Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev

ühte punti Assange’i ja Larry Kingiga. See on uut tüüpi Kremli propaganda, millega vaieldakse Läänele vastu vähem enese nendele vastandamisega nagu seda külma sõja ajal tehti, pigem lipsatakse tasahilju sisse Lääne enda keeleruumi ning pilatakse seda seestpoolt. Larry Kingi saate reklaamis ilmuvad üha enam ja enam ekraanile selle ajakirjanikuga seostuvad võtmesõnad „reputatsioon”, „intelligentsus”, „austus”, kuni need kõik sulanduvad üheks hämuks, lõpetades naljatleva sõnaga „traksid”. Siis pöördub stuudios istuv King kaamera poole ja ütleb: „Mina esitaksin pigem võimupositsioonil olevatele inimestele küsimusi kui räägiksin nende eest. Sellepärast leiategi minu uue saate „Larry King Now” just siit, kanalilt RT. Rohkem küsimusi.” See väike reklaam näib koondavat CNN-i ja BBC klišeed mõnesse sekundisse, lükates need üle absurdi piiri. Lääne meediatraditsioonile näidataks nagu kahte keskmist sõrme: igaüks oskab teie keelt. See on mõttetus! Ajakirjanikud, kes taipavad, mis toimub, lahkuvad kiiresti ning kustutavad RT ka oma CV-st. Mõni astub tagasi või kaebab lausa otse-eetris, et ei soovi enam olla „Putini ettur”. Aga suurem osa jäävad paigale: need, keda ajendab ideoloogiline Lääne vihkamine nii tugevasti, et nad ei pane tähele (või ei hooli sellest), kuidas neid ära kasutatakse; need, kes ihkavad nii väga olla ekraanil, et töötaksid ükskõik kus; või need, kes mõtlevad lihtsalt: „Noh, kõik uudised on võltsid, see on kõik lihtsalt üks mäng, onju?” Kaadri voolavus on RT-s püsivalt suur: need, kes tekitavad probleeme, sõelutakse välja, aga uutest tulijatest ei ole kunagi puudust. Õhtuti istuvad nad Scandinavias koos teiste uute ekspatriantidega, kommunikatsiooniekspertide ja turunduskonsultantidega. Kerge relativism hiilib vestlusse. Lääne ajakirjanikult, kes on just hakanud tegelema Kremli suhtekorraldusega, küsitakse, kuidas ta seda oma eelmise töökohaga sobitab. „See on väljakutse,” selgitab ta. Tema karjääritrajektooris ei ole midagi ebatavalist. „See oleks huvitav töö,” nõustub kogu Scandinavia rahvas. „Venemaa võib ju olla üleannetu, aga Lääs on ka halb,” võib seal tihti kuulda.

      Ma nägin ikka endiselt vanu ekspatriante Skandinaavias, investeerimispankureid ja konsultante. Nad on endiselt päevitunud, neil on valged hambad ja nad räägivad jooksmas käimisest. Paljud jätsid oma naised vene tüdrukute pärast maha; paljud lahkusid, et töötada vene firmades. Benedict veetis RT-s kuus kuud. Ta töötas peamiselt kodus, saates oma ettekanded e-kirjaga kanali direktorile. Kõiki neid eirati. Äriuudiste osa on RT-s pisike, Vene firmade süvaanalüüs tähendaks nende korruptsiooni analüüsimist. Päeval, kui Benedict oli RT-st lahkumas, astus tegevtoimetaja koridori teda tervitama. Tal oli, nagu alati, seljas tviidist ülikond.

      „Kas sa astuksid ehk hetkeks minu kabinetti?” küsis ta oma peaaegu perfektses inglise keeles. Kabinetis võttis tegevtoimetaja välja koti golfikeppidega.

      „Ma olen suur golfi austaja,” ütles ta Benedictile. „Kas sa sooviksid minuga teinekord mängima tulla?”

      „Ma ei mängi golfi,” vastas Benedict.

      „Kahju. Ent me peaksime sellegipoolest sõpradeks saama. Otsi mind üles.”

      Vaevumärgatava pehme aktsendiga rääkides pakkus välja golfi mängida … „Mida ta mõtles? Selliste riietega? Mida ta minust tahtis?” mõtiskles Benedict. Jäänuks Benedict RT-sse kauemaks, oleks ta teada saanud, et tegevtoimetajat pidasid kõik salateenistuse (väidetavaks) esindajaks nende kontoris.

      Kui kära vaibus ja Benedict sai uuesti tööle asuda, anti talle järjekordne EL-i töö: alguses Montenegros ja siis uuesti Kaliningradis. Eksklaav on muutunud. Kõikjal on Lexused ja Mercedesed, kaubamajad ja sushi-baarid. P on nüüd minister. Tal on seljas Itaalias õmmeldud ülikond ja käe peal Rolex, räägitakse, et ta küsib 10 000 dollarit allkirja eest, millega näitab rohelist tuld kohalikele ettevõtetele. Kaliningrad on ümbritsevatest EL-i riikidest eraldatud, aga kohalikud bürokraadid on muutnud selle oma eeliseks: piiriületuste eest võetavate altkäemaksudega saab korralikult teenida. Nende vaatenurgast on kasulikum, et Kaliningrad eraldatud on. Piiril käiv altkäemaksuäri on hoolikalt efektiivse juhtimise ja rahavoogude põhimõtete järgi korraldatud: iga tasandi bürokraat kuni Moskvas asuva tolli peakorterini välja võtab oma kokkulepitud osa, Venemaa on ellu rakendanud äriõppetunnid, mida arengukonsultandid nagu Benedict olid tulnud siia õpetama, kasutab neid aga tohutute mädapaisetena riiklikus korruptsioonis.

      Benedict jäi pärast viimast projekti Kaliningradi. See on Marina kodu ja Iirimaaga ei seo Benedict enam eriti palju. Ta on nüüd kuuekümnendates aastates, veetnud Venemaal kaugelt üle kümne aasta. Ta õpetab kõrvalt pisut inglise keelt.

      Õhtul jalutab ta oma koeraga läbi uue Kaliningradi. Kõikjal on kerkimas uusehitised. Rannikuäär kõigi meremeestebaaridega on asendatud seitsmeteistkümnenda sajandi Saksamaa piparkoogilinna koopiaga, kõik värvitud rõõmsalt pastelseks. Öösel on uued majad enamasti pimedad ja tühjad. Mööda mere äärt jalutades koputab Benedict sõrmenukkidega pastelsete majade pihta. Need on puudutades õõnsad, värvitud pleksiklaas ja krohv imiteerivad kivi, puitu ja rauda.

      „Tere – head aega”

      Ma kohtusin Dinaraga ühes baaris ühe Moskva raudteejaama lähedal. Üle kogu riigi tulid tüdrukud siia, sellesse baari. Nad sõitsid rongiga linna, läksid otse baari ja lootsid leida mõne kliendi. Siin oli igasuguseid tüdrukuid: üliõpilasi, kellel oli puudu mõnisada kulli, Botoxist ja silikoonist lõbunaisi, vanu ja lontivajuvaid lahutatuid, provintsist pärit teismelisi, kes tahtsid lihtsalt lõbusasti aega veeta. Mõnikord oli raske vahet teha, millised on lõbutüdrukud ja kes on tulnud lihtsalt lõbutsema. Baar on põhimõtteliselt vana pime sara, kus üks pikk baarilett ulatub ühest seinast teise. Tüdrukud istuvad ühes lõputus rivis hämara baarileti ääres, jõllitades pingsalt iga meest, kes sisse astub. Tüdrukuterea kohal on telerite rida, mis, kui sa tuled piisavalt vara, võib näidata hüsteerilisi neoonroosasid ja – kollaseid hüperaktiivseid värvipurskeid, taustanaeru, paisuvat-keerlevat logo „Tunne meie armastust!” – minu meelelahutuskanalit TNT (hilisõhtul näidatakse sporti). Baarileti ääres istuvad tüdrukud on TNT sihtgrupp: kaheksateistkümne- kuni kolmekümne viie aastased põhihariduse, ligikaudu 1500-eurose kuupalgaga ja erksate värvide järele janunevad naised. Kui ma räägin tüdrukutele, et töötan TNT-s, jätavad nad jõllitamise ja neist saavad erutatud fännid. Nad kogunevad mu ümber ja paluvad meie staaride autogramme. Nende lemmiksari on situatsioonikomöödia „Õnnelikult koos”, mis on Vene versioon USA „Tuvikestest”, kus erkpunaste juuste ja erksate kõrgete kontsadega naine domineerib oma aeglase nõrga abikaasa üle. See on esimene seriaal Venemaal, kus naised on tugevamad kui mehed, ja tüdrukud baaris jumaldavad seda. Vähem huvitab neid sari, mille kallal mina töötan: tõsielusari pealkirjaga „Tere – head aega”, mis räägib reisijatest, kes kohtuvad ja lähevad lahku Moskva lennujaamas. See on emotsionaalne lugu ohtrate pisaratega.

      „Sinu sarjas on nii palju hüvasti jätvaid armunuid. Seal võiks olla rohkem õnnelikke lugusid,” andis mulle üks tüdrukutest nõu.

      „Kas kõik inimesed sinu sarjas on päris?” küsis teine.

      Küsimus oli asjakohane. Venemaal on kõigi tõsielusarjade käsikirjad ette kirjutatud. Täpselt nagu duumapoliitikuid juhib Kreml („Duuma ei ole arutamise koht,” ütles duumaspiiker kunagi ja sai sellega kuulsaks), täpselt nagu kõik valimistulemused on eelnevalt korraldatud, nii kardavad ka Vene teleprodutsendid paranoiliselt, et nad kaotavad kas või vähemalgi määral kontrolli. „Tere – head aega” oli eksperiment tõelises tegelikkuses parimal eetriajal (üksikud dokumentaalfilmid ei loe, neid ei lastaks iialgi tippajal eetrisse).

      Dinara seisis tagasihoidlikult nurgas ja naeratas mulle, suured silmad peidus tuka taga. Tema mustad juuksed olid lõigatud lühikesse soengusse – tüdrukud, kes nägid välja kõige vähem prostituutide moodi, olid sageli kõige edukamad, märkasin ma. Ma ostsin talle viskit ja koolat ja järgmisel hommikul me jõime ikka veel. Ma pakkusin, et võiksin meile pitsat osta. Ta ütles, et muidugi – aga ilma pepperoni’ta; ta ei söö sealiha. „Ma olen ikka veel moslem. Olgugi et ma olen pros-ti-tuut.” Ta lasi igal silbil oma suust järsult välja hüpata, nagu ütleks seda esimest korda mingis võõrkeeles. „Pros-ti-tuut”.

      Ja nii juhtuski, et hakkasime rääkima Jumalast.

      Dinara