Noormehe kõrval seisis Rachel. Tal olid seljas tumedad riided, kuid leinarõivasteks ei saanud neid küll kuidagi pidada. Tal olid jalas kitsad mustad püksid, pealpool lillakaspunane siidtuunika, mis oli laia, kuldpandlaga mustast seemisnahast vööga kinni tõmmatud. Tema meekarva juuksed olid musta satiinlehviga kuklasse seotud. Ta käsivarred olid rinnal risti ning ta toetus kergelt ühele kõrge kontsaga kinga kängitsetud jalale, teine puus oli provokatiivselt ette sirutatud. Kui Meredith üllatunult hüüatas, pööras Rachel naeratades tema poole, võttis käed rinnalt ja sirutas need tervituseks välja. Tema rohelised silmad särasid.
„Tere, kallis Meredith! Kas sa oled jahmunud? Jah, see üllatab inimesi.” Ta osutas linnumaja poole. „Vaese Alexi hobi!”
Meredith silmitses kanaarilindu hoidvat noormeest. Too niheles kohmetult. Kas Martin oli jätnud teise külalise diskreetsusest mainimata?
Igatahes polnud Rachel põrmugi kohmetu. Ta patsutas noormehe käsivart, mille peale too punastas.
„See on Nevil,” ütles Rachel. „Ta lõikab lindudel küüsi. Temast on pärast Alexi surma suur abi olnud. Ma ei tea, kuidas oleksin ilma temata toime tulnud.”
Sigines piinlik vaikus, mille vältel Meredith ja Nevil teineteist silmitsesid. Siis sirutas Meredith käe.
„Meredith Mitchell. Rachel on mu kooliõde. Arvatavasti on ta teile rääkinud.”
Nevil pomises midagi, mis võis olla samahästi eitus kui jaatus, ning osutas siis oma kätele, milles ühes oli kanaarilind ja teises tangid.
„Vabandage, et ma ei saa kätt pakkuda.” Sõnu saatis närviline naeratus.
„Pole midagi.” Meredith mõtles, et Nevil on täitsa kena noormees, kuigi tema näojooned on natuke pehmed. Muidugi võib lugeda seda tundlikkuse märgiks. Kuid hetkel, kui kanaarilinnu pea ta peost välja piilus, väljendas see nõutust. „Mida te teete?” küsis Meredith huvitatult.
„Lõikan küüsi.” Nüüd hakkas Nevil kiiresti vuristama, otsekui oleks Meredithi küsimus vajutanud mingile käivitusnupule. „See on lihtne. Küünis peab olema valguse käes, niimoodi.” Ta hoidis lindu, ettesirutatud jalg pöidla ja nimetissõrme vahel. Tema enda sõrmed oli ka pikad ja peened, küünistesarnased. „Näete, see on peaaegu läbipaistev, jala veresooned on näha. Tähtis on mitte soonde lõigata.”
„Mina seda ei suuda,” ütles Rachel. „Mulle ei meeldi linde käes hoida ja ma ei suuda puudutada nende soomustega kaetud jalgu!” Ta silmitses mõtlikult linnumaja. „Ma ei tea, mida nendega üldse teha.”
„Mul pole midagi selle vastu, et neid hooldamas käia…” Nevil jäi vait, läks näost punaseks ja heitis Meredithile kiire pilgu. „Rachel, ma nüüd lähen. Ma tulen mõni teine kord.”
Ta avas lindla ukse ja lasi kanaarilinnu lahti. See lendas minema ja istus apelsinipuu kaugeimale oksale. Midagi väga kummastavat oli selles vangistatud puus, mõtles Meredith. Kuid Malefis on üldse väga kummaline maja.
„Oli meeldiv kohtuda, proua Mitchell… Vabandage mind!”
Nevil tõttas minema, mitte läbi maja, vaid uksest, mis viis kasvuhoonest aeda. Meredith ja Rachel vaatasid, kuidas ta sammus kärmelt üle muru, kuni kadus põõsa taha.
Rachel ohkas. „Ma tean, mida sa mõtled, Merry.”
„Jah?” Meredith heitis talle uuriva pilgu.
„Mu kullake…” Rachel võttis külalise käevangu. „Tule, joome kohvi ja ma räägin sulle kõik ära. Ma ütlen sulle kohe, et seal pole midagi rääkida. Kuid ma ei taha, et sul jääks asjast vale mulje. Niigi on siin inimesi, kes mõtlevad jumal-teab-mida.”
seitse
„Siin ei paista olevat kuigi palju inimesi,” tähendas Meredith tagasihoidlikult, kui nad väikeses mugavas elutoas istet olid võtnud.
Rachel valas kohvi, mille ta oli köögist toonud. „Päris küla on siit umbes paari miili kaugusel. Selle nimi on Church Lynstone. Meie oleme lihtsalt Lynstone.”
„Ilmselt ei sõitnud ma piisavalt kaugele.”
„Seal pole midagi vaadata,” ütles Rachel hooletult. „Seal on ainult vana kena kirik, pubi, mis pole nii kena, mõned majad ja Naseby autoparandustöökoda. George Naseby müüb ka ajalehti, piima ja teisi toiduaineid. Jubedat viilutatud leiba, liha- ja oakonserve – taolist kraami. Mida sa tegelikult ei taha! See on küla ainuke pood. Ta ise kutsub seda Naseby minimarketiks!” Rachel muigas pilkavalt.
Meredith mõtles endamisi, et kui Rachel ütles „sa”, pidas ta ilmselt silmas sotsiaalset erinevust. Küllap külaelanikud tahtsid liha- ja oakonserve.
Ja siis tuli Rachel lagedale põrutava uudisega: „Selles kirikus on teisipäeval Alexi matused.”
„Mida? Sellest sa ei rääkinud!” hüüatas Meredith.
„Ma palusin, ja nad lubasid surnukeha välja anda. Lahang ja kõik muu on tehtud. Ausalt öeldes polnud Alex anglikaani kiriku liige. Ta oli midagi eksootilisemat, mitte ortodoksne, m…mar… mer…”
„Maroniid?”
„Jah, just! Aga pastor ütles, et sellest pole midagi. Ma palkasin Chipping Nortonist matusekorraldajad. Pole mõtet oodata. Ma tahan, et see kõik läbi saaks.” Tema hääl kõlas pisut jonnakalt. „Ma tunnen ennast nii mahajäetult. Ma armastasin teda.” Ta vaatas Meredithile kindlalt otsa. „Armastasin! Ma tahan teda leinata, kuid ei suuda! Ma ei oska seda seletada. Ma tean, et kui matusetseremoonia on läbi ja Alex mulla all, suudan ma ennast koguda ja mõelda tulevikule. Praegu pole ma millekski võimeline!”
„Sa oleksid võinud mind hoiatada,” lausus Meredith vabandavalt. Ta tundis, et proua Constantine räägib südamest. „Muidugi soovid sa, et ta saaks maetud ja sina saaksid leinata. Mul… mul pole midagi musta kaasas.”
Samuti polnud Meredith nendeks matusteks vaimselt valmis. Tema vaimusilmas püsis ikka veel Alex, kuldse auto kõrval pikali, Savile Row’l õmmeldud kallis ülikond tolmune, tema kohal Alan, kes üritas elustada südant, mis ei saatnud enam verd Alexi soontesse. Ta ei tahtnud näha Alexit kirstus. Ta ei suutnud näha, kuidas ta lamab seal, pea satiinpadjal. Meredith oli lahatuid ennegi näinud, ja kuigi palsameerijad andsid oma parima, ikkagi jäi lauba ülaosale horisontaalne reetlik jälg, mida puuder ja meik ei suutnud täielikult varjata. Meredith väristas õlgu ja tal hakkas veidi paha.
Ent Alexi usk tekitas ikkagi küsimusi. Kui palju Rachel mehest üldse teadis? Mida oli Alex talle rääkinud? Kas tõtt? Mida teab Rachel tema Liibanoni päritolust? Või endisest nimest? Millist põhjust selle vahetamiseks – kui üldse – oli ta naisele nimetanud?
Riiete mainimine ei tekitanud Rachelis mingit probleemi. „Tänapäeval ei pea alati mustas olema. Pealegi toimub matus väga kitsas ringis. Ma ei usu, et Alexi ärisõbrad Londonist siia sõidavad. Ma teatan ainult sugulastele. Kuigi meil kummalgi pole sugulasi. Minu õde ei hakka Šotimaalt siia tulema.”
Võis oletada, et Lähis-Idast pole saabunud ei kirju ega külalisi. Ent nad olid esialgsest jututeemast kõrvale kaldunud. Meredith otsustas olla otsekohene. „Mida sa tahtsid mulle Nevilist rääkida?”
Rachel krimpsutas nägu ja pani tassi käest. „Ta on väga armas, ent hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma kardan, et ta on oma arust minusse armunud.” See kõlas rahulolevalt, nagu võiski oodata. „Sellest polnud midagi, kui Alex… kui Alex siin oli. Muidugi Alex teadis. Kuid ta ei teinud sellest numbrit, kuna teadis, et ma ei tee rumalusi. Aga nüüd, kui Alexit ei ole, on Nevil võtnud pähe, et ta peab minu eest hoolitsema.”
Rachel ohkas. „Ma olen sinu vastu aus, Merry. See on üks põhjus, miks ma sind siia kutsusin. Et Nevil näeks, et ma pole enne matuseid üksi ja toetuseta. Muidu pakuks ta ennast saatjaks ja see ei tule kõne allagi! Kuid ma ei taha ta tundeid solvata.”
Oli ebatõenäoline, et Nevili tunded jäävad kauaks solvamata. „Kus ta elab? Kas Church Lynstone’is?”
„Loomade