakkama,” ütles Markby. „Eks ju, Meredith? Me võime teid autoni saata.”
„Võib-olla ongi parem koju minna, nagu mu abikaasa ütleb.” Constantine saatis naisele virila naeratuse. „Aga palun!” Ta sirutas käe Alani ja Meredithi poole. „Ma ei taha teile tüli teha.”
„Püha taevas, te ei tee tüli! Meile kõigile on parem, kui sellest saginast pääseme!” Markby pühkis taskurätikuga nägu. „Siin on liiga palav.”
Nad liikusid aeglaselt näituseplatsilt Royal Hospital Roadile ja sealt tumepunastest tellistest majade poole.
Poole tee peal hakkas Constantine ilmutama väsimuse märke, tema hingamine muutus raskeks. Rachel oli mures, kuid Meredithile tundus, et abikaasa seisund tekitab temas pigem pahameelt. Just nagu oleks tal midagi plaanis olnud ja nüüd on Alex selle tuksi keeranud.
Nende auto oli igav kullakarva Mercedes. Toretsevad Constantine’id sobisid sellesse hästi, kuid Meredith leidis, et nii tema kui ka Alan näeksid taolises autos kohatud välja.
Nad aitasid Constantine’i tagaistmele.
„Me jääme ootama,” ütles murelik Meredith.
Constantine higistas, võib-olla palavusest, võib-olla lühikesest pingutusest näituseväljakult autoni. Ta võttis rinnataskust taskurätiku ning kuivatas otsaesist ja suud.
„Palun, ärge tehke endale tüli…”
„Rachel!” sosistas Meredith tungivalt. „Mine, otsi autojuht üles! Me oleme seniks siin.”
„Võib-olla ma peaksin tema juurde jääma.” ütles Rachel ärevalt. „Ta tahab, et ma olen läheduses, kui tal on halb.”
Constantine ütles: „Mul pole midagi tõsist.” Tema hääl kõlas veidi kummaliselt.
Kaks inimest möödusid neist, üks vahtis uudishimulikult nende poole. Meredith ütles Rachelile: „Mine, otsi autojuht üles! Sul on tükk tegemist näituseplatsile tagasi pääsemisega.”
„Nad peavad mu sisse laskma!” Rachel hammustas huult. Hoolimata kindlast veendumusest, et tavalised reeglid tema kohta ei kehti, polnud ta enam nii enesekindel. Ta pööras ringi ja tõttas peaaegu joostes minema.
„Talle peaks juua andma,” ütles Markby autouksest eemale astudes. „Ent me ei tohi teda üksi jätta. Mulle ei meeldi ta seisund mitte üks põrm. Neetud Rachel, me oleksime pidanud ta esmaabisse viima. Nad oleksid kutsunud kiirabi. Ma märkasin, et autos on telefon. Võib-olla peaksime siit abi kutsuma.”
„Ta on väga kahvatu.” Meredith heitis pilgu lähima maja poole. „Ma helistan kella ja palun vett.”
Ta tõttas trepist üles ukse juurde. Selle avas võõramaise välimusega noor pahur naine, kes rääkis aktsendiga – ilmselt au pair.
„Madaam