Mõttesalmid. Ado Grenzstein

ei küüsi wäljas kanna,

      Kui ta tahab rõugeid panna.

88

      Kas õnn ehk häda üle maa,

      Lipp laske kõrgel lehwida!

      Koit kumab teil siis kullalla

      Ja mure magab mullalla.

89

      Keda sina kätel kandsid,

      Kellel südant, suud sa andsid –

      Kas sa seda tunned ju?

      Sõber, keda waljust wandsid.

      Kellele sa keppi andsid –

      Seda tunned, õnnetu!

90

      Keda taewas kätel kannab,

      Sellele ta waimu annab;

      Aga kelle ilma ta

      Saadab kuulsalt hiilgama,

      Kas sel tarwis mõistust, higi?

      See saab – laiad lõuad ligi.

91

      Ke hing ei tunne waimustust,

      See astku parem hauda.

      Hing paisutagu palawust,

      Et sulataks ta rauda.

92

      Kes ei haki kära taha,

      Tulgu torni otsast maha.

93

      Kes ei õiget ülesannet

      Leia oma turjale,

      See saab tunda rasket wannet:

      Astub ligi kurjale.

      Sellepärast waata sa,

      Mis wõiks korda saata sa.

      Aru nõutakse su tööst,

      Aru laisklemise ööst.

94

      Kes hakkab narrust kaitsema,

      See peab narrust maitsema.

95

      Kes ise end ei awita,

      See Jumalalt ei abi saa.

96

      Kes karastand end sellest weest,

      Mis hoowab Taara kalju seest:

      Sest kaswab tamme Taaralas,

      Mis seisab marus mässawas.

97

      Kes kaswand lonkajate maal,

      Ei seda aita tantsu saal.

98

      Kes kaua kloostris peetud

      Ja umbses kotis weetud,

      Ei pead wõi püsti aada.

      Egiptusest küll wälja saad,

      Kuid kallist tõotatud maad

      Ei wõi sa näha saada.

99

      Kes laisalt lawal aigutab,

      Kui teistel jookseb higi,

      Aeg selle sinna paigutab,

      Kus õnn ei saa tal’ ligi.

100

      Kes magajatelt küsib nõuu,

      Sel woodiks muutub õu ja põu.

101

      Kes on saanud ülekohut maitsta,

      Õigus sel ja kohus ennast kaitsta,

102

      Kes wette kukund, wennike,

      Ei see sa kuiwalt kaldale.

103

      Kiriweses kimbus Tõnu:

      Käänab, wäänab wähisõnu,

      Kuida tagurpidi meid

      Tallutada ebateid.

      Poiss, kui sa ei parane,

      Riputame wõllasse.

104

      Kodu, oh kodu! kas näed sa kadu,

      Kui sa ei näe, kus kihwtine madu?

      Kodu, mu kallis, kes täna weel tukub,

      Sellest ma kardan: ta igawest kukub.

105

      Koit on saanud kuningaks –

      Saame ka ta alamaks?!

106

      Koit, tule taewast, seleta

      Ja wanad warjud peleta!

      Kuis igatseb me waene rind,

      Oh walgus, taewa walgus, sind!