Valge kuningriik. Tiit Aleksejev

ongi François I ajast,” ütles kolonel.

      Kolonel oli avanud pudeli margood ning keerutas nüüd kõrge jalaga veiniklaasi. Siis torkas ta oma suure bretooni nina klaasi sisse ja nuuskis buketti. Kaja järgis tema eeskuju. Kolonel rüüpas väikese sõõmu, lasi pilgul üle lae rännata ning matsutas suud.

      „Kuidas on?”

      „Korralik.”

      „Just nimelt,” ütles kolonel. „See on korralik jook, mitte mingi vin de pute. Mis maitsega petab, purju teeb ja seejärel peavaluga üksi jätab.” Ta rüüpas veel ühe sõõmu. „See on puhas vein ja sellist tehakse üha vähem. Veinikaupmehed on kiire kasumi peal väljas. Merkantilism hukutab Prantsusmaa.”

      „Kuidas ma aru saan?” küsis Kaja.

      „Millest?”

      „Et on õige vein.”

      „Väga lihtsalt. Joote reede õhtul sõbraga kahe peale mingi tühise koguse. Pudelit kolm näiteks. Ja ärkate laupäeva hommikul peavaluga. Järeldus – vale vein.”

      „Või hoopis vale sõber?”

      „Või hoopis vale sõber,” nõustus kolonel. „Mulle meeldib, kuidas te klaasi hoiate. Kahe ja mitte kolme sõrmega. Pärast revolutsiooni tunti selle järgi aadlikke ära.”

      Kaja muigas. Esimest sõõmu rüübates oli ta pokaali paunast hoidnud. Kolonel oli vana kooli mees.

      „Palju teil seda kraami on?”

      „Palju,” ütles kolonel ja ulatas korgi Kajale. Piki ta käeserva jooksis roosakas arm.

      „Suveniir Alžeeriast,” ütles kolonel Kaja pilku jälgides. „Jõudsin käe ette panna.”

      „Lahingus?”

      „Ööpatrullis. Tegelikult oli see oma mees. Tahtis minuga arveid õiendada.”

      „Ja siis?”

      „Ei midagi. Siin ma olen.”

      „Ja tema?”

      Kolonel tegi ebamäärase näo.

      „Alžeeria sõjast ei tea ma midagi,” ütles Kaja.

      „Parem ongi. Kellele neid eilseid sõdu ikka vaja on.”

      „Mille nimel seda peeti?”

      „Öelge mulle üks Eesti linn.”

      „Pärnu.”

      „Alžeeria ära andmine oli Pärnu ära andmine. Ja enne seda oli olnud liiga palju kaotusi. 1940. aasta. Indohiina. Minu üksus oli Diên Biên Phús ja pärast seda andsid ohvitserid endale vande, et järgmine kord võitlevad nad lõpuni.”

      „Ja kas võitlesid?”

      „Jah.”

      „Mis üksus see oli?”

      „Esimene REP. Hélie de Saint Marc’i pataljon.”

      „Kummaline nimi. Hélie.”

      „See oli hea mees,” ütles kolonel mõtlikult. Pärast putši läbikukkumist marssis koos leegionäridega vanglasse. Laulsid veel Édith Piafi „Ei, ma ei kahetse midagi”.”

      „Nagu prantslastele kohane.”

      „Täpselt. Kukk on jalgupidi sõnnikus ja kireb. Et häbi varjata. Kas te harki’dest olete midagi kuulnud? Les harkis? Ei ole? Nii kutsuti Prantsuse armees teenivaid muhameedlasi. Alžeerlasi. Kokku võis neid olla kahesaja tuhande ringis. Talupojad, suurem jagu ei osanud prantsuse keeltki. Kui meie väeosal tuli aeg lahkuda, siis kästi neil palga järele minna. Samal ajal käivitati veoautode mootorid. Tegelased said aru, et midagi ei klapi, ja hakkasid kolonnile järele jooksma. Mõni jõudis end külge haakida ja sai püssipäraga vastu sõrmi. Seal autokastis oli ainuke kord, kui ma olen piinlikkust tundnud, et olen prantslane.”

      „Miks te neid siis kaasa ei võtnud?”

      „De Gaulle arvas, et Prantsusmaa ei oleks suutnud poolt miljonit alžeerlast läbi seedida. Vale puha. Kui te ei usu, minge jalutage Belleville’is.”

      „Olete Alžeerias hiljem käinud?”

      „Olen küll. Alžiiri südalinnast lennujaama jõudmiseks kulub neli tundi. Metrood ehitatakse juba kolmkümmend aastat. Selle aja jooksul on valmis kaevatud kahekümne meetri sügavune auk, kuhu välismaalased autodega sisse kihutavad.”

      „Arvate, et elu oleks prantslaste all õnnelikum olnud?”

      „Ilmselt mitte. Aga selle augu oleksime me täis ajanud.”

      Kaja tähelepanu köitis kaminasimsile asetatud foto, millel oli jäädvustatud baretti kandev vuntsidega mees, kes embas valges pluusis naist.

      „Teie sugulased?”

      Kolonel raputas pead. „Guillaume Apollinaire ja Madelaine Pagès. 1916. aastal Oranis. Leidsin selle Bukarestis ühelt vanakraamiturult.”

      „Pärast Alžeeriat tuli siis Rumeenia,” konstateeris Kaja.

      „Umbes nii.”

      „Jean, keda ma teile meenutan?” küsis Kaja.

      Kolonel vaatas mõne hetke fotot. „Ma räägin teile ühe loo seitsmekümnendatest. Keskus oli mind Rumeenias ühte Prantsuse firmasse tööle sokutanud. Istusin Pariisi-Bukaresti rongis ja olin just sotsialistlikku paradiisi jõudnud. Eelmine päev olin Nîme’is aastavahetust tähistanud, pea kumises, nagu oleksin mürsukilluga vastu otsaesist saanud. Ühel hetkel koputati uksele ja kupeesse astus naine. Umbes teievanune. Sihvakas. Pruunide silmadega. Küsis, kas koht on vaba. Aitasin tal kohvri riiulile tõsta ja me hakkasime vestlema, kirjandusest, Gluckmannist ja Sartre’ist, kes ajasid töölisklassi asja ning olid Rumeenias lubatud autorid. Ma ütlesin veel, et minu arvates on Sartre kahepalgeline limukas. Naine ütles, et ta on prantsuse keele õpetaja ja elab Bukarestis. Mina ütlesin, et olen ärimees ja tegelen tolmuimejatega. Endal oli veel natuke piinlik. Jõime kohvi, ma pakkusin talle konjakit, seitsmekümnendatel võis seda kraami veel päeva ajal rahulikult juua. Pealegi olime me Rumeenias. Me rääkisime Mircea Eliadest ja sellest, mis tuleb, ja ühel hetkel sain ma aru, et ta on minu elu naine. See, keda kohatakse ainult üks kord elus. See viis mind segadusse. Ja kohe tekkisid kahtlused. Võimalus number üks: rumeenlased. Võimalus number kaks: meie omad – kontroll. Võimalus number kolm: vaenulik teenistus, huvitatud Keskusesse sisenemisest. Naine sai muidugi aru, et midagi on valesti. Selleks ei olnud vaja operatiivpsühholoogia erikursust läbida. Ja nii me istusime. Rong jõudis Bukaresti ja ta hakkas väljumiseks ettevalmistusi tegema. Pani suitsupaki käekotti, kohendas soengut, sirutas end kohvri järele. Nägemist, ütles ta siis. Nägemist, ütlesin mina. Õnn kaasa.”