Taaveti meheteod neetud külas. Loone Ots

heinategu

      Taavet astus kitsast rada mööda heinamaa poole. Kesköö kaste oli jahe.

      Heinamaa oli öövalguses sinine. Täiskuu kallas heldelt valgust, kõik oli üksainus sinkjalt helkiv lainetus. Vaikus muutis luha unenäoliseks.

      Taavet pani pasuna tasakesi maha, sasis vikati kõvemini pihku ja lõi võimsa kaare. Siis liikus ta sammhaaval edasi. Kaste tegi kõrre pehmeks ja töö kergeks.

      Taavet niitis umbes tunni, kuni adus, et selg hakkab kangeks jääma. Sõrmed kiskusid vikati varre ümber krampi ja kurk kuivas koledasti.

      Poiss pani vikati käest ja vaatas loorada. Kohkudes sai ta aru, kui väikese osa avarast luhast oli ta suutnud puhtaks niita. Aga pärast niitmist tuleb hein ka hõredaks lahutada, teistpidi kaarutada, kuiv hein kuhja vedada ja lõpuks koju lakka tassida.

      Nõnda ei saa ta tööga enne talve valmis! Ja mis saab siis Emmist ning lammastest?

      Taavet tõstis maast pasuna, pani selle suule, kattis ühe augu sõrmega ja puhus. Oua-oua! helises pasun. Vaikus oli murtud. Taavet võttis pihu eest ja lasi kõik augud valla. Voooou, vooou! ütles pasun nüüd õige madalalt. Taavet pistis keele pasuna huulikusse ja laksutas seda kiiresti. Tutu-lutu, tut-lut, tutu-lutu, tut-lut! helises pasun.

      Äkki nägi Taavet metsaservas seitset saledat kuju, heledad hamed seljas, kuuvalgel sinakad juuksed lahtiselt üle õlgade ja suured metsalilledest pärjad peas. Kui piigad lähemale jõudsid, nägi poiss, et metsaneitsid olid hulga ilusamad kui kaevunäkk. Võib-olla tuli see nende sõbralikest naeratustest. „Kas sina mängisid pasunat, Taavet?“ küsis kõige suurema pärja omanik. Tema suured silmad hiilgasid läbi suveöö hämariku.

      „Mina,“ vastas Taavet.

      „Kas sa mõnd TANTSULUGU ka tead?“ uuris teine neidis.

      „Ikka,“ ütles Taavet.

      „Kas sa meile ka mängiksid?“ küsis kolmas ja naeratas. „Siis saaksime tantsida.

      Varem tantsisime ööbiku ja teiste öölindude laulu saatel, aga Vanapagan vedas süütud linnukesed koos õnnetute inimestega maa alla.“

      karjapasun

      Lindude ja loomade põrguminek oli metsa jaoks tõsine lugu. Taavet taipas, et inimesed, mets ja heinamaagi on omavahel rohkem seotud, kui ta seni oli arvanud.

      „Mängin teile hea meelega, aulised metsaneitsid,“ kummardas Taavet ja lõi loo lahti. Tütarlapsed võtsid üksteisel kätest kinni ja hõljusid üle heinamaa.

      Pasunat puhuda oli kergem kui niita. Taavet lõi jalaga takti ja mängis, nagu oskas. Metsapiigad tegid sõõre ja rattaid, heljusid ühes ja lahus ja keerutasid koha peal, nii et valged seelikud lõid puhevile nagu hiiglaslikud kurekellad. Mida kauem mäng kestis, seda rõõmsamaks muutus Taavet. Kuid ka metsaneiud tundusid õnnelikud. Nad naersid ja kilkasid nagu päris tavalised külatüdrukud kiigeõhtul. Veel kord sai Taavet kinnitust, et päris- ja vaimurahvas polegi nii erinevad. Viimaks peatasid piigad hoo ja tulid Taaveti juurde.

      „Aitäh, Taavet,“ ütlesid metsaneiud. Poiss pani tähele, et nad hoolimata tunde kestnud tantsust üldse ei hingelda.

      „Kes te olete?“ küsis Taavet.

      „Me oleme Murueide tütred. Meie isa on Udumäe kuningas, kes niitudele ja põldudele kastet saadab ning vilja hävitava halla eemal hoiab.“

      Siis vaatas üks tüdruk taevasse ja hüüdis:

      „Õekesed, kiire! Päike on kohe väljas! Head aega, Taavet! Ole tubli!“ „Hüvasti, Taavet!“ hõikasid teised juba joostes. Nad libisesid puude vahele ja kadusid silmist. Üle veel kastese heinamaa lõi sädelema esimene päikesekiir. Taavet ei saanud esiti arugi, et kogu suure luha hein oli korralikult niidetud ja kuivamiseks laiali laotatud.

      Taaveti pasun oli kolme vaksa pikkune. Mitu sentimeetrit see teeb?

      Kas sina tead, miks olid mets ja heinamaa taluperele vajalikud?

      Jahva, jahva, kivikene!

      Kits andis piima. Lihatünn ja silgupütt ootasid sööjaid. Taavet oli juba aiast noori peete, kapsaid ja porgandeid saanud. Tangudest võis putru keeta. Üle kõige tundis Taavet puudust mustast taluleivast, kuid leivateo kallale ei julgenud ta üksi asuda. Majahaldjas, kellelt Taavet abi nõutas, laiutas ainult käsi.

      „Leivavärki ma ei jaga,“ sõnas ta kahetsevalt. „See oli alati perenaise rida.“

      Leiva puududes kõlbas ka kört. Taavet tegi koldesse valusa haotule, ajas väikeses katlas vee keema ja puistas sõreda rukkijahu sisse. Sorts piima, näputäis soola ja kört oligi valmis. Mõnikord keetis Taavet körti puhta veega ja pani pärast kitsepiimast saadud paksu hapukoort peale. Ka see maitses hea, aga ei asendanud siiski leiba.

      Ühel päeval asus Taavet taas körti keetma. Vesi hakkas juba kahinal keema, kui Taavetit tabas halb üllatus. Takune jahukott lebas tühjalt maas.

      „Talus peab jahu olema,“ kuulutas teab kust välja ilmunud koduhaldjas. „Muidu läheb õnn ära.“ „Kust ma jahu saan?“ küsis Taavet rumala küsimuse.

      „Sugu teri sul ju veel on,“ ütles haldjas kaalutlevalt. „Jahvata need ära.“

      Taavet läks aita ja kaapis terad kirstupõhjast kamalusse. KÄSIKIVI oli otse aidamademel. Poiss puistas terad pealmise kivi silma ja surus käsipuud, nagu ta oli ema näinud tegevat.

      Kivi ei liikunud.

      Taavet tõmbas uuesti. Kivi oli paigal.

      „Tõmba päripäeva!“ õpetas koduhaldjas. Poiss tegi, nagu õpetatud, ja kivi hakkas veerema. Käsikivi oli vahva riistapuu!

      Taavetile tuli meelde loits, millega kivi hõlpsamini käima õhutada, ja ta võttis tasakesi laulu üles:

      „Jauha, jauha, kivikõnõ,

      kisu kivi no vitsekõnõ,

      jauha kulda, jauha no hõbõda,

      jauha, jauha!“

      käsikivi

      Nii oli laulnud eelmisel aastal tallu teenima võetud setu tüdruk, kes rääkis imelikku keelemurret, millest Taaveti pere suurt arugi ei saanud.

      Lauldes ei pannud Taavet tähelegi, kuidas viimased viljaterad puhtaks valgeks pudrujahuks said.

      Millistest EestiVabaõhumuuseumi taludest leiad käsikivi?

      Härg piksele

      Lähenes lõikusaeg. Põllud kollendasid lookas vilja all. Kuiv, mõne põua eest päästnud sajusagaraga suvi oli viljapead priskeks kasvatanud.