„Nad tegidki nii, aga see on Ursula ja ka teiste jaoks täielik nuhtlus. Nad kasutasid vett potikildude ja iseenda pesemiseks! See on must töö.”
Markby sisistas ärritunult ja kratsis oma heledate juustega pead. „Kõige soovitavam asi oleks veenda hipisid oma vabal tahtel lahkuma, kuid me kõik teame ju, et nad ei tee seda. Nii et mida ma peaksin tegema? Minema kamba pollaritega sinna üles ja neist jõuga vabanema? Nad ei ole rusikavõitluse vastu, need sinu rahuarmastavad New Age’i sõbrad! Järgmise asjana teeb press pilte ja lugu läheb isegi kohalikku TV-sse! Ei, las Felstonite jurist hangib neile tõkendi või jääme lootma, et hipid nõustuvad edasi liikuma. Nad tunnevad asja. Nad ootavad viimase hetkeni ning siis püsti ja minema. Nad on endisaegse õrritamispoliitika meistrid. See lugu laheneb iseenesest. Võta kõike rahulikult. Usu mind, mul on selliste olukordadega ennegi tegemist olnud. Kannatlikkus tasub end ära.”
„Ja vahepeal rikuvad nad väljakaevamise!”
„Kas nad on seda juba teinud?”
„Noh, ei, ma ei arva…”
„Näed siis! Su sõbranna Ursula liialdab jälle!”
„Sul on midagi Ursula vastu!” ütles Meredith vihaselt. Ta nõjatus pähkelpruunide silmade leegitsedes ettepoole.
„Ei, mul pole midagi ta vastu, kuid ma olen hõivatud mees ja mul on ilma valehäiret andvate inimestetagi tegemist küll! Kadunud naised! Ohustatud muistsed väljakaevamised! Arvad, et meil Bamfordi politseijaoskonnas tõesti midagi muud teha pole?”
„On sul üldse aimu, kui ülespuhutud su jutt mõnikord tundub? Ma ei tea, miks ma nägin vaeva ja sinult üldse abi palusin!” kuulutas Meredith, loksutades erutusest siidrit maha.
„Aga mina tean! Sa lased teiste inimeste probleemid enda kukile tõsta! See on sinu konsuliameti taak! Sa arvad, et pead kõiki neid inimesi aitama. Aga sa ei pea! Veelgi enam, varsti sa avastad, et ei saagi aidata, niisiis lendad sa kohale ja üritad kogu kupatuse minu kaela veeretada! Ja kuna konsulaarsidemete teema meil juba üles kerkis, siis kas too sell on ikka veel korteris?”
„Toby? Jah. See on ju tema korter.”
„Korter on sulle üüritud, üksi elamiseks. Viska ta välja!”
„Ikka tõesti või? Sina ei saa õigustehniliste üksikasjade pärast hipisid välja visata ja sa ei taha, et sind sellega tülitatakse! Ja mina peaksin välja viskama Toby, kes on mu kolleeg ja vana sõber!”
„Mis sorti sõber?” nõudis Markby kahtlustavalt.
„Noh, me oleme koos töötanud, aeg-ajalt väga tihedasti. Ta oli mu asetäitja.”
„Oli aeg, mil ma oleksin öelnud, et tean, mida sa sellega mõtled. Nüüd ei ole ma selles enam nii kindel!”
„Jumala pärast küll! Sa ei muutu ometi armukadedaks!” Meredith tõusis püsti, tõstes oma õlakoti maast üles. „Mul pole aega siin istuda ja näägelda! Ma pean Bamford Hilli minema. Ma lubasin Ursulale, et kohtun temaga kaeveplatsil.”
„Politseiametnikuna soovitan ma sul tungivalt seal mitte ööbida!” lausus Markby jäigalt.
Oma ponnistuste nurjumise pärast nördinud ja tundes närivat kahtlust, et mehel võib täiesti õigus olla, kruttisid mitmesugused ärevaks tegevad tunded Meredithi üles. „Ja mina soovitan tungivalt sul oma asjadega tegeleda! Ma palusin sult abi ja sina keeldusid. Nii et nüüd ajan ma asju omamoodi!”
„Millal sa seda küll teinud poleks!”
Nad põrnitsesid teineteisele otsa.
„On sul korralik magamiskott kaasas?” küsis Markby rahulikumalt.
„Jah, tänan. Ja Ursulal on seal matkapriimus, nii et me saame sooja jooki teha.”
„Vaadake, et see oleks kindlal, tasasel alusel. Ma olen ennegi näinud, kuidas nood haagised nagu laastukorvid leekidesse lahvatavad.”
„Me pole ju paar põmmpäid! Omal ajal sain ma kõik gaidide ametimärgid ja ma käisin matkamas, suur tänu sulle tõesti. Me teame, mida teeme!”
„Vaata ette!” ütles Markby ebasõbralikult.
viies peatükk
Linnast välja, Bamford Hilli poole sõites rahunes Meredith maha. Ta oli unustanud, kui armas võib see paikkond olla. Nüüd, kuldsel ja mahedal augustikuisel suveõhtul, kui päike horisonti roosaks värvides aeglaselt allapoole vajus, tundis ta ajatut rahu endast üle voogavat. Õhtu punane lõõm, karjaste rõõm! kuulis ta mälus sosistamas üht häält oma lapsepõlvest.
Taasleitud meelerahu lubas tal päevasündmused erapooletult üle vaadata. Alanil oli Natalie Woollardi kohapealt ilmselt õigus ning oli rumal näägelda millegi sellise pärast, mis on nii igapäevane ilming. Peresisene asi. Ta vedas näo kõverale muigele. Vähemalt oli ta pidanud Ursulale antud lubadust.
Nüüd nägi ta veidi eemal kahvatulillast uduvinest looritatud künka piirjoont. Varsti sai talle selgeks, et tee jookseb üle künkajalami, nii et temast paremal tõuseb maapind järsult, vasakul langeb aga alla. Ta aeglustas sõitu, otsides parempöörde kohta, mida Ursula oli kirjeldanud. See pidi olema märgistatud, osutades Mottsi farmile, ja Ursula oli seletanud, et pärast pööret peab ta keerama teelt ära vasakule – rajale, mis viib mäest üles väljakaevamiskoha juurde.
„Tule hipifurgoonide sissesõidetud rööpaid mööda!” oli Ursula süngelt öelnud.
Ursula on pettunud, kui kuuleb Markby negatiivsest reaktsioonist oma loole. Pettunud, kuid ilmselt mitte üllatunud.
Meredithi edasiliikumine oli aeglustunud roomamiseks ning nüüd sõitis ta tee serva ja peatus, et heita kiire pilk visandile, mille Ursula oli talle andnud. Ta silmitses uurivalt tuuleklaasitagust. Jah, seal oligi paremale pööramise koht ja loetamatu puust silt. Kuid siin oli ka vasakule pööramise koht, täpselt tema peatumispaiga juures. Naeltega üles löödud tahvlilt võis lugeda:
Puud varjasid karjääri serva. Puude vahel nägi Meredith okastraattara juppe. Kallak oli teele ohtlikult lähedal. Uudishimulikult väljus ta autost, lüües ukse pauguga kinni, ja kõndis mõne sammu mööda puudevahelist sillutiseta rada, et asja uurida.
Ahtake puudetukk lõppes ja jahmatava ootamatusega avanes tema jalge ees vana kivimurd. Karjäär oli maastikku tohutu haava lõiganud. Kuid nüüd, mil kivi enam ei murtud, oli taimestik lahkesti selle armistunud küljed looriga katnud. Lai, heas korras kruusatatud teerada viis alla karjääri, kus prügimägi ise korratult avaral tasasel põhjal lösutas.
Tohutud metallist prügikonteinerid olid kõrgeteks riitadeks laotud. Lisaks sellele – kas siis sellepärast, et konteinerid olid täis, või sellepärast, et ei oldud vaevutud neid kasutama – olid külastajad jätnud oma rämpsu hunnikutesse üle terve kivimurru põhja. Seal oli kõike, alates aiakääridest kuni vana mööblini välja. Seal all oli isegi üks kolmeosaline diivanikomplekt, sätitud kohatult ringikujuliselt justkui elutoas.
Meredithi jaoks oli selles heategevusmüügi ahvatlust, mis pakub veidraid, eklektilisi soodusoste. Ta ihaldas alla ronida ja lähemalt vaadata, kuid tal polnud aega. Pead pöörates nägi ta üleval tee ääres puude vahel viltuvajunud majakest üle karjääri põhja viiva raja vaatamas. Selle õlgkatus oli pehkinud ja hiirtest söödud. Majakese seinu oli parandatud gofreeritud raualehtedega, aknad olid tolmused, majakest ümbritsev tara oli metsistunud aia kõrval ümber kukkunud. Meredith arvas, et maja seisab tühjalt, kuid ta eksis.
Äkitselt lendas majakese värvikooruv uks lahti ja nähtavale ilmus keegi elatanud mees. Meredithi silmates tõi ta kuuldavale kraaksatuse