Ega ma tea ju, kas ma tegelikult pidingi sündima. Keegi ei tea. Vist.
Kunagi teismelise-eas oli mul tõesti sabin-sabin, et ega mu vanemad ometi minu pärast abiellunud!? – Noh, et laps tulemas ja midagi muud ei jää üle, teadagi. – Ja siis, kui nad mõnikord omavahel tülitsesid, oli ikka see kartus või hirm, et minu peale langeb etteheitev pilk, sest mina oleksin justkui oma olemasoluga nende abielu põhjustanud ja selles süüdi, et nad nüüd õnnetud on, et minu ilmale tulemise ähvardus oligi see, mis sundis neid abielluma…
Aga väikese arvutuse tulemusena sain aru, et nende abiellumine toimus siiski enne minu eostamist. Mis oli suht kergendus muidugi ühele teismelisele, ebakindlale, kahtlustavale, tõrjutud pubekale. Kes ma tol ajal olin. Kas nüüd see arvutus just midagi seletas või paika pani, on muidugi teine asi. Tõepoolest, mu vanemad abiellusid 29. veebruaril ja kuna see saab juhtuda üksnes liigaastal, siis pidi see olema aasta 1948. Ma ise olen sündinud 1949. aasta 20. septembril. See aga peaks tähendama ju, et kõigepealt nad abiellusid. Ja alles seejärel hakkasid mõtlema selle peale, et ka mõned lapsed võiksid neil olla. Mis peaks ju olema normaalne ja korrektne ja õige. Mingis mõttes.
Õnneks või kahjuks olin ma tol ajal, kui see kõik mulle veel huvi pakkus, piisavalt rumal, et mitte mõtelda muude võimaluste peale. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et enne minu sündimist oli ema teinud aborti. Ja kohe seejärel jäänud ka uuesti rasedaks. Seekord siis olin see mina. Kas ta minu sündimist ka tegelikult tahtis või kas mu isa seda tahtis, ei tea. Ja, eks need tunded ja tahtmised võivad muutuda ja areneda taolistel puhkudel. Üleküsimine ei annaks midagi. Igatahes, pärast minu sündimist tulid ilmale veel minu vennad Mikk ja Heno. Me vist ei tea ega saa kunagi teada, kuidas meist mõeldi siis, kui me veel sündinudki polnud.
Ma ei tea, miks neist asjust ei räägita. Võib-olla ehk räägitakse ka. Aga vist mitte nendele ega ka nende kuuldes, kelle olemasolu need asjad põhjustasid või võisid põhjustada või põhjustamata jätta. Ma olen kaugel sellest, et nendel teemadel suuri silmi teha või kuidagi põdeda või kedagi põdema panna. Lihtsalt − see on elu. Selliselt olen ma sündinud. Tahes või tahtmata. Nagu vist kogu see osa inimkonnast, kus sündimuse kontroll käib abortide abil.
Kuidas saadakse nimi
Kaua aega arvasin, et mu nimi, Tõnn, on mulle antud Vana-Eesti õnnejumala nime järgi. Oli ju sellise nimega jumal või haldjas, kellele annetusi toodi ja kes pidi õnne tooma.
Ja eks ikka päris palju jama ja segadust on mul selle nimega olnud kogu aeg, sest väga sageli peetakse seda hüüdnimeks. Ja proovitakse viisakalt ja aupaklikult mulle Tõnu või Tõnis ütelda. Üsna tüütu on olnud seda kogu aeg parandada ja selgitada. Et olengi Tõnn, kohe päriselt, ja tegelikult ka.
Eriti ebameeldiv on see siis, kui kuskil kirjutatud tekstis mu nimi moonutatuna ilmub.
Aga jah, mu ettekujutus, nagu oleks mulle nimi antud miski vana ja auväärse traditsiooni kohaselt, varises kokku siis, kui sain teada, et tegelikult tuli see hoopis tolle aja populaarsest laulukesest: "Minu Tõnn, minu õnn…", mis mu emale väga meeldis. Ja selle järgi ma oma nime saingi.
Sellest hoolimata oli ikkagi hea meel tunda end oma nime poolest kuidagi erilisena. Wiedemann, näiteks, oma sõnaraamatus, teab ütelda, et tõnnipäev on 7. detsembril. Mis ühtlasi kinnitab, et Tõnnil pole midagi tegemist Tõnisega ehk püha Antoniusega, kelle päev on ju hoopis teisel ajal.
Huvitav oli kunagi ka teada saada, et hoopis Tõnu on tegelikult deminutiiv ehk hellitusnimi ehk hüüdnimi minu nimest, Tõnnist. Sarnaselt nagu "poiss: poisu".
Võib täiesti olla, et ma olin üldse esimene sellenimeline. Tean ja olen kuulnud, et nii mitmedki mu sõbrad ja tuttavad on hiljem oma lastele andnud sellesama nime.
Tüütu ja tülikas on mu nimi sellegipoolest mulle olnud. Tänapäevases arvutivõrkude maailmas on ikka ja jälle üsna solvav saada mõne ankeedi täitmise puhul seesugust teadet: "Viga! – Palun sisestage oma nime lahtrisse ainult tähti!"
Sest see nende süsteem ei usu, et minu nime teine täht, Õ, võiks üldse olla täht. Ja siis pean ma, hambaid kiristades, muutma oma nime neile meelepäraseks.
Ja siis olengi Tonn. Ja hakkangi seejärel saama kirju, mis algavad pöördumisega: "Dear Tonn…"
Ja midagi pole teha.
Kuidas lasteaias seksiti
Lasteaiad olid tol ajal suhteliselt uus ilming. Paljud vanemad ei tahtnud lapsi sinna panna, vist kardeti, et seal tehakse kommunistlikku propagandat. Meie vanematel selles suhtes probleeme ei olnud. Ja mingeid järjekordi või piiranguid ka ei mäleta, et oleks olnud.
Meie lasteaed oli suhteliselt lähedal, vaid kvartali-paari kaugusel. Algul vist viis isa meid sinna, aga enamasti läksime ja tulime ikka ise. "Meie" tähendab mina ja mu vend Mikk.
Päris alguses olime samas rühmas. Ja see oli hea. Sest Mikk oli suhteliselt rahulikum ja võttis ka minu probleemid enda kanda.
Üks esimesi probleeme oli söömine. Nimelt seal lasteaias olid lõunasöögid teistsugused kui kodus. Ja mulle nad tihtipeale ei maitsenud eriti. Mõned neist olid lausa vastuvõtmatud. Ometi nõuti seal lasteaias, et kõik tuleb ära süüa, midagi ei tohi järgi jätta. Ning siis oligi mul vennast abi. Ta sõi lahkesti ära ka minu portsud ning probleeme ei tekkinud.
Aga peagi viidi mind vanemasse rühma ning Mikk jäi korrus allapoole, nooremate hulka. Nüüd tekkis juba probleem, kui ma ei suutnud sööki ära süüa. Mõtlesin murelikult, et vist ei oleks hea mõte taldrikuga alla korrusele kõndida ja lasta Mikul ka minu söök ära süüa.
Lõunasöök oli kolmekäiguline – supp, praad ja magustoit. Enne järgmist ei saanud, kui eelmine oli söödud. Kusjuures praad pandi sama taldriku peale, kus oli olnud supp. Eriliseks jõleduseks oli, nagu karistuseks, panna praad söömata supi sisse. Jah, te võib-olla ei usu seda, aga just nimelt niimoodi see käis.
Kalapraadi ma armastasin, see oli üks mu lemmikuid. Aga kalasupp, nii nagu nad seda seal lasteaias tegid, oli lihtsalt jäle. Võib vaid kujutleda mu pisaraid ja nuttu, kui maitsev kalapraad visati söömata jäänud vastiku kalasupi sisse.
Miks see kõik pidi niimoodi olema? Miks pidid lapsed sunni korras kõik söögid ära sööma? − Ei saa aru, siiamaani.
Mingil korral juhtus, et paar mu tuttavat poissi lõhkusid seal lasteaias mängides kividega loopides kuskil tagahoovis väljatõstetud keldriakna klaasi. Ma ise küll ei loopinud midagi, aga kuna olin sealsamas juures, siis võeti ka mind vastutusele. Ja meid kõiki kolmekesi paigutati "vangi". Sealsamas lasteaias, kuskile kamorkasse, uks väljastpoolt haagiga kinni. Ja öeldi, et kohe tuleb miilits ja viib meid päris vangi.
Olime seal pimedas vist päris mitu tundi. Ega me kartnud suurt midagi. Arutasime omavahel, et hiljemalt lõunasöögiks peaksid nad meid ikkagi välja laskma. Või siis, kui koristaja tuleb oma asju võtma. Sest tegelikult see kamorka oligi koristamistarvete panipaik.
Lõpuks lasti meid sealt välja ilma ühegi selgituseta. Olime muidugi tehtud poisid teiste seas. Rääkisime kõigile, kui vahva ja tore oli vanglas olla, kui häid sööke seal pakuti ja nii edasi. Lõpetasime oma luiskeloo nagu ühest suust: "Tahaks veel…"
Ma ei tea, kas sellest on üldse sobiv rääkida, aga kõige huvitavam ja põnevam oli meie lasteaias tüdrukute ja poiste omavaheline suhtlemine. Seksuaalne suhtlemine, tuleb tunnistada. Salaja, muidugi. Mismoodi tüdrukute püksikute alla jõuda ja näha, mis seal on, oli jubedalt põnev ja erutav. Mitmed tüdrukud näitasid ise hea meelega, tõmbasid püksikud kõrvale ja lubasid isegi katsuda. Mõned tüdrukud tõrjusid, ei lubanud, ja siis julgemad poisid rebisid neil ise püksikuid maha. Päris palju oli selles mõlemapoolset õhinat ja põnevust.
Mäletan hästi seda magus-õndsat tunnet, mis selliste salajaste mängudega kaasnes ning sügavat kahetsustunnet koolimineku puhul. Olin nimelt veendunud, et koolis käivad juba suured inimesed, ja ega siis suured inimesed ometi selliseid mänge mängi…
Mäletan, kuidas esimeses klassis vaatasin neljanda klassi tüdrukuid. Nad olid nii enesekindlad, nii naiselikud, nii täiskasvanulikud.
Tagantjärele selle kõige peale mõteldes tuleb tunnistada, et elasin seksuaalelu juba siis. Mis sellest, et peamiselt mõtetes ja fantaasiates.
Ning teine oluline asi,