“Seda, mida alati,” viipas tulija baarileti suunas. “Ja et oleks topelt!”
Onkel tasus oma jookide eest rahasedeleid põhjalikult uurides, vaatas läbi paksude prilliklaaside tähendusrikka pilguga ringi ja sammus otse Kortsu juurde. “Kas see koht on vaba?”
“On küll,” vastas viimane vastumeelselt, sest oli lootnud segamatult istuda.
“Mida tähistame?” uuris mees ja asetas lauale klaasi viinaga.
“Lahutust,” ühmas Riho. “Tulin otse kohtust.”
“Ai-ai-ai, siis on täna must päev! Aga ära sa nina liialt norgu lase – ma olen selle protseduuri kolm korda läbi teinud.”
“Kolm korda?” imestas Koorik.
“Inimese loomuses on mitu korda järjest samasse ämbrisse astuda.”
“Mina küll enam ei tahaks …”
“Sinu käest seda keegi ei küsigi, noormees. Ükspäev oled jälle armuvalus ja teine päev lakud taas haavu. Usu mind, looduse ürgse kutse vastu ei saa.”
“No nii loll ma ikkagi enam ei ole!”
Vanahärra lonksas viina ja muigas kavalalt: “Peale lahutust räägime kõik sellise juttu. Muide, mina olen Richard, Richard Pärn, kirjanik, kirjanike liidu liige. Seesama, kes kirjutas raamatu “Kõik teed viivad jaama”.”
“Pole kahjuks kuulnud, ega lugenud,” vastas Korts ja ulatas käe: “Riho Koorik, lahutatud meeste seltsi lihtliige.”
“Väga meeldiv. Aga kas sa “Tiivaripsu” oled lugenud?”
“Kahjuks mitte.”
““Libajumala teenreid”?”
Riho raputas pead.
Kirjanik ohkas nördinult: “Nojah, kes tänapäeval enam raamatuid loeb.”
Korts naasis eelmise teema juurde. “Kui sa nendes lahutusasjades nii kogenud oled – ütle, kas siis õiglust ei olegi olemas?”
“Muidugi ei ole! Inimesed, kes pühenduvad õigluse otsingutele, kibestuvad peagi, sest elus on palju ebavõrdsust ning alandust, mis tuleb lihtsalt alla neelata, kui elada tahad. Kui üleüldse elada tahad.”
Riho tellis veel kaks korda konjakit ja lauakaaslasele samapalju viina. “Mul on honoraripäev alles ülehomme,” kurtis kirjanik selle asemel, et tänada. “Tänapäeva kirjatsura elu on nagu almuse kogumine – aastapäevad näed vaeva, aga vastu saad kopikaid, millega hädavaevu suudad vanad võlad ära maksta.”
Kortsul ei olnud väljakäristamise vastu iseenesest midagi, sest Richard suutis oma pööraste teooriatega naiste ja meeste suhetest tema tuju tublisti parandada. Selleks ajaks, kui üks lõõtsamees baaris mängu üles võttis, olid mõlemad parajad poisid.
“Ma tahaks midagi süüa, midagi korralikku, sooja, kas või suppi,” ütles Riho.
“Sul on maohaavad või?” küsis kaaslane. “Milleks viina raisata.”
“Kõht on tühi.”
“Lähme siis naistesse, kui süüa tahad.”
“Kuhu?”
“Mul elab siin lähedal üks tuttav, endine näitlejanna, Eevi. Tead ju küll, mängis veel selles, mis ta nüüd oligi, Kromanovi filmis.Võtame nurga pealt poest paar Sovjetskoje vahtveini, mõned nelgid ning palume tal mune ja kalapulki praadida.”
Korts nõustus pikmalt kaalumata ettepanekuga, kuna talle oli ammu pakkunud huvi, kuidas näitlejad elavad ja millised nende kodud välja näevad. Pealegi oli Eevi omal ajal tõeline iludus, kelle seksikad fotod lugematuid sõidukeid kaunistasid. Mees mäletas lapsepõlvest selgelt pisut kulunud pastelsetes toonides üleliiduliste kuulsuste pilte, mis olid kleebitud isa bussi armatuurlauale – Edita Pjeha, Ljudmilla Gurtšenko ja särasilmne Eevi.
“Kes on?” küsis näitlejanna, kui Richard oli rusikaga uksele prõmminud.
“Kes on? kes on? – See olen mina, Riks!”
“Kas oled jälle purjus?” küsis umbusklik hääl korterist.
“Väheke võtsime, noh! Kaks korda sada korda sada, nagu tavaliselt.”
Uks paotus ukseketi pikkuse võrra, selle vahelt piilus välja vana, heledapäine, kuid hoolitsetud naisterahvas, kelle ümber hõljusid parfüümipilved.
“Miks küll saatus mind kogu aeg lakkekrantsidega õnnistab, ” ohkas naine. “Eile Velts, täna Riks. – Tee, et sa kaod.”
“Me ainult pooleks tunniks,” anus Richard. “Toetame korraks köögis selga. Näe, võtsime sinu lemmikvahtveini ka ligi!”
“Tunnen sinu vigureid! Kerige koju ja jutul lõpp!” Naine tõmbas resoluutselt ukse kinni ja keeras lukku. Kirjanik prõmmis veel mõned korrad uksele, aga seestpoolt ei kostnud enam kippu ega kõppu.
“Nähh, vanadus kipub liiga tegema,” kurtis Riks. “Kui ma veel mehe eest väljas olin, rippus ta ise minu küljes nagu takjas. Vahel vedasin teist nagu seljakotti endaga kaasas, kuidagi ei saanud maha raputada.”
“Pole hullu,” lohutas Koorik. “Tuled mõni teine kord uuesti.”
“Minu eas ei pruugi järgmist korda enam tulla,” jäi kirjanik mõtlikuks ja pobises:
“Liiga ohtralt olen oma elus kallist aega ja raha naistele või õigemini nende tujudele pühendanud.”
Südaöö paiku jõudis Riho Leila juurde. Naine oli veel üleval ja vaatas unise moega televiisorit. “Ootasin sind,” lausus ta. “Kuidas läks?”
“Sitasti.”
“Mida auväärt kohtus siis otsustati?”
“Et olen vägivaldne pervert ja mind tuleb ära kohitseda!”
“Ära siis kohe niimoodi …”
“Sain täie rauaga pasunasse, mis muud.” Korts vajus diivanile: “Korter läheb haamri alla, kui ma kuu aja jooksul raha ei leia, et Margitile tema osa välja maksta.”
“Issand Jumal! See on sinu elamine, sinu vanemate oma oli ju!”
“Mis seal enam vahet, ühisvara läheb seaduse järgi pooleks.”
“Kas Margit oli siis sellega nõus? Tal on ju uus elamine, emal maja, ta ju teadis ometigi, mida korter sinu jaoks tähendab.”
“Kallis kaasake ei kostnud sõnagi, maigutas suud nagu ahven kuival. Mingi advokaadiplika rääkis tema eest.”
“Kuhu me oleme jõudnud?”
“Põrgu,” ütles Koorik. “Tere tulemast põrgu!”
Kohus pani Rihole kohustuse Margitile pool korteri hinnast välja maksta või maksmise osas kokkulepe sõlmida, vastasel korral läheks kinnisvara sundmüüki ja siis dikteeriksid asjaajamise käiku juba võõrad inimesed.
Advokaat Männikut huvitasid lahutatud mehe sammud väga, ta helistas haiglase järjekindlusega Kortsule iga paari päeva tagant ja päris, kas on uudiseid. Paragrahviväänajat ootas ilmselt kopsakas preemia, mis pidi korterirahast tasutud saama.
Koorik kirus algul kinnisvarahindu, mis just viimastel aastatel olid hüppeliselt tõusnud – oleks elamine aastatuhandevahetusel jagamisele läinud, saanuks eksabikaasa vaid kakssada tuhat või natuke enam. Kirumine paraku ei lahendanud probleemi, aga mehele kulus see pinge maandamiseks ja uueks hoovõtuks marjaks ära.
Kõigepealt rehkendas ta kokku oma säästud – arveldusarvel kakskümmend tuhat, rahakoti vahel alla viie. “Täitsa loll, saatsin Margitile enne Soomest naasmist tuhat viissada eurot,” kahetses Riho rahakotiga otsaesisele koputades. “Noh, ise saan kakskümmend viis kuidagi kokku. Vähe!”
Leila säästud ulatusid tosina tuhande