Just tol õhtul sain ma aru, et minu Oxfordis viibimine, kui see kord läbi saab, on kindlasti lugu rahutusest, ja mis seal ka ei algaks või juhtuks, riivab ja määrib seda alati too kõikehõlmav ärevustunne, ning kogu mu ülejäänud elu kontekstis, kus puudub rahutus, on see määratud olema tähtsusetu ning hajuma ja unustusse vajuma nagu romaanides jutustatud lood või peaaegu kõik unenäod. Seepärast pingutangi praegu mälu ja kirjutan, sest ma tean, et muidu kaoks kõik lõpuks olematusse. Kaoksid ka surnud, kes on olnud pool meie elust, pool, mis koos elavatega moodustab meie elu, olgugi et tegelikkuses ei olegi nii lihtne öelda, mis ühtesid teistest eraldab või eristab; ma tahan öelda: elavaid surnutest, keda oleme elusana tundnud. Ja olematusse kaoksid ka Oxfordi surnud. Minu surnud. Minu näide.
Selles, et minu Oxfordis viibimist iseloomustab rahutus, ei ole teatavas mõttes midagi erilist, kuna kõik selle linna elanikud kas kogevad rahutust või on rahutud. Nad elavad väljaspool maailma, ja tarvitseb neil vaid korraks oma nina maailma (näiteks Londonisse) pista, kui neil jääb õhust puudu, kõrvus hakkab kumisema, tasakaal kaob ja nad komistavad ning peavad, saba seljas, tagasi tulema – linna, mis nende olemasolu võimalikuks teeb ja neid kaitseb: seal elavad nad lausa väljaspool aega. Mina aga olin harjunud elama ajas ja samuti maailmas (näiteks Madridis), ning sellest tulenevalt, nagu ma tol õhtul taipasin, pidi minu rahutus olema teist laadi, võimalik, et tavapärasele lausa vastupidine. Olles alati elanud maailmas (olles veetnud oma elu maailmas), leidsin end äkitselt sellest väljaspool, justkui oleks mind istutatud teise elementi, vette. Võib-olla olin oma rahutuse ulatust täielikult taibanud tänu oma lapsepõlve ootamatule ilmumisele Clare Bayesi pilgus, sest just lapseeas tunneme end maailmas kõige mugavamalt, ehk veel täpsemalt ja lapsikumalt väljendudes: siis, kui maailm on kõige rohkem maailma moodi ja aeg on kõige käegakatsutavam ja surnud ei ole veel pool meie elust.
Pärast õhtusööki läksin kolledži juures korraks üles Cromer-Blake’i poole, et võtta viimane naps, enne kui koju magama lähen, ja sel ajal kui ta, rüü ikka veel seljas, kaks klaasi välja otsis ja pudeli lahti tegi, mõtlesin mina: „Siin Oxfordis pole kõige tõsisem ja otsustavam tegur mitte see, et ma olen võõramaalane, kellest keegi mitte midagi ei tea, kes mitte kellelegi korda ei lähe ja kellest ainsa tähtsa eluloolise tõsiasjana teatakse tõika, et ma ei jää siia alatiseks, vaid hoopis see, et mitte keegi siin pole mind tundnud nooruki või lapsena. Just see tekitabki minus rahutust: et pean maailma seljataha jätma, aga selle maailma jaoks poleks mind varem justkui olemaski olnud. Siin ei ole ainsatki tunnistajat mu järjepidevusele, sellele, et ma ei ole mitte alati siinsetes vetes ujunud. Cromer-Blake teab minust üht-teist, üsna ammusest ajast, minu Madridist ja Barcelonast pärit eelkäijate kaudu. Kuid see on ka kõik, teadmine, mis sai vastu võetud siis, kui mul ei olnud veel nägu, oli ainult nimi. Siiski on see vahendajate kaudu tekkinud sõprus piisav põhjus määrata tema mu kõige tugevamaks ühenduslüliks selle linnaga, inimeseks, kellelt küsida kõiki neid küsimusi, mida tuleb küsida, ja kelle juurde tulla, kui tekib mõni mure, olgu see siis haigus, häbi või mõni tõsine hingeline kriis. Tema on inimene, kellelt kavatsen nüüd kohe küsida õhtusöögil viibinud naise, Clare Bayesi kohta; niipea kui ta on klaasid täis kallanud ja istet võtnud, küsin temalt tolle naise ja ta abikaasa kohta. Cromer-Blake oma hallide juuste, kahvatu näo ja vuntsidega, mida ta igaveses otsustamatuses kasvada laseb ja iga paari nädala tagant jälle maha ajab; oma jäljendamatu inglise aktsendiga, mis imetlevate üliõpilaste väitel kõlavat täpselt nii, nagu BBC „vanasti”; oma terava mõistuse ja erakordsete tõlgendustega Valle-Inclánist, oma kiriku rüpest välja heidetud vaimuliku oleku ja perekonnatunde täieliku puudumisega – tema on määratud olema mulle siin linnas nii isa- kui ka emakuju, hoolimata sellest, et ta mind ei lapse ega noorukina mitte mingil moel ei tundnud (olen üle kolmekümne aasta vana, seega ei ole ta mind tundnud nooruses). Ka naine õhtusöögilt ei teadnud midagi mu lapse- või noorukieast, ja ometi – ma ei tea, kuidas – nägi ta mu lapsepõlve ning lasi mul näha enda oma, näha teda väikese tüdrukuna. Siiski tean, et selles linnas ei saa ma loota, et tema kehastaks minu jaoks isa- või isegi emakuju, mida on vaja igaühel meist igal ajal ja igal pool, ükskõik kui vanad me ka ei oleks või missugune ka ei oleks meie ametikoht. Ka kõige vanematel ja võimsamatel meestel on kuni oma elupäevade lõpuni selliseid isa- ja emakujusid tarvis, ja kui neil on raske või võimatu leida kedagi, kes neid rolle kehastaksid, ei vähenda see mitte mingil moel nende vajadust selliste kujude järele ega tee olematuks otsingutest ja puudustundest tekkivaid fantaasiaid: igatsust, ootust, kujutlusi.
Cromer-Blake ulatas mulle klaasi portveini, vabandades selle viletsa kvaliteedi pärast, võrreldes õhtusöömaajal magustoidu juurde rüübatuga, ning võttis siis tugitoolis istet. Mina istusin juba tema vastas sohval, rüü ikka veel seljas nagu temalgi. Me mõlemad olime üsna joomased, kuid teda ei takistanud see kunagi vestlust üleval hoidmast. Vahel rääkisime inglise, vahel hispaania keeles ning vahel rääkis kumbki oma keelt.
„Terviseks,” ütles ta ja lonksas veini. „Polnudki nii raske, mis? Kui välja arvata siidriristsed, millest, kui see sind lohutab, mitte keegi meie kolledžist sel aastal veel pääsenud ei ole. Ära arva, et sind pahatahtlikkusest tema kõrvale pandi – sa olid lihtsalt ainuke selles lauas, kes polnud seda veel läbi teinud. Halliwell on siin uus ja see on tema pikk-pikk visiitkaart. Paha lugu on see, et sealt kaugemale ta ei jõuagi, mitte keegi ei anna vaesele mehele teist võimalust.”
„See polnud veel kõige hullem…” alustasin, ent Cromer-Blake, kelle meelest nende õhtusöökide parim osa seisnes suuremal jaolt neile järgnevates märkustes, ei lasknud mul öelda, mis oli minu arvates kõige hullem olnud.
„Kõige hullem oli Dayanand,” teatas ta.
Olin kavatsenud vihjata lord Rymeri nilbele ja hoolimatule käitumisele ning kasutada võimalust küsitleda Cromer-Blake’i Clare ja Edward Bayesi asjus, kuid tema jaoks polnud selles kõiges kindlasti midagi uudset ega huvitavat. Vaatasin, kuidas ta väikeste lonksudega oma portveini joob, heitnud ühe pika jala üle teise, rüü voldid kaskaadina nende ümber, valge krooniga must kuju, mida raamisid riiulid hispaania- ja ingliskeelsete raamatutega, justkui tema enda hoiak, välimus, asend ja ümbrus poleks muud kui maitsekas maskeering. Ometi ei tundunud ta naeruväärne ning ma mõtlesin: „Naistel ja igasugustel tunnetel, mida nad võivad äratada, ei ole Cromer-Blake’i jaoks mitte mingisugust tähtsust, isegi kui neist võiksid saada talle ema-, isa- või tütrekujud. Sest kui tahes asendamatud need kujud läbi terve meie elu ka ei oleks, ei suuda nad tekitada lahkhelisid või erilisi ebamugavusi ega ole seetõttu õhtusöögijärgsete märkuste väärilised. Clare Bayes võib Cromer-Blake’ile vabalt selline kuju olla, minule aga mitte, või kui, siis väga harva või ainult juhul, kui ta ühel päeval täielikult lakkab olemast too teine – lahkhelisid ja ebamugavusi tekitav – naisekuju, kelleks ma teda pean. Kelleks ma teda pidama hakkan. Seevastu vaenlased on väärt igasugu põhjalikke ja väiklasi märkusi. Pole suurimaid vaenlasi kui need, kes on ühtlasi ka sõbrad. Cromer-Blake on india arsti Dayanandi alati esitlenud oma suure sõbrana, mis annab talle – võiks öelda, et lausa suurepärase – ettevalmistuse olla tema kõige verisem vaenlane. Mis aga puutub lord Rymerisse, siis temaga on Cromer-Blake juba harjunud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте