Stephen oli mu isa maailma parim sõber. Minu jaoks oli ta nagu teine isa. Ta käis kõikidel meie perepidudel ja puhkustel ning veetis suviti peaaegu kõik nädalalõpud meiega Wighti saarel, kus käis minu ja isaga seilamas. Ta suri väga ootamatult ja mingi hoiatuseta Johannesburgis südamerabandusse.
Ma olin meeleheitel.
Mäletan, kuidas ma istusin koolis ühel õhtul üksinda puu otsas ja palusin oma elu kõige lihtsamat, kõige südamest tulevamat palvet.
„Palun, Jumal, tröösti mind.”
Ja löö või maha … ta tegi seda.
Sealtpeale olen ma püüdnud oma teekonnal kanda hoolt, et elu või kirikuõpetajad või kirik ei pääseks ajama liiga keeruliseks seda lihtsat usku, mille ma olen leidnud.
Mida rohkem ma ristiusku avastan, seda enam adun, et sisimas on see lihtne. (Millist kergendust on mulle hilisemas elus pakkunud tõsiasi, et on ka mõni suurepärane kogudus, kus valitsevad ausad ja armastavad sõprussuhted, mis aitavad mul kõige selle jamaga hakkama saada.)
Ristiusk tähendab minu jaoks eelkõige seda, et ma olen hoitud ja trööstitud, et mulle andestatakse, et mind toetatakse ja armastatakse – siiski kipub see sõnum paljude jaoks meie seast kaotsi minema ja me kaldume mäletama ainult usuhulle ja lõputuna näivate koolikogunemiste jumalat.
See ei ole kellegi viga, elu on lihtsalt selline. Meie asi on olla avatud ja vastuvõtlikud, et kuulda koputust oma südame uksel, kui see tuleb.
Iroonia on selles, et ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kes ei tahaks olla armastatud või hoitud või saada andeks. Sellegipoolest näen arvukalt inimesi, kes vihkavad usku. Ja ma tunnen neile südamest kaasa.
Aga nii tegi ka Jeesus. Tegelikult ei tundnud ta lihtsalt kaasa, ta läks palju kaugemale. Näib pigem sedamoodi, et Jeesus tuli hävitama usku ja tooma elu.
Noore teismelisena leitud ristiusu sisu on õigupoolest see: Kristus tuleb meid vabastama, tooma meile elu selle täielikkuses. Ta on selleks, et andestada meile seal, kus me oleme midagi kokku keeranud (ja kes ei oleks?), ning olla meie olemise selgroog.
Usk Kristusesse on olnud minu elus suur jõudu andev kohalolek, mis on aidanud mind edasi minna tugevana, kuigi väga sageli olen tundnud end ääretult nõrgana. Pole ime, et mulle tundub, nagu oleks ma tol õhtul seal puu otsas komistanud millegi tähelepanuväärse otsa.
Ma leidsin oma elu kutsumuse.
Väga palju oma usust võlgnen ma mõnele heale koolivennale, kes eriti algusaastatel minus seda usku toitsid. Nad aitasid mind, juhatasid mind ja on seisnud sealtpeale alati sõpradena minu kõrval: Stan, Ed ja Tom, kuna mu teised suurepärased koolivennad Mick, Al, Watty, Hugo ja Sam pidasid minu vast leitud ristiusku lihtsalt kohutavaks raiskamiseks, eriti kui asi puutus naisteskäimist.
Kui te imestate, miks ma räägin naisteskäimisest, siis sellepärast, et seda saksa tüdrukut, keda ma kohtasin, ma ainult suudlesin ja me ei jõudnud armatsemiseni. (Kuigi pean tunnistama, et tol hetkel nõudis sellele kiusatusele vastuseismine minult kogu mu väge.)
Kuigi kõik sõbrad arvasid, et olen lõplikult hulluks läinud, tundsin ma sügaval sisimas otsustavust hoida neitsilikkust oma tulevase naise tarvis.
Kuid see on õigupoolest üks teine lugu …
26. PEATÜKK
Seega selline oli Eton minu jaoks ja tänapäeval vaatan ma sellele tagasi suure tänutundega selle eest, et ma sain sedavõrd suurepärase hariduse, ja tänutundega isa ees, kes rabas meeletult tööd teha, et suuta mind sinna saata.
Ma ei tänanud teda selle eest kunagi, kuigi oleksin pidanud – kuid ma lihtsalt loodan, et mingil viisil ta teab, kui tänulik ma olen kõige eest, mis ta mulle andnud on.
Eton andis mulle mõne tähtsa õppetunni: see näitas mulle lähedaste sõprade tähtsust ja kui tähtis see sõprus on, kui see kestab tänapäevani. See õpetas mind aru saama ka sellest, et elu on just selline, missuguseks sa ta enda jaoks teed. Ja et sellega kaasneb vastutus.
Mitte keegi ei tee kõike seda sinu eest ära. Meile kõigile on jäänud vaid üks: minna välja, haarata elust ja muuta see enda omaks.
Etoni aeg arendas minus välja iseloomujoone, mida ma pean väga inglaslikuks: see on tähelepanek, et parem on olla inimene, kes mässab ringi ja mängib narri, kuid kes siis, kui asi tõsiseks läheb, on läbinisti vintske. Arvan, et see saab alguse inglise „The Scarlet Pimperneli” mentaliteedist: õilis kangelane püüab jääda varju. Tegelikult usun, et see ei ole lihtlabane kokkulangemine, et pikki aastaid on paljud SASi kõrged ohvitserid olnud Etoni vilistlased. Ja nüüd selgitage mulle, kas SASist on tõesti saanud meritokraatia kants? Ühegi kooli kaelaside ei anna sulle seal kohta. Seal tuleb kõik higi ja vaevaga välja teenida. Kuid SAS köidab ka teatava suundumusega isiksusi. See soosib isikupäraseid, sõltumatuid ja vaikselt andekaid. Sedasama teeb ka Eton.
See on olemuselt väga inglaslik eetos: tööta usinalt, mängi karmilt, ole mõõdukas, tee oma tööd nii hästi kui saad, naera iseenda üle, ja mõnikord, kui sa pead, anna endale võmm.
Olen avastanud, et armastan neid omadusi teiste juures ja need on iseloomujooned, mida ma olen ka endas kasvatanud – teadlikult või mitte.
Kuid üks asi ei muutunud Etonis minu jaoks kunagi: kui hästi ma seal end eluks ette ka ei valmistanud, on alasti tõde, et elasin seal ainult koolivaheaegade nimel – et pääseda tagasi koju Wighti saarele ema ja isa ja Lara juurde.
Minu süda oli alati seal.
Vanemaks saades mu maailm avardus. Ema aitas mul osta kasutatud mopeedi (tegelikult oli see ikka väga ära kasutatud, kui selle peale mõelda) ja see oli ühtlasi vanuri mudel – ja violetne, kuid vaatamata kõigest viiekümne kuupsentimeetrilisele mootorile olid sel siiski rattad all.
Ma sõitsin sellega kõikjale: oma väikeses külas ringi, et kohata sõpru, ja linna spordisaali. (Olin leidnud ühe tõstjate spordisaali ja mulle meeldis käia seal nii sageli kui võimalik.) Sõitsin õhtuti mopeediga randa ja tekitasin seal mudasaju (niipalju, kui violetne vanuri mopeed seda võimaldab).
Tundsin end vabana. Ema oli meie kasvamise ajal Lara ja minu vastu alati väga suuremeelne ja see lõi minus väga terve suhtumise rahasse. Ma ei saanud eales süüdistada ema kitsiduses: ta oli vaba inimene, lõbus ja metsik ning alati lõputult midagi ära andmas. See viimane muutus mõnikord lausa tüütuks (sel juhul, kui ema otsustas, et mingist asjast, mis kuulub meile, võiks keegi teine rohkem kasu saada), kuid märgatavalt sagedamini olime tema helduse saajaks meie ning see tekitas kasvamiseks suurepärase vaimse keskkonna.
Ema suuremeelsus tagas, et hiljem ei muutunud me kunagi liiga rahakeskseteks.
Ma õppisin temalt, et enne kui saada, pead andma, ja et raha on nagu jõgi – kui sa üritad seda peatada ja tammi taha suruda (st klammerdud sellesse), siis nagu seisva jõe vesi liisub, roiskub ka su elu. Kui sa lased voolul liikuda ja annad asju ja raha ära, kuhu vaid saad, siis jõgi voolab edasi ja vastutasu ei jää tulemata.
Mulle meeldib õpetus, mille ta mulle ükskord andis: „Kui su varustusallikad näivad kokku kuivavat, vaata kiiresti ringi, ehk on midagi ära anda.” See on üks universumi seadusi: et saada häid asju, pead sa häid asju ära andma. (Ja loomulikult käib see samavõrd armastuse ja sõpruse kohta.)
Ema oli ka mu iseäralike pürgimuste suhtes väga salliv. Kui ma leidsin ajakirja abil ninjutsu-kooli, otsustasin minna, selle üles otsida ja seal treenida. Kuid see tegutses hoopis saare teises otsas mingis üsna tahumatus kogukonnale kuuluvas saalis. See oli veel enne, kui ma mopeedi sain, seega viis ema mu iga nädal autoga sinna … ja ootas mind. Ma ei ole teda vist kunagi selle eest tõeliselt tänanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен