Kui me lõpuks Vladivostokis (Ussuriiskile kõige lähemas lennujaamas) maandusime, eeldasin näha enda ümber Idamaad, lõppude lõpuks asusime me tuhat kilomeetrit Pekingist ida pool, kus Venemaa piiriks on Vaikne ookean. Lisaks Vitalile on see piirkond tuntud tiigrite poolest. Aga selle asemel nägi paik välja nagu vana hea Venemaa samasuguste rohelise-pruunisegu mägede ja hõredate õnnetute puudega. Sama hästi oleksime võinud viibida Moskva äärelinnas. Vitali jõuk oli meile lennujaama vastu tulnud: noored, viisakad mehed läbitungiva pilgu, nailondresside, kuldsete medaljonide, korralikult lõigatud soengute ja hoolitsetud küüntega. Üks neist tõi Vitalile uue džiibi – vasall, kes toob oma valitsejale uue, varastatud ratsu. Ilma numbrimärkideta. Me sõitsime üle mõlema suunavööndi kotkatiibadena laialisirutunud autoderongis nii kiiresti, et alguses see hirmutas mind, siis aga viis ekstaasi. Vitali eiras esimest liikluspolitseinikku, kes talle saua viibutas, järgmise juures aga peatus. Kui politseinik nägi, kellega on tegemist, andis ta märku edasisõitmiseks.
„Nad ei ole nii lollid, et minuga jamama hakkaksid,” ütles Vitali. Vitalil ei oleks tarvitsenud peatuda. See oli kõik lihtsalt näitamiseks, lihtsalt et kõik teaksid: ta on tagasi.
Me kihutasime Ussuriiskisse sisse, mööda liiga suurest tuulisest keskväljakust, mille rajamisel oli silmas peetud sõjaväeparaade, mitte inimesi. Kino, raekoda ja ujula olid kõik ühesuguses ranges Nõukogude klassitsistlikus stiilis. Laiad tänavad ei viinud kuhugi, saades äkki otsa lõputus taigas. Samasuguseid linnu on kõikjal endises Nõukogude Liidus, kõik kujundatud mingis Moskva linnaplaneerimise ministeeriumis, kohmakad ja veidrad.
Linn oli puhas. Vaikne.
„Meie, gängsterid, hoiame selles linnas distsipliini,” ütles Vitali. „Vanasti olid siin narkarid, prostituudid. Pikkade juustega teismelised. Nüüd ei julgeks nad siin nägugi näidata. Meie näitasime neile, kes on boss. Ma ei luba oma meeskonnast kellelgi isegi suitsetada enam. Kui mõni mu poistest end avalikus kohas purju jooks, saaks ta minu käest korralikult peksa.”
Vitali oli siin kuulsus. Kui me mööda tänavat kõndisime, jäid teismelised, suurte õlandite ja lühikeste seelikutega tüdrukud seisma, et temaga koos pilti teha. Kui me ühe kooli juures peatusime, nägid lapsed teda läbi akna ja jooksid õue, rüselesid ümber Vitali ja sirutasid tema poole oma matemaatikaõpikuid ja töövihikuid, et ta autogrammi annaks, õpetajad aga ainult naeratasid heatahtlikult.
Uus film pidi rääkima Vitali teismeeast 1980-ndate lõpus, kui esimesed gängsterid ja esimesed ärimehed pinnale kerkisid. Järgmisel päeval pidi Vitali minema üle vaatama noori, kes soovisid filmis teismelist Vitalit mängida. Kultuuri- ja vabaajapalee, Nõukogude ajal ehitatud teatri ette kogunes rahvamass. Isad olid pojad koolist ära võtnud ja toonud nad katsetele, proovima mängida noort Vitalit ja tema esimesi kambamehi.
„Ma tahan, et minu poeg teaks meie ajalugu,” ütles üks isadest. „Gängsterid hoiavad seda linna koos, hoiavad siin korda.”
Vitali viis katseid läbi ühes prooviruumis. Seintel olid Tšehhovi ja Stanislavski, suure venelase, meetodnäitlemise leiutaja, pildid. Vitali soovis, et poisid jalutaksid ruumis ringi.
„Te peate kõndima nagu gängsterid, nagu teil oleks tõsi taga. Ärge vaadake kõrvale. Ärge olge pinges. Kujutage ette, et kõik vaatavad teid. Aeglaselt. Kõndige aeglaselt. See on teie territoorium.”
Ta valis paar poissi välja. Nood värisesid õnnest. Ta pani nad seina äärde seisma, uurides poisterivi, valides, kes neist võiks teda mängida.
„Liiga lühike. Liiga paks. Liiga valjuhäälne. Sina. Sina sobid. Aga sa pead oma tuka küll maha lõikama.”
Poiss, kelle ta välja valis, oli vaikset tüüpi (ja kõige parema välimusega). Tema nimi oli Mitja. Ta õppis kohalikus kolledžis ajalugu. Näis, nagu ei tekitaks idee mängida Vitalit temas mingeid emotsioone – või ehk oli ta juba rolli sisse elanud.
Vitali sõidutas ta kohalikku parki, et õpetada poissi ennast mängima.
„Näed neid noori seal? Neid, kes pinkide juures õlut joovad? Ma tahan, et sa läheksid ja käsiksid neil lahkuda. Las nad korjavad oma prahi ka üles ja võtavad kaasa. Käitu, nagu oleks see kõik siin sinu oma. Räägi vaikselt. Kindlalt. Juhenda. Las nad tunnetavad, et sinu taga on massid. Kujuta ette, et sina oled mina.”
Poiss sai hästi hakkama. Ähvardust sisaldas iga sõnade vahele lükitud vaikusehetk. Ta käskis õlut libistavatel poistel kodinad kokku korjata. Kui nood olid juba lahkumas, heitis ta nende suunas ka väikese alanduse: „Ärge oma prahti maha unustage.” Selline lüke oli väga Vitalilik: ta otsis alati võimalust sulle üks väike alandav torge anda („See kaamera, mida sa kasutad, on nii väike, Peter, kas sul päris kaamerat ei olegi?” meeldis talle minu käest küsida. Või siis: „Sa ei tea, kuidas intervjuud teha, kas ma pean seda sulle õpetama hakkama?”).
Mitja tundus tubli poiss, kes lõpetaks ülikooli ja jätkaks tõenäoliselt sellega, et hakkaks mõnes riiklikus korporatsioonis karjääri tegema. Aga tema käitumine, tema stiil oli juba praegu puhtalt gängsterlik.
„Mis sa arvad, kas Mitjast võiks saada sama hea gängster nagu sina?” küsisime meie.
„Tal on potentsiaali,” ütles Vitali, „aga ta peab end pisut kokku võtma ja karmimaks muutuma. Tema vanuses kandsin mina juba oma esimest vanglakaristust katusepakkumise eest.”
Me läksime külla Vitali vanematele. Lootsin, et nad aitavad tuua selgust sellesse, miks Vitali on selline, nagu ta on, aga pidin pettuma. Vitali isa rügas usinasti tehases tööd teha, keevitades kokku tankiosasid. Ta oli väike ja tagasihoidlik ja rääkis kalapüügist. Vitali ema, pisut vintis, aga viisakas, hoidis kodu kenasti korras. Tundus, et ka nemad kardavad Vitalit, ning viimane oli nende suhtes nii põlglik, et ei olnud nõus isegi korterisse sisse astuma.
„Koolis oli ta paras võllaroog,” rääkis isa. „Me nii lootsime, et vangla aitab tal rahuneda. Et ta tuleb välja ja otsib endale relvatehases normaalse töö. Aga kui ta vanglast välja sai, oli kohe näha, et ta on juba suur boss.”
Vangla oli Vitali alma mater. See osa Siberist oli neid täis. Igal pool, kuhu sa vaatasid, oli okastraat, vahitornid ja betoonseinad. Me filmisime intervjuud Vitaliga nii, et ta vaatas sinnapoole, kus oli esimest korda karistust kandnud.
„Kõik, mida ma õppisin, sain sealt,” ütles ta. See oli esimene kord, kui nägin teda veidigi sentimentaalsena. „Sa pead kohe tõestama, et oled tõeline mees, mitte argpüks. Sa ei nuta, sa ei lobise, sa ei lase kellelgi öelda, mida sa teha tohid. Ütled ainult seda, mida tõsiselt mõtled, räägid aeglaselt, ja kui sa midagi lubad, pead sellest kinni.”
Vitali oli sel esimesel korral sitsinud viis aastat. Esimest korda läks ta kinni 1988. aastal. Kui ta 1993 välja sai, oli kogu universum, milles ta oli üles kasvanud, muutunud. Nõukogude Liit oli kadunud. See, kes olid varem olnud „keegi”, ei olnud ühtäkki enam midagi. Õpetajad ja politseinikud ja kohtunikud ei saanud palka. Tehasetöölised valmistasid külmkappe ja rongide varuosasid, mida keegi ei vajanud. Sõjakangelased olid puupaljad pensionärid. Kui Vitali oli esimest korda kinni pandud, olid temasarnased mehed määratud elule ühiskonna äärealal – nad olid špana’d, pätid. Nüüd tundis Vitali järsku, et on tulnud tema aeg.
„Miks ma peaksin tahtma töötada kopikate eest tehases nagu mu isa? See oleks hullumeelsus.”
Ainukesed väärtused selles uues Ussuriiskis olid autod ja raha. Gängsteritel said sellele kõige kiiremini kõige otsesemate meetoditega ligi. Aga nad ei tegelenud lihtsalt väljapressimise ja varastamisega. Ärimehed kutsusid neid tehinguid garanteerima (kui üks partner oma sõna murdis, tõid gängsterid ta õigele teele tagasi), inimesed pöördusid ükskõiksete politseinike asemel nende poole, kui oli vaja kätte saada vägistajad ja vargad. Neist sai omalaadne riigiaparaat, liim, mis kõike koos hoiab. Selles uues maailmas ei teadnud keegi päriselt, kuidas käituda: kõik vanad nõukogude eeskujud olid muutunud ebavajalikeks ja Lääs oli lihtsalt üks muinasjutt millestki väga kaugest. Aga gängsteritel oli oma vanglakoodeks, mis oli perestroika üle elanud. Ja see muutis gängsterid millekski enamaks kui lihtsalt