“Kas saaksin seda veidikenegi?”
“Ei!”
Möödus hetk, seejärel kõlas hääl uuesti:
“Lõhnab väga isuäratavalt. Lihtsalt fantastiliselt.”
“Ei. Sa ei tohi süüa.”
Selleks korraks jäi mees vait ning Daisy oli sunnitud hääletooni pehmendama.
“Kuule, ma ei tulnud sind siia toiduga ahvatlema. Lihtsalt köögis pole kusagil istuda ja ma olen väsinud, pealegi on see ainus soe tuba majas. Aga ausalt öeldes ei maksa sul pärast peatraumat süüa. Sul võib süda pahaks minna.”
Nagu iga teine mees, kelle esimest katset on saatnud edu, asus lamaja kohe uut üritama.
“Mul ei lähe süda pahaks. Luban, et ei lähe.”
“Aga šerif ütles, et ma ei tohi lasta sul magama jääda, pean iga kahe tunni tagant kontrollima su pupille ega tohi anda sulle homme hommikuni süüa.”
Endiselt mehe poole vaatamata neelas Daisy järjekordse lusikatäie suppi. Tal oli ikka veel meeles, kuidas ta süda tagus, kui ta oli selle mehemüraka peaaegu kätel võõrastetuppa kandnud.
Vaat, milles seisnes tema probleem meestega: piisas neil teda vaid erilisel pilgul vaadata, kui tema kohe sulas. Ja see mees siin oli täpselt samasugune – Daisy oli seda kohe mõistnud. Ent mees oli vähemalt vigastatud ja vaevalt ta sellises olukorras saab talle mingit kahju tekitada.
“Palun!” anus mees oma kõige hurmavamal toonil.
Daisy asetas vaikselt kirudes oma supikausi mürtsuga lauale, olles ärritusest endast väljas, ning suundus kööki teise supikausi järele. Väikese kausi järele. Mornil ilmel viis ta selle võõrastetuppa.
“Saad kaks lusikatäit. Mitte rohkem.”
“Hea küll.”
“Sööd, ja pärast seda räägime. Aga ma ei taha kuulata mingit kaeblemist.”
“Ei mingit kaeblemist. Selge,” lubas mees talle.
Või veel! See bariton, kes lubas mitte kaevelda, tuletas meelde karu möirgamist, kes lubab mitte möirata, ent naine astus diivani juurde ning võttis, kauss käes, istet.
“Ära püüa istuda, ainult kergita end veidi.”
“Tundub, et ma olen võimeline ise sööma.”
“Mulle aga tundub, et sa sööd siis kogu kausi tühjaks. Ma kontrollin sind.”
“Oled naine, kellele meeldib korda luua ja kontrollida, kas jah?”
“Ei. Ma olen lihtsalt äraehmatatud naine. Kui sa sured või sul halvem hakkab, pean jääma sinuga ühte majja selle tuisu lõpuni.”
Daisy kastis lusika supisse ning Teague avas kuulekalt suu. Naine tuletas taas endale meelde, et mees on vigastatud. Aga kuidas küll, kurat võtaks, võib ühel vigastatud mehel olla silmades nii palju riuklikkust?
“Kas magame siin koos?”
Naine pistis talle taas lusikatäie suppi suhu.
“Kui minul on valus,” ütles naine manitsevalt, “püüan ma inimestega, kel tuleb minu eest hoolitseda, eriti viisakalt käituda.”
“Noh, aga kui sa ei maga minuga, ehk nõustuksid siis koos duši alla minema? Saepurust sügeleb mul kogu keha. Tahaksin end lihtsalt korda seada.”
“Ei mingit dušši. Kui sa peaksid äkki kukkuma, mis siis saab?” Kui Daisy mehele aga taas supilusika suhu pistis, jäi ta mõttesse. “Kuigi peaks veenduma, et peahaava pole sattunud tolmu ega puutükikesi.”
“Seda ma silmas pidasingi. Ma ei kuku, kui sa seisad duši all koos minuga. Aga võib-olla peaksime enne tuttavaks saama? Mina olen Teague Larson…”
“Ma tean. Šerif ütles mulle. Minu nimi on Daisy Campbell. Võid mind kutsuda Daisyks, aga mingit dušši ei tule niikuinii. Üritan midagi välja mõelda, et sul käed puhtaks pesta. Kui meil ka homme ei ole vett ja sooja, võib-olla siis räägime dušist, täna öösel aga teeme ainult seda, mis on ajupõrutuse puhul ette nähtud. Šerif rääkis mulle, mida teha.”
“Mul ei ole põrutust.”
“Sa kukkusid ja kaotasid teadvuse. Võib vägagi olla, et sul on ajupõrutus.”
“Ma kukkusin ja kaotasin teadvuse, kuna käitusin nagu idioot. Minu pead on raske puruks lüüa – küsi ükskõik, milliselt mu tuttavalt. Aga mis, kas suppi rohkem ei ole? Või mõnd teist toitu?”
“Köögis on juhtunud katastroof – sina oled kõik laiali pildunud. Mul vedas, et leidsin purgisupi ja poti, milles seda keeta. Sa ei saa niikuinii ei liha ega mõnd toekamat toitu, seega ära kuluta ilmaasjata energiat ega vaata mind niimoodi.”
“Kuidas?”
Naine torkas talle suhu järjekordse lusikatäie suppi ning mehe hingestatud pilku ignoreerides viis seejärel nõud vannituppa.
Tagasi tulnud, ulatas Daisy haigele klaasitäie vett ja sooja froteerätiku käte kuivatamiseks, seejärel aga põlvitas kamina ette. Lisanud halge, kavatses ta magama jääda.
“Sa rääkisid šerifiga, nagu tunneksid teda.” Teague, kurat teda võtaks, polnud ilmselgelt unine.
“George Websteriga? Õppisime koos koolis. Lõpuklassis käis ta mul terve aasta, keel ripakil, järel.”
Mees vastas naisele naeratusega. Silmitses teda, kui ta kingad jalast võttis ning tekki saputas.
“Sinu järel käis ilmselt palju kutte, keel ripakil,” lausus ta tögavalt.
“Mõni ikka,” tunnistas Daisy. “Milline rumaluke ma siis olin! Tahtsin poistele meeldida. Tahtsin, ent mind peetaks kirglikuks ja et nooremad õed vaataksid minu peale alt üles. Oleksin pidanud nendele head eeskuju andma, selle asemel aga…”
“Mida sa selle asemel siis tegid?”
“Selle asemel…” Daisy tõmbas end pehmes kiiktoolis kerra ning mässis end teki sisse. Miks ta küll rääkima oli hakanud? Ilmselt selle pärast, et ta oli, kurat võtaks, liiga väsinud. “Selle asemel mõtlesin keskkoolis ainult ühest asjast – kuidas siit minema pääseda. Tahtsin lahkuda White Hillsist ja millegi huvitavaga tegelema hakata. Minu peale kaevati pidevalt emale. Küll oli mul liiga lühike seelik, küll oli meik liiga väljakutsuv. Selles väikeses linnakeses tundsin end nagu lõksus ja ma tahtsin väga siit minema saada.”
“Ometi tulid sa tagasi.”
“Natukeseks. Vajan lihtsalt mõnd nädalat, et puhata ja siis uuesti edasi liikuda.” Daisy oli kindel, et ei jää siia pidama. Oli möödunud kõigest mõni tund tema White Hillsi saabumisest, ent juba oli ta jäänud tuisu kätte ning juba oli tal tekkinud probleem meesterahvaga. See oli märk. Ta poleks tohtinud koju naasta. Isegi mitte kuuks ajaks. Isegi mitte meeleheitlikku olukorda sattununa.
“Kas tohin küsida, miks sa Lõuna-Prantsusmaale elama läksid?”
Daisy ajas silmad pärani. Võib-olla olid tal kogemata keelepaelad valla pääsenud, ent ta ei suutnud mõista, kuidas mees oli teada saanud, et ta elas Lõuna-Prantsusmaal.
Teague selgitas:
“Sa oled tuntud isik, Daisy Campbell, ekstsentriline, veetlev, seiklusi armastav. Sul jätkus vaprust lahkuda kodupaigast, sõita rikaste tuttavatega ringi mööda Prantsusmaad…”
“Oo jaa, see olen ilmselt mina,” ütles naine pilkavalt. Ei tasu mainidagi, et kõigil neil juttudel pole tegelikkusega mingit pistmist. “Üldiselt… kolisin ma Prantsusmaale, sest armusin ühte kunstnikku. Tutvusin temaga Bostonis, ühel tema esimestest näitustest Ameerikas. Ma ei suuda meenutada, miks ma õigupoolest sinna läksin, aga kaotasin juba mõne sekundiga pea. Põgenesin kodust ja läksin talle mehele kohe pärast keskkooli.”
“Kas ta oli prantslane?”
“Jah,