Ma olen kirjanik ja ma olen alati olnud kirjanik. See ei ole uhkusega öeldud, pigem meenutan, kuidas Henry Miller on minusuguseid nimetanud „sissekasvanud varbaküünteks“. Mina olen kindlasti sissekasvanud varbaküüs. Isegi kui olin veel põlvepikkune poiss, ei tahtnud ma teha muud kui kirjutada. Ma olen oma elu jooksul kirjutanud igasuguseid mõttetusi igale poole igasuguste riistadega, isegi naise silmapliiatsiga.
Ma olen üritanud kirjutamist maha jätta ja teha seeasemel püstijalakomöödiat, olla muusik, isegi suhtekorraldust sai proovitud, aga enese eest ei pääse. Viimase seitsme aasta jooksul olen ma nädalas kirjutanud keskmiselt neli pikka biotehnoloogia-artiklit. Inimesed on mult küsinud: kuidas ma suudan nende pikkade keeruliste lugude kõrvalt veel midagi muud kirjutada? See lihtsalt voolab must välja, vastan ma neile.
Lisaks artiklitele kirjutan ma kolumne ning lühijutte ajakirjadele, minu näppude alt on tulnud ka kaks dokumentaalraamatut Eesti lähimineviku kohta. „Montréali deemonid“ on mu esimene romaan (ja see ei jää mu viimaseks). Romaani tegevuspaik on geneetikakonverents ja ses suhtes on kogu lugu väga realistlik. Ma nimelt elangi suure osa ajast just sellistel konverentsidel. Olen alatasa komandeeringus, kusagil Euroopa, Ameerika ja Aasia vahel, virelen räpastes hotellides ja interneti nurgatagustes. Vahel õnnestub mul siiski seada pea puhkama oma ankrulinnades New Yorgis või Viljandis.
Minu psühhiaatrile (tegin, nagu soovitasid, aitäh!)
Premier jour – esimene päev
Tass kohvi, mis voolab kõhtu kui tuline asfalt, ja varahommikune rong kell 5.54. Olen teel Montréali, maailma striptiisiklubide pealinna. Kas ma olen mõni neist naeruväärsetest meestest, kes astub uhkel sammul uksest sisse, taskud raha täis, otsides mõnd neidu, kes mu süles pisut tantsiks ja kõrva rõvedusi sosistaks?
Võib-olla olengi, kuid kui ma midagi sellist ka teen, on see pelgalt selleks, et tunda end elusana, et tunda midagi. Suguiha on viimane tunne, mis mulle on alles jäänud – see kõige elujõulisem neist. Kõik need ülejäänud – armastus, vihkamine, meeleheide, rõõm, tüdimus – on minu seksist koosnevas maailmas vaid kõrvalosatäitjad.
Niiske õhk, täiskuu, udune aknaklaas, mille taga vilksavad mööda laternatest valgustatud parkimisplatsid. Teha pole midagi peale pilkude heitmise teisel pool vahekäiku istuva naise poole – punased poolde selga lokkis juuksed, kitsasse kleiti kätketud kumav figuur.
Mida ta nii vara rongis teeb? Kas ta sõidab tööle? Tuleb kokteilipeolt? Kes ta on? Ta ei ole kindlasti ameeriklane. Poolatar? Prantslanna?
Olgu ta kes tahes, igatahes on ta imekaunis nagu Botticelli Veenus merekarbil, nägu tedretähniline ja täidlased huuled peaaegu lillad – sedasorti naine, kel tahaks haarata kontsadest kinni, tõugata ta selili ja siis lihtsalt nahka pista, nagu merilõvi pistab nahka kala.
Ning nüüd näen ma sinises ülikonnas konduktorit.
„Teie sõidupiletid, palun,“ naksutab ta kompostrit tühjalt ning ma otsin oma pileti rinnataskust välja. Ta võtab selle enda kätte, mulgustab ja ulatab siis tagasi.
Vaatan taas oma punaste lokkidega kaasreisija poole. Seekord meie pilgud kohtuvad ning erinevalt paljudest teistest vaatab ta mulle hetke vältel otsa pilku pööramata, silmadega, millesse võiks sukelduda – sügav ookeanisina, millele kuu annab omamoodi ebamaise läike.
Miks ta mind ei karda? Äkki on ta lihtsalt väsinud? Võib-olla ikka veel pisut svipsis?
Igatahes, talle otsa vaadates ma otsekui puuriksin end tema sisse, tema mõtete tuumani, et ta teaks, kuidas ma tahan ta ajud sodiks nikkuda. Ma tean, et ta saab sellest aru.
Muidugi on need sõnad primitiivsed, kuid teisi, mis midagi tähendaksid, mul enam pole. Ja kuidas seda teistmoodi öeldagi? „Ma tahan sinuga armatseda?“ Unustage ära! Ma tahan su ajud sodiks nikkuda.
Selles ütluses on midagi nii puhast ja taevalikku, midagi sellist, millega ma saan arvestada, see on minu enda „Ave Maria“ või meieisapalve. Alles nüüd, täiskuu ajal, tunnen ma midagi enda üle tõesti võimust võtvat. See tõmme muutub liiga tugevaks, naised hakkavad kumama, ise bioloogiast küpsed nagu viljad, ning haaravad mind tervenisti endasse, ma kujutlen nende seksuaalsuse sünget narkootikumi, seda looduslikku sodi van Goghi tähtede kombel mu soontes ringlemas.
Põrgu päralt. Mõnikord on selle vägi nii jõhker ja vastupandamatu, et ma pean kiire leevenduse saamiseks hetkeks tualetti põikama. Täna hommikul siiski mitte. Täna hommikul ma karistan end. Ma kavatsen selle naise peale mõelda, sest see valu on nii mõnus.
Minu elus ei saa olla mitte mingit tasakaalu ega normaalsust. Olen selles nüüd täiesti veendunud. Mu seksikaev kas ajab üle või on tühi, see juhib mind ja õgib mu hinge. Ma ei suuda mõelda mitte millelegi muule, mitte millelegi peale selle ühe asja. Ning ma ei saa sellest kellelegi rääkida, isegi oma raviarstile mitte. Ta võib selle peale psühhomula ajada, palju aga jaksab, rääkida ülemäärasest seksuaalsusest, perverssusest, ihast. Sellest pole mingit kasu. Mitte millestki pole mingit kasu, kuna kaev on võimsam kui miski muu.
Mineola jaamas tõuseb too punapäine naine püsti ja asutab maha minema. Vahekäigus riivab tema käsi minu oma. Ma hoian silmad kinni ja teesklen magajat, kuid hingan sügavalt, väga sügavalt sisse, tõmban nina kaudu oma kopsud täis ning lõhustun sellesse seksiaroomi. Pelk tema käsivarre puudutus paneb mind värisema. Tema lõhn käib mu haistmismeeltes ringi kui tormi-iil. Siis avanevad uksed ning ta astub varahommikusse pimedusse ja kaob.
Taas üks läbisõidul olev kaunis naine. Neid on nii palju. Hingan neid sisse kõikjal, kuhu ma lähen, sest nad muudavad mu üksilduse talutavamaks, aitavad unustada seda, kes minust on saanud.
Istusin kord aastate eest lennujaamas, ootasin Vancouveri lendu ja vaatlesin üht naist, kes luges raamatut. Ta oli Québecist ja teel Montréali ning tal, samuti kui naisel rongist, oli teistsugune nägu, selline pehme ja kahvatu ning erkude silmadega. Pühaku nägu. Temagi ei kartnud mind, mistõttu ma ei söandanud temaga rääkida. Ma pean ju jahti vaid nõrkadele, mitte kindlameelsetele. Oma mälestustes on mul too naine Québecist aga tänini kaasas. Ta trööstib mind, nagu pühapiltki mu rahakoti vahel.
Tagasi teel, mitte et ma oleksin sealt kuhugi läinudki, veel kohvi, veel artikleid, veel ärevust, pärast pikka päeva täis kibedat rassimist ainsaks kergenduseks vägev laks sodi, mis särab silmapiiril nagu miraaž, nagu oaas.
Plaan on järgmine: ma sõidan rongiga lennujaama, lendan Vermonti osariiki Burlingtoni ning sealt sõidan bussiga Montréali. Mõtlen endiselt oma punapäisele naisele, sellele, keda nägin rongis, kelle kumerused ja silmade sügavuse ma meelde jätsin, et saaksin tema juurde iga hetk naasta. Mõtlen ka sellele üüratule laksule, mille ma Montréalis endale luban, ülima sodi hiigellaksule. Selline see sodi juba kord on. See harjumus pääseb su sisse ega lase sind lõa otsast minema, just nagu mälestus viirastuslikust naisest rongis, soe ja mõnus mälestusvaip pehmetest roosadest täiuslikest tissidest, neist vapustavatest silmadest ning tema ingellikest pikkadest punastest kiharatrossidest.
Ometi seisab lennujaama väravas minu ees järjekorras üks hoopis teistsugune punapea.
Daniel J. Jankauskas. Niimoodi on kirjas ta visiitkaardil. Te peaksite kuulma, kuidas ta telefonile vastab: „Tereee! Siin Jankauskas!“ Olen juba aastaid Daniga külg külje kõrval töötanud. Ausalt öeldes oli ta esimene inimene, keda ma nägin, kui ma esimest korda Biomedia Groupi Manhattani kontorisse sisse astusin – tema kummargil suurt ja tursket kogu parandamas koopiamasinat, mis oli paberi vahele tõmmanud. Seda tehes vaatas ta pidevalt üles ja viskas nalja, sest Dan juba on kord selline. Ta on heatujuline tüüp, sedasorti tegelane, kes kindlasti naerab ükskõik mille peale. Joogiautomaadi juures kostitab ta meid lõbusate lugudega, näiteks räägib, kuidas ta kord lennujaamas pillas kogemata taldrikutäie spagette ja lihapalle ühele nunnale peale. „Ja ta ei saanud isegi vihaseks! Ta ütles: „Jumal õnnistagu sind, mu poeg!““
Jankauskase juttude peale naersime kõik, kõhud kõveras, eriti Margot. Tema naeris eriti valjusti. Muidugi ei ole Dan täiuslik, mõistagi on tal oma kiiksud – näiteks ei meeldi talle, kui keegi laenab tema pastakat – ning ta on grammatikamaniakk, kuid üldiselt on Jankauskas selline, milliseks ma pean normaalseid inimesi: tavaline kutt, kelle elu