"Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Uks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga. aga ei julge hammustada … rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber… Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama… ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa. siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab!..” Tugev Vahur ei rääkinud enam. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes sel ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk läks paar kuud hiljem armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kahe aasta pärast.
Tambet oli agar, väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas ning isamaa õnnetusest palju ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal kohal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri i surma Tallinna Musta-munga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis ära.
Aga Jaanus pidas seda meeles. Meesterahvas mäletab üleüldse vähe lapsepõlvest, sest et sügavasti mõjuv lapsest meheks muutumise aeg seda, mis lapse maailm olnud, korraga ärkavale vaimule nii tühjaks kujutab, et sellest osavõtmisega ühtlasi ka mälestus kaob ja vaim uuesti sün nib. Aga üksikud juhtumused, mis lapse südant põhjani põrutanud, helisevad järele läbi mehepõlve ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ju kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste ümber. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harju-värava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg. poolkohkunult, poolkuivalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilksatasid. Jaanusel oli tundmus, kui pigistaks keegi tal kõri kinni. – “Varja vabadust!” kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgasti munkade tarkust, mis sel ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi.
3. peatükk
Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu öeldud, Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ju teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi peale hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa. pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi kui ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva poole. Kitsaste akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis lomberdasid laisalt punaste nägude ja sinist, ninadega sõjasulased ja puhusid tüdrukutega, kes kaevust vett vinnasid, nalja, mis meelitatud tütarlapsi pihu sisse itsitama pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud nina välja, mis kui võitja kuu tema valgete habemepilvede keskel läikis. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima Asjata too. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima.
Korraga tundis ta, et miski asi kui Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, üks hele hääl hüüdis: "Such', Tarapita, such'!” – ja kole must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta, vennike, tagurpidi üle lauahunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis selle peale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja vähe noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimatult ratast oli püüdnud. Koer ei näidanud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vast viga saaunud. Jaanus kogeles tema meelest imeilusat plikat silmates midagi nagu “pole viga ühti.”
“See oli tore,” naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles.
“Häbi sulle, Oodo! " manitses aulise tõsidusega väike preili. “Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?”
"Ilus ja mehine!” kilkas Oodo. “Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!” Nüüd libises Jaanusel kops üle maksa.
"See on kõlvatu temp koeri võõra peale ässitada,” pahvatas ta vihaselt. "Sina oled rumal poiss ja muud midagi.” Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kräsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli. – päris "saksalaps ". Oodo läks näost punaseks, põrutas jalga vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.
"Kuidas sa tohid mulle "rumal poiss " ütelda?” kärkis ta silmi valgutades.
“Sa tead ise, mispärast – see on su piiris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on minul ka olemas.” Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
"Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!” Aga ehk küll Tarapita ennast urisedes isanda käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: “Katsu!” Kes teab, kui palju Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.
"Häbi sulle, Oodo!” algas ta noomivalt, “kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud. Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemalt andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer. Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!” See noomitus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga enam rüütellikult ütles:
"Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.”
“Minugi parast,” seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.
“Te olete hirmus kangekaelsed,” kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimise mõtet leida. Aga sealt puhast tigedust jn kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:
"Siin te ei või võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!”
Mindi aeda. Pehme liivane koht vaarikapöõsaste vahel valiti taplusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui taplus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:
"Pai poisid, mul on nutt varuks – miks te mind nii kurvastate?” (“Pai poisid” tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) “Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna vähe, üsna vähe äkiline. Tõesti, ta on hea vend, ma ei taha kedagi muud vennaks.” (Oodo naeratas ilma tahtmata.) “Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas;” (Jaanus naeratas ilma tahtmata) “teist mõlemast saavad head sõbrad.” (poisid luurasid altkulmu teineteise silmi, aga mitte enam nii verejanuliselt kui enne) “tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi sõber. Ma armastan teid mõlemaid,”