“Jaa…”
“Kas see tibi on ka peast täiesti segane?”
Samas kostis magamistoast Saara käskiv hääl:
“Kristian, siia! Meil on alles kuus raksu kirjas.”
“Juha, ma pean minema,” ütles Kristian. “Aga sõnumineerime… Või tegelikult, astu läbi.”
Õhtul sain SMS-i: “Nüüd on see juba 21,6 senti!” Mõtlesin, et peaks vist moblast loobuma.
7. KADUNUD TÄHTINEN
Mõtlesin käia astroloog Tähtise juures iga-aastases hoolduses. Olin hakanud kahtlema, kas taksojuhiamet on ikka minusugusele tegelasele õige. Tähtinen oskab kindlasti mu kaardilt vaadata, millisele tööle ma kõige paremini sobin. Varasematest kordadest üht-teist õppinuna otsustasin sellele kepphobusele mitte ette helistada ja vajutasin kohe täie auruga uksekella. Olin tänu Tähtisele muutunud sitaks valvsaks, sestap kuulatasin kõigepealt ukse tagant, kas korterist kostis hääli. Mu kõrvu kostus imelik ebakorrapärane ludin. Otsustasin postipilust kiigata, kas toimub seal ehk mingi ohvrilooma veristamine. Vittu küll. Naine istus sohval, sabad üle põlve ja kujuteldamatult suur kunstpeenis pihus. Tibi nühkis ennast. Eneserahuldamise katkestamine on minu meelest julmuselt täiesti võrreldav isikuvastase kuriteoga, aga nüüd oli Tähtisel peenike pihus ja ma karjusin postipilusse:
“Kuule eit, pea korraks pausi. Mul on üks kiire asi. Pärast lõpetad.”
Daam peatus nagu stoppnupust. Ainus, mis muutus, oli värv tibi näos. Põrsapunasest betoonhalliks. Korterist kostis naise vaikne sosin: “Kuradi raisk.”
“Türamaivõi, tule ja tee see uks juba lahti!” karjusin uuesti.
Daam läks kuidagi täiesti segi, tormas, tehisvemb pihus, esikusse ja lükkas ukse lahti. Jõllitasime hetke teineteisele otsa, eidel vänt näpu vahel, seelik rebadel ja mina täiesti hämmeldunud. Äkki taipas tibi, et tal on kummimunn pihus. Ta üritas ust kinni tõmmata. Õnneks sain saapa ukse vahele ja ukse pärani lahti tõmmatud. Eit pani jooksu nagu jaksas. Tal oli endiselt seelik rebadel, nii et prantsatas jooksu pealt maha. Panin ukse enda taga kinni.
“Kuule, rahune nüüd maha, ma tahan ainult Tähtisega rääkida oma professionaalsest sobivusest taksojuhi ametisse,” seletasin.
“Ära tule lähemale!” kiljatas tibi.
Vaatasin mõistmatult maas roomavat daami.
“Kus Tähtinen on?”
“Mis Tähtinen? Siin ei ela mingit Tähtist.”
Läksin trepikotta ja vaatasin uksel olevat nimesilti. Raisk, seal seisis Touhumaa. Kas kellelgi võib olla selline perekonnanimi?
“Kas ma olen tulnud valesse korterisse?” küsisin.
“Ei. Tähtinen tõmbas uttu. Siin käivad alailma mingid napakad kaarte küsimas,” seletas tibi juba rahulikumalt. “Ma ei tea, kas ta on mingi maamõõtja või kes, aga kõik küsivad tema kaarte.”
Vangutasin pead ja vaatasin ringi. Tibi tõusis püsti. Tal oli tegelikult sitaks kena perse.
“Siin on temast maha jäänud pabereid, võta need kaasa ja vii need talle ära,” ütles mimm krapsakalt.
Ilmselt kiirgas minust jälle seda kuulsat seksuaalenergiat, sest pöördudes plaksatasid tibi silmad lahti ja ta lausa sulas mu pilgu all. Ta tuli oma kena perset õõtsutades minu juurde, võttis vasaku käe nimeta sõrmest kinni ja veendunud, et seal ei ole sõrmust, nentis lühidalt: “Tore,” ja hakkas mu rihma avama.
“Aga enne tuleb sul hüvitada kunstkürva asjata kulunud patareid…” sosistas daam ja laskus mu ette põlvili.
Imeline hommik. Sain Tähtise endises korteris uskumatult mitmekülgse töötlemise osaliseks. Ei tea, kas seal mõjub see Marsi energia, mida ta kunagi mainis. Rääkisin tibile, et Tähtinen on astroloog ja need kaardid on sünnikaardid, mitte mingid maanteekaardid. Olin juba uksel minemas, kui tibi krabas mul persest kinni:
“Kuule poja, ära seda aadressi ära unusta ja küsi Tähtiselt, kas sul tasuks ehk sagedamini käia noore skorpioninaise juures,” vihjas tibi ja naeris helinal.
“Kui ma ise ei jõua, saadan vähemalt uued patareid.”
“Oot-oot, poja, pärast seda mulle enam patareidest ei piisa. Saada aku…” nurrus daam ja sulges ukse. Korterist kostis veel rahuldatud naise naeru.
Mul tuli vist praktikas järele proovida, kas minust saab taksojuht, sest Tähtinen oli kadunud. Ei tea, äkki oli mingi planeet ta röövinud. Üks astroloog ei saa niisama asja ees, teist taga mujale kolida. Vähemalt minu meelest mitte.
8. KRISTIAN NEW YORGIS
Telefoni pirin katkestas mu pärastlõunase une. Mikael soovitas vaadata uudiseid, sest seal olevat tõsiselt karmi värki näha. Urahtasin Mikaelile, et ma ei ole mingi jalkafänn. Mikaeli hääl oli siiski nii rahulolev ja innukas, et pühkisin Alkost hangitud uneliiva silmast ja hakkasin uudiseid vahtima. Huvitav, kas Mikael oli suutnud mu telekasse korraldada mingi otsesaate Ameerika filmide eriefektide varasalvest, sest uudiseid meenutavas saates lennati reisilennukitega vastu pilvelõhkujaid. Mul läks kahel põhjusel lubamatult kaua aega, enne kui taipasin, mida ma vaatan. Esiteks olin veel kergelt tahmas ja teiseks, ma ei olnud varem kunagi näinud reisilennukit pilvelõhkujasse sõitmas. Olin kindel, et Mikael helistab kohe kontrolliks. Hetke pärast tirises telefon.
“Noh, kuidas meeldis?” küsis Mikael asjalikult.
“Sa mõtled seda jänkide jama?”
“See ei ole mingi suure eelarvega katastroofifilm, vaid uudiste otsesaade.”
Ärkasin ühe hetkega. Algul ei saanud sõna suust.
“Ja sina, kuradi pihkur, küsid, kuidas meeldis?”
“Jah,” vastas Mikael rahulikult.
“Sa oled ikka palju haigem mees, kui ma eales arvata oskasin. Selline asi ei saa mulle ju kuidagi meeldida, kus tuhanded inimesed surevad minu silma all,” ütlesin šokeeritult.
“Mu küsimus oligi pigem retooriline.”
“Mis kurat see retooriline veel tähendab?”
“Mind ei huvitanud, kuidas nähtu sulle meeldis, vaid ma tahtsin teada, mida sa juhtumist üldiselt arvad.”
“See on ju täiesti jube. Selline asi ei saa tegelikult juhtuda. Kaks lennukit sopsasid pilvelõhkujatesse nagu kokteilitikud juustu…”
“Kes sinu arvates süüdlane on?” küsis Mikael sellisel toonil, nagu oleks jutt olnud jahukotist, millest leiti möldri sõrm.
“Kust persest mina seda teada võin? Küllap on seal mingi lokaator segi läinud…”
“Kas see ei oleks liiga suur kokkusattumus, kui kaks reisilennukit tabavad sama pilvelõhkujat?”
“Mida su mobla näitab, kui sa minu numbri valid?” küsisin Mikaelilt.
“Mis mõttes?”
“Kas see näitab “katastroofiuurija”?”
“Su küsimus on minu meelest kummaline, aga võin öelda, et see näitab Standartenführer.”
“Mida vittu? Sul on moblas minu nime asemel mingi kuradi natsitiitel?”
“See on austusavaldus.”
“Kas sa kuradi inimvare taipad, et kui sa oma telefoni ära kaotad ja keegi hakkab selle mälu sirvima, siis minu numbri juures seisabFührer!”
“Esiteks, ma ei kaota oma telefoni ära, aga kas sa tead, kus Kristian praegu on?” küsis Mikael, nagu midagi poleks juhtunud.
“Kuule Mikael, mind ei huvita praegu, kus Kristian on, kui telekast näidatakse otseülekandes tuhandete inimeste kannatusi.”
“Võiks