Mööda õõnsalt kõmisevat metalltreppi tõusis Allan pardale.Tal oli magamiskoht laevas, Soome viisa ja sada marka. Pingutused rohkema välisvaluuta hankimiseks polnud vilja kandnud, kuid mõeldes muljet avaldavale rublapatakale, mis sellegi vähese eest tuli välja käia, tundus summa üüratult suurena.
Varahommikul seisis Allan Tammel Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja uudistas pärani silmi ümbrust.Talle avanes pilt uuest, põnevast ja salapärasest maailmast. Lõpuks ometi oli ta Soomes, tõotatud maal, mis oli nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.
See riik oli olnud talle senini suletud, nagu olid suletud ka kõik ülejäänud maailma maad.
Sadamaterminalis saalis kirev reisiseltskond. Kõrvu kostsid võõrkeelsed kõnekatked, millest Allan midagi ei mõistnud.Teda hämmastas inimeste sundimatu ja vaba käitumine ning lummas õhus leviv hea kohvi, kalli tubaka ja tundmatute parfüümide aroom. Ümbrus oli harjumatult puhas ja hoolitsetud.
Temast paremal seisis ajalehekiosk, klaasvitriinides virnad pakse värviliste piltidega ajalehti. Midagi niisugust polnud Allan kunagi näinud.Tema kodumaal värvilisi ajalehti polnud. Olid õhukesed neljaküljelised halva trükiga lehed. Lehevirnade kohal asusid ajakirjariiulid. Allan ei suutnud kiskuda pilku värviliste väljaannete naerunäolistelt kaanetüdrukutelt. Mustvalgest maailmast tulnut ootasid siin üllatused igal sammul.
Otse tema vastas üle tee kõrgusid modernsed büroohooned. Metall ja suured klaaspinnad. Arukalt paigutatud ja hästi hoolitsetud majad. Nende taga järsk graniitsein kui kindlusemüür. Siis nägi ta imet. Lapiku kasti juurde sadamahoone seinas astus mustas vihmamantlis mees, pistis papitüki avasse ja kast luges talle välja hulga rohelisi sajamargaseid. Pidevalt vurasid taksopeatuse poole uhked autod. Mersud ja Audid.Allan uudistas sõidukite elegantset disaini. Eesti teedel niisuguseid autosid polnud, seal liikusid vaid Vene päritolu sõidukid.Väikesed, robustsed ja inetud.
Allan mõistis, et maailm, kuhu ta sattunud oli, on arenenud väga kaugele võrreldes sellega, kust tema tuli. Püüdmatult kaugele.Viiskümmend aastat kommunismiehitamist tema kodumaal olid tekitanud arengupeetuse, mis tundus ületamatu. Allan oli nelikümmend aastat vana.Ta polnud kunagi tuleviku pärast suuremat muret tundnud. Oli lootnud vaid iseendale ja siiani talutavalt toime tulnud. Kuid hetkel painas teda küsimus: kas on võimalik, et ka tema saab kunagi tunda end omana selles korrastatud maailmas?Vastus, pisarateni valus ja fataalselt ettearvatav, sai olla vaid üks: suure tõenäosusega ei juhtu seda kunagi.
Allan sisenes sadamahoonesse. Mingil letil vedeles brošüür „Helsinki This Week”, milles leidus südalinna plaan.Ta määras oma asukoha, leidis kaardilt vaksali ja hakkas astuma.
Raudteejaamas ootas teda üllatus: pilet Lahtisse maksis uskumatu summa – kaheksakümmend marka.Temal oli vaid sada, aga ka tagasisõiduks oli raha vaja. Mida teha? Ümber otsustada oli hilja, ta pidi minema. Saagu, mis saab.
Rong oli mugavate istmetega ja liikus vaikselt. Mitte niisuguse kolinaga, nagu ta Eestis oli harjunud. Allan muigas mõrult: kõik asjad tundusid siin paremad, mugavamad, nägusamad ja väärikamad. Kasvava murega mõtles ta eesseisvale kohtumisele. Kuidas olematu keeleoskusega suhelda, läbirääkimisi pidada? Tõenäosus läbi kukkuda oli küllaltki arvestatav.
Lahti rongijaam erilist muljet ei avaldanud: see oli hoopis väiksem ja lihtsam, kui oleks oodanud.Allan leidis telefoni ja valis Harry numbri.Vastas lustakas naishääl, kellele Allan end esitles ja selgitas kohmetult, nii hästi kui oskas, et ta on nüüd kohal.
„Okay,” tuli kiire vastus. „Tulen heti sinua hakemaan.”
Allan jäi ootama. Peagi ilmus jaamauksele rõõmsailmeline brünett tütarlaps. Ehkki ootesaalis oli veel inimesi, astus neiu joonelt eestlase juurde ja ulatas käe: „Sari-Anna, toimistosihteeri.”
Allan noogutas tummalt.Vastata ta ei osanud. Huvitav, kuidas oli Sari-Anna ta teiste hulgast kohe ära tundnud? Nad väljusid ja istusid autosse.Tütarlaps püüdis vestlust alustada, kuid pidi varsti loobuma. Soomekeelsest jutust ei tulnud midagi välja. Õnneks ei olnud firma kontor kaugel. Nad peatusid kahekorruselise hoone ees ja sisenesid büroosse.Valgete seinte ja parkettpõrandaga avarast kontoriruumist õhkus tabamatut väärikust ja elegantsi, millega Allan polnud harjunud. Õigemini ei olnud ta nii luksuslikku bürooruumi enne näinudki.
Sari-Anna pakkus kohvi ja küpsiseid. Allanile meenus enda rahaprobleem. Ilmselgelt jäid need paar küpsist täna tema ainukeseks söögiks.Ta jõi kohvi ja vaatas ringi. Nüüd sai selgeks, milleks neid klotse vaja oli. Riiulid seintel olid täis spordiauhindu, kuldseid skulptuurikesi, mis kujutasid kettaheitjat, jalgpallurit, suusatajat. Oli veel klaasist abstraktseid kujundeid: kaskaade, veetilku, vikerkaari. Samuti leidus hõbedasi püramiide, rombe ja silindreid. Kõik need olid kinnitatud eri suuruses puitalustele.
Täpselt samadele klotsidele, mida Allan oli tulnud näitama.
„Toodate neid palju?” küsis Allan.Tütarlaps sai aru.
„Kymmenen tuhatta kappaletta kuukaudessa.”
Eestlane mõistis ja vilistas vaikselt. Kogus oli muljet avaldav.
Välisuks lükati hoogsalt valla ja sisenes Harry. Ülevoolava rõõmuga tervitas ta külalist.Temas polnud enam jälgegi sellest ärajoonud pundunud näoga soomlasest. Hea jumega, rühikas ja energiline Harry esitas pika monoloogi, mis pani sekretärineiu naeru kihistama, kuid millest Allan peaaegu midagi ei mõistnud.
Siiski tundis ta Harry seltsis end pisut vabamana.Vanad tuttavad ikka.
Harry talutas külalist käekõrval mööda tööruume ja kontorit. Näitas, seletas ja žestikuleeris. Enamik ta jutust jäi Allanile mõistmatuks, kuid pikkamisi hakkasid asjad selgemaks saama. Harry firma tegeles kõikvõimalike auhindade, meenete, ärikingituste ja muude seesuguste vidinate tootmisega. Käive oli piisavalt suur.
Peale kodumaise turu püüti haarata üsna suurt tükki Skandinaavia maade müügimahust.
Oma toodangu tarvis vajati suurt kogust puualuseid.
„Häda on vaid selles, et häbematud Soome tootjad küsivad nende eest liiga palju raha,” seletas Harry heatujuliselt. „Kindlasti suudavad tublid Eesti poisid neid palju mõistlikuma hinna eest teha.Või kuidas?”
Üldjoontes oli soomlase jutt arusaadav, kuid vastata Allan ei osanud, selle asemel ta vaid naeratas virilalt.
Lõpuks istuti laua taha ja Harry vaatas toodud kaubanäidised üle. Ka Sari-Anna astus huviga lähemale. Klotsid käisid käest kätte. Eestlase süda värises.
„Hyvää, ihan hyvää,” oli ühine hinnang.
Allanil hakkas kergem ja esimest korda ilmus naeratus ta näole.
Harry asetas enda ette lauale kolm erineva suurusega klotsi. Ta osutas väikseimale: „Kolme markkaa kappale.”
Siis keskmisele: „Viisi markkaa kappale.”
Kõige suurema eest pakkus ta kümme marka. Allan korrutas numbrid kiirelt vahetuskursiga läbi ja mõistis, et tegemist on suure äriga. Puit oli Eestis odav.Tihumeetri eest küsiti vaid kolmsada rubla. See oli täpselt kuue väikese klotsi hind, kuid tihumeetrist võis neid tervelt tuhat teha.
„Hyvä on,” sai Allan oma esimese soomekeelse lausega maha. Kõik naersid rõõmsalt ja sekretärineiu aplodeeris talle.
„Millal kaupa vajate?” üritas Allan uurida.
„Äkkiä! Niin nopeasti kun pystyt!”
Lepiti kokku, et kohe järgmisel kuul saadab Allan teele tuhat klotsi. Ikka prooviks veel. Kui kõik korras, võib ta edaspidi tarnida viis tuhat klotsi kuus. Raha kantakse üle kohe pärast kauba saabumist.
Hakati hüvasti jätma.Allanile meenus jälle puuduv piletiraha. Lihtne olnuks ju Harrylt tulevase toodangu arvelt väikest laenu küsida, kuid eestlase uhkus ei lubanud.Ta oli tulnud siia äri