Meredith tõstis hoiatavalt käe. „Alan, palun lõpeta! Ta ei murdnud meelega jalga. Ja teda ei aetud riigist välja selle pärast, et ta oleks midagi teinud. See oli vorst vorsti vastu. Meie saatsime välja ühe nende inimese ja nemad ühe meie oma. Ja see juhtus olema Toby. Mul on kahju, et ta sulle ei meeldi, aga ta on mu vana sõber ja…”
„Ma pole öelnud, et ta mulle ei meeldiks,” katkestas Markby teda. „Ma olen nõus, et ta on tore poiss. Ta ainult tõmbab õnnetusi kaela. Kuidas ta tööga toime tuleb?”
„Väga hästi. Ta on kohusetundlik. Tahab aidata inimesi. Nüüd püüab ta aidata oma sugulast. Toby ei pööra abivajajale kunagi selga. Selles suhtes olete te sarnased.”
„Häh!” ühmas Markby, kelle suu seesugune moosimine kinni pani.
Oli neljapäeva õhtu ja nad olid sõitnud linnast välja jõeäärsesse pubisse sööma. Oma kohalt akna ääres said nad vaadelda loojangut, mille kuldpunane sära võbeles veelainetel.
Meredith oli selle kohta siia tulles öelnud: „See on nagu see kard, mille sa ükskord omameisterdatud jõulukaardite kaunistamiseks ostsid.” Ta lootis, et Alanit pole Toby asjus raske nõusse saada. Kuid ta oli oodanud teatud entusiasmi puudumist ning oli selleks ette valmistatud. Igatahes ei kavatsenud ta loobuda. Nüüd ta küsis: „Kas sa oled seda Jeremy Jennerit kunagi näinud?”
„Ei mäleta, et oleksin. Aga ma olen kuulnud nime. Ma tean seda maavaldust, Overvale House’i. Ma tundsin inimesi, kes seal aastaid tagasi elasid. Kena kohakene. Praeguste hindade kohaselt kindlasti väga kallis. Sina ja mina ei saaks seda endale lubada. Jennifer on ilmselt asjaga kursis.” Markby võttis klaasi ja jõi veini lõpuni. „Kas sa kohvi soovid?”
„Jah, palun.” Lõpuks ometi, mõtles Meredith, on Alan valmis asjast rääkima.
„Ma lähen ja tellin. See ei võta kaua.”
Alani äraolekul toetus Meredith toolileenile, lükkas paksud pruunid juuksed näo eest ja vaatas ringi. Pubi oli väga vana. See polnud midagi üllatavat Cotswoldsis, kus oli palju sääraseid paiku. Mõned ehitised, mõtles Meredith, on hävitatud või muudetud nende otstarvet, kuid külakõrtsid olid ja jäävad, kuigi ka need on omamoodi muutunud. Külarahvas ise on muutunud. Jõukad tõusikud elasid maatöölistele ehitatud majades, kuhu olid lisatud vannitoad ja kodukontorid. Endiste omanike järeltulijad olid pagendatud elamurajoonidesse. Uued linnast tulnud asukad tahtsid, et pubi säilitaks omapära, kuid seda koos uuendustega. Selle tulemuseks oli peaaegu kõikidest pubidest saanud veidrad pool-restoranid. Muidugi need varieerusid. Mõnes oli säilinud minimaalne toitlustamine. Teised – nagu see siin – olid loobunud olemast ainult joomise ja suhtlemise kohad. Vanemad olijad ei tunneks seda äragi. Aga tõele au andes asusid paljud kõrtsid vanade maanteede ääres, kus uksest sisse komberdavad väsinud teelised said nii peavarju kui ka kehakinnitust. Toitude pakkumisega olid need lihtsalt pöördunud tagasi vanade traditsioonide juurde.
Kui Alan tagasi tuli, jagas Meredith temaga oma äsjaseid mõtteid.
Alan naeratas. „Räägitakse, et see koht siin oli peatuspaigaks keskaegsetele palverändajatele, kes olid teel Glastonbury lääneossa.”
„Kas see on nii vana?”
Noor baarman tõi kohvi ja kui ta eemaldus, küsis Markby kergel vestlustoonil: „Nii et proua Alison Jenner saab ebameeldivaid kirju?”
„Jah, saab. Kas sa ei uuriks seda asja? Ma tean, et kohalik politsei tegeleb juba sellega, kuid Toby loodab sinu abile selle probleemi lahendamisel.”
See ei kukkunud kõige paremini välja. Alan hoidis pingutusega tagasi juba huulile kerkinud märkuse, mis iganes see ka polnud, tõstis käed, lajatas need vastu lauda ja sisises: „See on tema probleem, eks ole? Ja proua oma. Ehk sa teed oma vanale sõbrale selgeks, et ma olen tavaline politseinik, mitte Philip Marlowe1? Kui proua Jenner tahab rääkida minuga oma probleemist, olen nõus kuulama. Aga initsiatiiv peab tulema temalt. Ja sa imestad, miks Smythe mind pahandab? Muidugi pahandab. Ma ei kahtle, et tal on kõik need head omadused, mida sa talle omistad. Aga sa tead vanasõna, mis ütleb, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega?”
„Minu arvates on see ebaaus,” lausus Meredith pahaselt.
Markby uuris ta nägu. Millal iganes Meredith ei vaielnud (ja Meredithile meeldis vaielda ning sõnasõda temaga pakkus alati vaimset rahuldust), kallutas ta alati natuke pead ja lükkas alumise huule ette. See liigutus oli Markby meelest armas ja samas koomiline. See tekitas alati tahtmise suudelda. Aga keset restorani ei pidanud ta seda võimalikuks. Leidus küll vabamõtlejaid, kes ei teinud taolisest asjast numbrit, kuid ta ise ei kuulunud nende hulka.
„Hea küll,” lausus ta ettevaatlikult, teades, et hakkab alla andma, kuid tahtmata seda näidata: „Kui proua Jenner tuleb ja ma olen nõus teda ära kuulama, siis sellepärast, et ma ei taha näha terve pühade aja su etteheitvaid pilke ja kuulata vastavaid märkusi. Ära solvu. Ma tunnen sind ja tean, et sa ei loobu iial. Ma loodan vähemalt, et sinul ja Tobyl pole turgatanud pähe hullu mõtet asja omal käel uurida!”
„Toby ei soovi seda,” põikles Meredith otsesest vastusest kõrvale.
„Mina ei soovi seda! See on politsei töö. Mul pole midagi proua Jenneriga rääkimise vastu, aga ma loodan, et Toby ja tema sugulane ei arva, et ma lahendaksin olukorra kümne minutiga. Üks, kaks kolm, nagu tuhk ja tolm! Midagi sinna kanti. Anonüümkirjade kirjutajate jälitamine võib olla väga pikaajaline toiming. Me raiskame iga vähegi kahtlase inimese peale hulga aega ja siis ilmneb, et selleks osutub vana armas eideke, kes elab üksi oma mopsiga ja käib igal pühapäeval kirikus.”
„Midagi sellist ma Tobyle ütlesin. Ma olen kindel, et nad ei arva, et see saab kerge olema.” Meredith tõmbas hinge ja jätkas: „Meid on homseks Overvale House’i lõunale kutsutud. Muidugi pole ma kutset veel vastu võtnud, loomulikult mitte! Ma tahtsin enne sinuga rääkida.”
„Oh, suur tänu!”
„Ma ütlesin, et helistan kohe hommikul ja annan teada.”
Alan krimpsutas nägu, lükkas tõrksa heleda juuksesalgu laubalt ja ohkas. „See ei jäta mulle aega tausta uurida. Mulle ei meeldi pimesi tormata. Ma tean sinu kaudu, mida Toby sulle rääkis, kuid ma ei taha kaevata üles seda vana mõrvalugu ainult selleks, et näha, mida Alison Jenneri soovimatu kirjasõber on sealt teada saanud. Aga jah, ütle, et me tuleme. Ma mõistan nende olukorda.” Ta lisas pärast pausi: „Ja ikkagi kõlab see nii, et keegi tahab Jenneritelt raha välja pressida.”
„Toby ütleb, et raha pole nõutud ja Alison kinnitavat seda. Ta on saanud kokku viis kirja, neli põletas ära. Kõigis oli sama ähvardus – paljastada Alisoni saladus.”
Selle peale pomises Markby pahaselt: „Miks nad teevad ikka ühte ja sama – hävitavad kirjad? Lõpuks tulevad nad ikkagi politseisse ja räägivad, et neid pommitatakse anonüümkirjadega, ja kui me küsime, palju neid on, muutuvad nad põiklevaks, ei taha öelda, kuid tunnistavad lõpuks, et mitu, kõik puruks rebitud, minema visatud või ära põletatud. Põletamine on esikohal. Kuidas on võimalik ilma asitõenditeta midagi ära teha?”
Ta trummeldas sõrmeotstega lauda. Ta pilk oli unelev. Hoolimata kõigest oli ta huvitatud. „Kui ähvardus tuua vana skandaal avalikkuse ette on ta eesmärk ja samuti Alisoni maine kahjustamine, miks ta siis seda ei tee? Miks ta siis nende kirjadega jändab? Õige sõna õiges kohas ajaks asja ära. Tobyl on ühes osas õigus. Kuulujutud levivad kitsas kogukonnas nagu kulutuli.”
„Seda Alison kardabki, ütleb Toby. Alison arvab, et pärast seda, kui kirjutaja on teda korralikult praadinud, viibki ta oma ähvarduse täide. Minu arvates näitab see tõelist vihkamist. Aga Toby räägib, et Alison on vaikne ja sõbralik naine, kes ei tee kellelegi halba.” Meredith oli märganud Alani unelevat