Ristitütar. Jaak Järv

olema. Tüki aja pärast liikusiwad tema huuled tasaste: „Kallis, kallis laps. Kes oleks wõinud arwata. Kui armas on.ta mu südamele! Ma oleks ta kõige paremaste üles kaswatanud ja koolitanud, aga mis ma wõin parata. – Oh et niisugune ometi päris mu oma tütar wõiks olla!”

      Kui Madli härra juurest tagasi tuli, ronis tema pisike õeke juba rattile. Ema küsis Madli käest: „Mis ristiisa ütles ka?”

      „Ta ütles,” kostis laps, „meid wiitawat Aatla härrale ja Aatla härra olla ka hää härra.”

      „Seda praegu küüdimees ütles juba,” rääkis isa „et ta meid Aatlasse wiia, – ükskõik, kuhu wiiakse.”

      Nad istusiwad pääle.

      „Aatla ei ole kaugel, isa, kas ei ole?” küsis Madli Mugala õuest wälja minnes. „Ma mõtlen, ma saan weel ristiisa näha. Ah, Rottendorp on wäga hää ristiisa.”

      „Aa Jumal, tütreke!” õhkas ema ja kuiwatas silmi. „Ei sinu jalad küll enam Mugalasse saa. Kes hoolib meie sugustest! Eks ole küllalt sedagi armu, mis sa temalt juba saanud.”

      „Ära kurwasta, ema,” ütles Madli nende sõnade pääle. „Von Rottendorp on jo minule wäga hää ristiisa olnud. Aatla härra on wististi ka niisama hää. Ta oli eile siin ja rääkis minuga wäga lahkrste.

      „Siin oli?” küsisiwad ema ja isa. „Eile? Oli siis küll seesama, kes ka meie juures käis ja korra meie pääle waatas.”