Mingil eriti vastikul novembrikuiselt lörtsisel ja tuulisel õhtul juhtusin temaga tänaval jalutama. Ta käis siis juba väga vaevaliselt, toetus mu käsivarrele ja pidi aeg-ajalt peatuma, et puhata. Tahtsin just midagi ütelda halva ilma kohta, kuid tema peatus ning juhtis hoopis minu tähelepanu imelisele laternahelgile ühe maja karniisil…
Ja nii kogu aeg. Kui keegi juhtuski millestki ebameeldivast rääkima, juhtis ta alati jutu mujale. "Maailmas on ju nii palju kaunist ja ilusat, miks me peaksime rääkima inetutest ja vastikutest asjadest," ütles ta õlgu kehitades.
Tema jutud ja lood ei olnudki võib-olla nii sügavmõtteliselt kavandatud, ent need mõjusid selliselt. Kui ta kunagi noorena õppis jalgrattaga sõitma, siis küsinud ta sellelt inimeselt, kes teda sõitma õpetas, miks on nii, et jalgratas sõidab kogu aeg sinna, kuhu ta ei taha, et ta sõidaks – aukudesse, kivide otsa jne. Ning siis see inimene, kes teda sõitma õpetas, olevat ütelnud: "Aga sina ära vaata sinna, kuhu sa ei taha sõita…"
Kunagi oli mingi populaarne laulukene, kus olid sellised read: "Kuid kes ei tahaks ikka olla vallatu ja noor…" Nagu Mall ütles, tahaks ta alati sel puhul hüüatada: "Mina!" – sest, nagu ta selgitas, pole ta kunagi noorena vallatu olnud ning noor ei tahaks ta nagunii olla, sest noorena ollakse ju paratamatult rumalad. Ja miks ta peaks tahtma rumal olla?
Kuid see ei tähenda, et ta oleks kuidagi püüdnud noortest inimestest üle olla või neid vältida. Otse vastupidi. Tema ümber oli alati inimesi, noori ja vanu, igasugustest seltskondadest ja igasuguse taustaga. Nii nagu igast olukorrast, nii suutis ta ka peaaegu igast inimesest leida midagi ilusat ja meeldivat. Sellised ütlemised nagu "Mis tast tahta, ta ju noor (vana, naisterahvas, maalt, harimatu)…" olid Mallele alati väga vastumeelt. "Sellel pole mingit tähtsust," ütles ta ikka taolisel puhul.
Omaenda vananemist võis ta lausa nautida. "Tead, mis ma olen märganud," rääkis ta mulle ükskord rõõmsalt ja usalduslikult, "mul hakkab kuulmine ära kaduma!"
Tegelikult elas ta kõrge vanuseni ja eks ikka jäi lõpupoole veidi abituks. Kellelegi tüliks olemine oli talle väga ebamugav. Mitmel korral kahetses ta, et tal ei ole võimalik eutanaasiat kasutada. Omaenda surmast rääkis ta alati rahulikult ja isegi omapärase soojusega. "Nüüd on mulle üks peigmees jäänud – härra Hannes Liiva."
"Aga ärge te jumala pärast hakake mingeid pännis nägusid tegema," rääkis ta korduvalt. "Katsuge mind vaikselt minema toimetada ja pärast rääkige, et ma läksin näiteks pikale reisile."
Sageli meeldis talle inimestele kaarte panna. Paljud hindasid tema võimeid kõrgelt. Kaartide panemise süsteemi oli ta omandanud kelleltki tuttavalt, kuid oli seda ise edasi arendanud. Kui teda hiljem tuldi tänama ja kiitma, kui õieti ta oli kõike ette näinud, vastas ta alati: "Ega ma ei mäleta, mida ma rääkisin." Kui juhtus, et kellelegi tuli mõni halb kaart, siis leidis ta alati kohe mingi leevendava seletuse: "Noh, see poti äss siin tähendab küll surma, aga see võib ju olla ka mõne liblika või lille surm…"
Klaveriõpetajana oli ta minu jaoks väga nõudlik, eriti kui võrrelda nende teiste väheste õpetajatega, kes minuga tegelesid. Esmatähtis oli kõlakultuur ja tehniline täiuslikkus. Ülimalt tänulik tuleb talle muidugi olla kasulike harjutusvõtete omandamise eest. Siiamaani imestan, kui kuulen, et heliteoste ettekandmist harjutatakse lihtsalt korduva läbimängimise teel, kuni "hakkab minema". Ei, tehniliselt raskemaid lõike tuleb harjutada spetsiaalselt, eraldi kätega, kümneid ja kümneid kordi, harjutusvõtteid kasutades. Terve teose lohakas "läbiludistamine" on aga lausa lubamatu ja kahjulik.
Harjutusvõtted oli Mall ise omandanud peamiselt Bruno Lukilt. "Luki kool", nagu ta ise uhkusega rõhutas. Neid oli palju ning minuni jõudis nendest ilmselt vaid väike osa. Mõnikord Mall mainis, et ma peaksin väga õnnelik olema, et ta mulle neid üldse õpetab.
Jah, tehniliselt raskemad kohad tuli jagada lõikudeks ja vajaduse korral harjutada aeglasemas tempos, eraldi kätega. Alles siis, kui vastav lõik oli omandatud, võis hakata seda ülejäänud teksti sisse sulatama.
Harjutusvõtetest oli üks kõige tavalisemaid trilleri omandamine. Erinevates mustade ja valgete klahvide vahelistes kohtades, erineva käega ja erinevate sõrmedega mängitavaid trilleri mängimise võimalusi on palju. Muidugi oli ühe variandi omandamine kasulik ka teiste analoogiliste kohtade puhul.
Trillerit harjutati nii, et mängiti algul ainult paar-kolm korda edasi-tagasi trilleri nootide vahel, peatuti siis lühikeseks puhkuseks, ja jätkati samamoodi. Algul võib-olla üsna aeglaselt. Seejärel pikendati trillerit umbes kaks korda. Jällegi algul veidi aeglasemalt, siis juba kiiremini. Vältida tuli käe ja sõrmede "krampi minekut". Kõik pidi toimuma äärmiselt kergelt ja sundimatult. Niimoodi, trillerit järk-järgult pikendades ja tempot tõstes omandatigi see konkreetne tekstikoht. Kui näiteks trilleriga samal ajal pidi pöial või mõni teine sõrm hoidma mingit pidenooti, siis harjutatigi algusest peale vastavat kohta koos sellega.
Teine huvitav võte oli sõrmede tunnetuse ja parima kõla saavutamiseks: lasta klahvil sõrm üles tõsta. See oli äärmiselt huvitav kogemus. Sa ise ei tõsta klahvilt sõrme, vaid klahvi enda ülestõusmise jõud tõstab sinu sõrme. Seda võtet soovitas ta mul kasutada siis, kui lugu oli "käest ära läinud", st sõrmed ei allunud enam tahtele, olin lasknud palal liiga kiires tempos läbi mängides "kokku joosta". Siis tuli sellisel viisil ja ülimalt aeglaselt, lausa noot-noodilt uuesti vastav koht või isegi terve partii läbi harjutada. Ja tõesti, kummalisel viisil, selline aegluubis mäng aitas.
Vabalt lubas ta ja soovitas ise kasutada ratsionaalsemaid võtteid – näiteks teist kätt appi võtta ka seal, kus noodipilt seda otseselt ei näidanud, samal klahvil sõrme hääletult vahetada jmt. Ometi tuli aga, vastavalt nooditekstile, klahvi tingimata all hoida ka siis, kui pedaal nagunii peal oli.
Pedaali kasutamine pidi olema loomulikult puhas. Ei mingit pedaaliga "üleujutamist" või "musta pedaali". Kuid ta ei pooldanud ka väga kuiva mängustiili, kus pedaali peaaegu üldse ei kasutata. Probleem muidugi oli Bachi jt autorite puhul, kes kirjutasid instrumentidele, millel sellist pedaali nagu tänapäevastel klaveritel, veel ei olnud. Bachi jt puhul soovitas Mall kasutada pedaali väga ettevaatlikult, tõesti "kuivemalt", kui nii võib öelda.
Bachi puhul oli Mallele üsna vastumeelne nii romantiseeritud interpretatsioon, ülepaisutatud agoogika; ent talle ei meeldinud ka puhtalt "kuiv", "mehhaaniline" esitus. Svjatoslav Richteri esitus oli talle enam-vähem vastuvõetav, kuid näiteks Glenn Gouldi interpretatsioon tundus talle külma ja mehhaanilisena.
Fuugade puhul tuli teema mis tahes hääles alati selgesti välja tuua. Kõlaliste nüansside esiletoomine oli Mallele Bachi (ja muidugi kõigi autorite puhul) väga tähtis.
Kui vähegi võimalik, siis eelistas ta Urtext’i, st noodi algteksti, ilma redigeerijate lisandusteta.
Una corda’t, vasakut pedaali, kasutas Mall suhteliselt vähe, peamiselt teatud terviklike lõikude puhul, teistsuguse kõlavärvi saavutamiseks. Minu jaoks oligi see loomulik. Alles hiljem sain teada, et on ka koolkondi, kus kasutatakse vasakut pedaali palju sagedamini.
Ratsionaalsus aga võis hoopiski kaduda hoopis teistel põhjustel, näiteks siis, kui ta ükskord suure pahameelega avastas, et Paderewski oli Chopini sol-dieesi redigeerinud noodipildis la-bemolliks! "Sellel ei saa olla mingit õigustust!" väitis Mall nördinult, hoolimata sellest, et ratsionaalselt võttes on ju tegemist ühe ja sellesama klahviga.
Ma ei olnud loomulikult tema lemmikõpilane, kuid usku tal minusse oli, ja teatud perioodil isegi väga. See oli siis, kui ta hakkas mind ette valmistama konservatooriumi astumiseks, muusikakooli vahele jättes. Eks see muidugi veidi hullumeelne plaan oli. Ja kui see siiski teoks ei saanud, siis suuresti tänu minu enda vähesele töötahtele. Aga töötahet süstida Mall oskas. Iga kord tema tunnist minnes oli kohe selline tunne, et kui nüüd istuks kodus klaveri taha ja harjutaks, kuni