RISTITÜTAR
„Jumal, Issa pojuke, Püha ristike!” ütlesiwad siis mõlemad ja hakkasiwad kaewama. Töö läks ruttu edasi, sest nad ei teinud mitte uut hauda, waid kaewasiwad wana lahti, kuhu hilja maetud. Kui töö poole pääle sai, küsis üks teiselt:
„Kui palju sirakaid sa said ka selle eest, et ise ära matsime?”
„Ei lugenud; aga palju ei olnud.”
„Mina sain wiiskümmend. Saab näha, kui kaua nad nüüd matmata peawad. Minul küll neile matuseraha maksta ei ole.”
„Minul ka mitte,” kostis teine. „Tehku mis tahawad. Löögu seina pääle wõi kiriku ukse külge. – Aga mis nad sulle pihtimise pärast ütlesiwad! Minule paniwad seda ka patuks, et ma olla naese ilma pihtimata lasknud ära surra. Teab seda nende Jumalat, mis ta kõik tahab. Mis ma wõisin teha, ega ma teda pihtida mõistnud.”
„Ei ma kuulnud pihtimise pärast sõnagi,” rääkis teine. „Lapse hinge ikka lubawad ilma pihtimata wälja minna. Ta ep mõista weel rääkida. Millas sa ka ise pihtimas käisid?”
„Mina nende pihtimist tean,” ümises küsitaw wastu ja wiskas mulda wälja.
„Mina käisin kewadel suure-reedi nädalal,” seletas küsija ise edasi. „Kes tohtis minemata jätta. Ähwardati kirikus kõwaste, et need saada ära wannutud, kes pihtima ei tulla ja pattusid üles ei tunnistada. Rooma paap lubada need kõik kuradile, kes ei pihtida. Läksin siis ikka ja rääkisin talle mis mõistsin.”
„Tont wõtku nende Rooma paabi ja pihtimise,” pahandas teine, „mina neist ei küsi. Ühe ainsa korra olen nende pihtilaua juures käinud, aga mis nad saiwad sest? Pooli asjugi ma ei rääkinud. Andeks andis siisgi. Rumal wasikas. Parem ma palun ikka meie wana jumalat; kui ta iga kord ka ei aita, aga ega ta minu käest ka nii palju ei nõua, nagu nende täitmata kotid. Küll neil meie pattude pääle silmad on, aga ise teewad põrgu tegusid. – Oh-oh! Juba kirst paistab.”
„Jah, juba ta neil warsti käes,” tähendas teine. „Wõtku siis ja lugegu ja õnnistagu kudas tahawad, kui ilma rahata seda oskawad. Aga see on sinu oma, ta on suur. Ma katsun oma enne wälja saada, mul pisikene.”
Jätame neid nende surnukirstusid kiskuma ja kuulame lähemalt, kes nad on. Nad on kaks talumeest Eestimaa Katoliku usu ajast. Üks nendest on oma naese, teine oma lapse ilma kirikliku õnnistamiseta maha matnud, osalt seepärast, et matuseraha maksmisest pääseda, osalt seepärast, et neil, nagu ka kõigel muul siit maa rahwal, Ristiusust weel wäga wähe tundmist oli. Nende tegu on ülematele ilmsiks saanud ja nad peawad oma surnud ise hauast üles wõtma, et need siis preestri läbi kristlikul kombel wõiks maha maetud saada ja et paganlik wiis mitte ei wõiks julgust wõtta.
Sarnast pagana wiisil matmist salajalt on meie maal Katoliku usu ajal mitmel pool ette tulnud, siis iseäranis rohkeste, kui see usk siin esimestes aastasadades oli. Saadi niisugustest matmistest teatust, siis wõeti surnud ülesse ja pidiwad nad preestri ehk munga läbi kiriklikult maetud saama. Tallinna Dominikaneri kloostri mungad, kellede wastu kirikute waimulikud mehed, preestrid ja piiskopid wiha pidasiwad, kaebawad ühes kirjas aastast 1422 ordomeistri Sywart Lander’ile selles asjas muu seas järgmist: Et kirikuid maal wähe oli, „siis olla palju lapsi ilma ristimata pidanud surema ja ka abielu rikkujad ilma trööstita ja ilma pihtimata hauda minema. Kui waesed Eestlased oma preestritele wähe raha maksnud, siis olla seda sagedaste ette tulnud, et need mitte ei olla tulnud surejatele waimulist tröösti tooma. Ja kui siis talurahwas oma surnud ilma preestrita maha matnud, siis olla preestrid, ehk küll ise süüdlased, need wälja kaewada ja kiriku ukse külge ehk muidu kuhugi seina külge ülesse panna lasknud, ja, Jumalale ja inimestele jälestuseks, enne neid mitte matnud, kuni nende waesed omaksed seda raha ehk neid asju maksnud olnud, mis neilt nõutud.”1 – Sarnasel lool käisiwad Dominikaneri kloostri mungad Tallinnast ise maad mööda ümber, nagu mujalgi Katoliku usu maades, et inimesi pihtida, surnuid matta, rahwale palweid ja usku õpetada jne, mille juures kirikute preestrid aga neid takistada püüdnud ja nende wastu wiha kandnud, sest see munkade töö puutus nende kasude külgi. Enamiste käisiwad need rändaw-mungad jala, pisike altar seljas, arukordadel aga ka hobusega.
Kui mehed surnukirstud hauast wälja saanud, nägiwad nad eemalt üle oru kedagi kalda rinnakut mööda tasakeste alla sõitma. Wankri pääl näitas üks suur kast olema ja kasti otsas rist. Kasti ees istusiwad kaks isemoodi meest.
Surnukaewajad waatasiwad ja tunnistasiwad.
„Pea, Toots,” ütles teine wiimaks, „need on Mustad wennad!”
„Jah, Mustad wennad jah!” imestles teine wastu. „Nüüd kiriku saksal pikk nina.”
Tulijad oliwad tõeste Mustad wennad, selgema nimega mungad Tallinna kloostrist. Neid kutsuti jutlustajateks munkadeks, mustadeks munkadeks ja mustadeks wendadeks, nagu kõiki teisi dominikaneri ordo munkasid. Sõna „mustad” tuli sellest, et nende päälmine mantel must oli, kuna kirikute waimulikud mehed walget ülikonda kandsiwad.
Mustad wennad oliwad juba alla orgu saanud. Siit oli waewaline hobusega üle saada. Org oli mäda ja ojasoonetus tema keskel sandi sillaga. Mõlemilt poolt silda oli teekoht suurte kiwidega ja kändudega täidetud. See oli küll kiriku-tee, aga siisgi nii sant. Ta wõis ka seda olla, sest kirikusse käidi siis jalgsi ja nõnda saadi ikka siit läbi. Mungad aga oliwad hobusega, seepärast nende lugu siin pahem. Neil juhtus silla pääl õnnetus. Hobune läks jalga pidi silla puude wahele ja nii õnnetumalt, et jalg nikastas. Waewalt wedas ta wankri weel silla päält ära, selle kõrwale kiwidega täidetud kohta, aga siis mitte enam. Tema nikastatud jalg wääratas uueste ühe kännu juurikate wahele ja kui see wälja tuligi, oliwad rattad oma korda suurte kiwide taha jäänud, kust waene loom haige jalaga neid enam järele tõmmata ei jaksanud.
Mungad sundisiwad ja sundisiwad hobust, andsiwad ka keppi, aga ei tulnud sest ühtegi.
Surnukaewajad waatasiwad haua ääres asja päält.
„Mats, läheme appi!” ütles üks
„Läheme, Toots!” kostis Mats.
Nad läksiwad.
„Tere, wagad wennad!” ütlesiwad nad alla saades. „Nägime teil õnnetust olema, tulime appi.” Nad lükkasiwad, tõmbasiwad, ei tahtnud aidata. Mungad ise aitasiwad ka, aga wanker ei hakkanud weerema.
„Wagad wennad,” ütles Toots, „hüüdke ka Jeesukest. Paluge Maarja poole.”
Wagad wennad nõõtasiwad, sundisiwad, tõmbasiwad, mehed lükkasiwad, hobune tõmbas ka ja juba aitas. Wanker hakkas üle kiwide weerema! Hobune aga lompas kõwaste.
Kui nad kiwidest üle saanud tasasema tee pääle, tikkus Toots kohe hobuse jala kallale seda arstima. Ta musis ja muutsutas teda, õõrus ja wajutas ja ise luges:
„Jeesus ja Peetrus käisid kahekesi kiriku teed. Nende eesli jalg nikastas ära. Jeesus ütles: Oot, oot! ma tahan nikastust aidata. Luu luu asemele, soon soone asemele. Aamen, aamen, aamen.”
Kui ta neid sõnu kolm kord üle lugenud, küsis ta munkadelt:
„Kas on õige nõnda?”
„Wäga õige,” kostsiwad mungad.
Toots arstis weel edasi:
„Jeesus sõit silda mööda, mäkke mööda, jõkke mööda. Surnu mere randa mööda. Warsa jalga waperdelli, ruuna jalga raksatelli. Püha Peetrus, tule toes, astu abis, tee haige terwes, wõta walu ära. Sooned kokku jo sobigu, weri kokku jo wedagu, luu liha loperdagu. Aamen, aamen, aamen.”
Mungad kiitsiwad ka seda salmi õigeks. Toots luges ka teda kolm korda üle, kuna ta ise ikka jalga seadis ja õõrus. Kõige wiimaks luges ta Issa meie palwe, aga tagurpidi, lõpu otsast ette poole, ja siis ühe korra õiget wiisi. Sellega pidi nikastanud jalg õiget wiisi jälle tagasi minema.
Praegu küll ei olnud see weel sündinud, sest kui hobune minema aeti, lonkas ta ikka. Aga aegapidi wõis küll lonkamine lõppeda.
Kaldast ülesse saades rääkisiwad Toots ja Mats, mis lugu neil surnutega olla, ja palusiwad munkasid neid matma tulla. Need läksiwad tõrkumata, lugesiwad surnute pääle oma ladina salmisid, piserdasiwad neid oma pühitsetud weega jne. Lõpeks andsiwad nad mõlemile meestele tähed, et nende surnud õige õndsaks, tegewa usu seaduse järele olla maetud ja et nad neid jälle wõida hauda panna. Kui neid selle asja