Peale kunstliilia, „Tōsoni luulekogu” ja Raffaeli Madonna pildi oli O-Kimi teise korruse toas veel hulk kodus söögitegemiseks hädavajalikke köögiriistu. Kui palju rõhus O-Kimit Tōkyō karm elu, mida need köögiriistad sümboliseerisid, pole teada. Ent ka muserdatud elus võib avalduda imeline maailm, kui seda läbi pisarateudu vaadata. O-Kimi peitus tihti kunstilise ekstaasi pisarate varju, et pääseda igapäevaelu tagakiusamise eest. Pisaraid valades polnud olemas ei kuuejeenist üüri ega ka muret, et ühe shō riisi eest tuleb maksta seitsekümmend sen’i26. Ka Carmen ei valutanud südant elektriarvete pärast, vaid klõbistas rõõmsalt kastanjetti. Namiko piinles küll surmava haiguse käes, kuid rohtude jaoks tal raha jätkus. Ühesõnaga, sellised pisarad süütasid inimlike kannatuste hämarikus vaevumärgatava inimliku armastuse lambi. Ah, kujutan elavalt ette O-Kimit, kes keset ööd, kui Tōkyō helid on täielikult kadunud, tõstab oma pisaraist märja pilgu ning unistab hämara lambitule valgel Zushi meretuulest ja Cordoba oleandrist. – Neetud, kas ma ei peaks siinkohal õel olema? Kui hooletuks muutun, võin ka mina sentimentaalsusesse langeda. Ja see olen mina, kes räägib! Mina, keda kriitikud süüdistavad väheses emotsionaalsuses ja liigses intellektuaalsuses!
Ühel hilisel talveõhtusel tunnil kohvikust koju jõudes istus O-Kimi nagu ikka esmalt oma kirjutuslaua taha ja hakkas vist „Matsui Imako elu” lugema, kuid siis, jõudmata lehekülgegi lõpetada, virutas ta raamatu ei tea miks armutult tatamile, otsekui jälestaks seda. Ta keeras jalad külje peale konksu, toetus käsipõsakil lauale ja jäi jäise ükskõiksusega Wils… Beethoveni kuju vaatama. Ilmselgelt oli midagi valesti. Oli ta äkki kohvikust lahti lastud? Või oli O-Matsu oma õelutsemistega veelgi kaugemale läinud? Või oli hoopis hambaauk valu tegema hakanud? Ei, ei. Nii labased asjad O-Kimi südant ei vaevanud. O-Kimi, nii nagu ka Namiko või Matsui Imako, piinles armastuse küüsis. Kellesse ta siis armunud oli? – Õnneks silmitses O-Kimi endiselt seinal rippuvat Beethovenit ning kuna näib, et ta mõnda aega paigast ei liigu, siis tutvustan kiirelt seda õnnelikku noormeest.
O-Kimi kallimaks oli Tanaka – tundmatu… ütleme siis … kunstnik. Ta kirjutas luulet, mängis viiulit, maalis õlivärvidega, astus üles näitlejana, oli osav luulekaardimängus, samas oli ta ka andekas Satsuma biwa mängija. Nii mitmekülgse inimese puhul ei suuda keegi öelda, milline on tema põhitöö või milline on lihtsalt hobi. Ta nägu oli sile nagu näitlejal, juuksed läikisid nagu õlivärvid, hääl oli pehme nagu viiuliheli, tema sõnad olid säravad nagu luule; naise suutis ta ära võluda niisama nobedalt kui luulekaardimängus kaarti tõmmata, ning raha suutis välja meelitada samasuguse südikusega, mida ta Satsuma biwa’tki mängides üles näitas. Kui lisada veel, et ta kandis musta laiaservalist kaabut, odavaid jahirõivaid ja viinamarjavärvi kaelarätti, siis peaks pilt temast enam-vähem selge olema. Tanaka-sugused oli üks teatav tüüp noori, kes Kanda Hogō piirkonna baarides ja kohvikutes, noortekogudel, muusikaakadeemia kontsertidel (seda küll kõige odavamate piletite eest) või Kabutoya ja Sankaidō galeriides näitustel käisid, tehes seda ilmtingimata kahe- või kolmekesi, et seal siis ülbelt tavainimesi põrnitseda. Seega, kui tahate veel selgemat pilti Tanakast, siis minge ja vaadake ise need kohad üle, sest mina temast rohkem ei kirjuta. Ja üldse oli sel ajal, kui ma Tanakat tutvustasin, O-Kimi jõudnud püsti tõusta ja lükandukse avada ning vaatas nüüd välja külma kuuvalgesse öhe.
Katuseharja kohal särav kuu heitis valgust kitsa kaelaga klaasvaasi asetatud kunstliiliale, aga ka seinale kleebitud Rffaeli Madonnale ja O-Kimi veidi ülespoole suunatud ninale, kuid O-Kimi jahedates silmades kuuvalgus ei peegeldunud. Isegi katuseharja katnud halla ei olnud tema jaoks olemas. Tanaka oli täna õhtul O-Kimi kohvikust koju saatnud ning lubanud, et homse õhtupooliku veedavad nad meeldivalt koos. Kuna homme pidi olema O-Kimi üks selle kuu vabadest päevadest, siis leppisid nad kokku, et kohtuvad õhtul kell kuus Ogawamachi trammipeatuses ja lähevad Shibaurasse Itaalia tsirkust vaatama. O-Kimile ei meenunud, et ta oleks kunagi varem poisiga kahekesi kuhugi välja lõbutsema läinud, mistõttu pani mõte sellest, kuidas ta homme õhtul koos Tanakaga, otsekui mõni armastajapaar, tsirkusesse läheb, neiu südame kõvasti põksuma. O-Kimi jaoks oli Tanaka otsekui Ali Baba, kes on aardekambri ukse avamiseks salajase loitsu pähe õppinud. Ning missugune tundmatute rõõmude maailm O-Kimi ees siis küll avaneb, kui too selle loitsu lausub? – O-Kimi oli juba mõnda aega vaadanud kuud, seda tegelikult nägemata. See, mida ta oma tuule poolt värelema löönud mere või kihutava bussi mootorina tukslevas rinnus ette kujutas, oli nägemus tulevasest müstilisest maailmast. Selles oli roosidega ääristatud teerada, millele oli ohtralt puistatud meres kasvatatud pärlitega ehitud sõrmuseid ja nefriidilaadseid obi-vöö kinnitusi. Ööbiku mahe hääl kostis nagu tilkuv mesi Mitsukoshi kaubamaja reklaamsildi tipust ning marmorpõrandaga palees, keset oliiviõite lõhna, oli Mr. Douglas Fairbanksi ja Ms. Mori Ritsuko27 tants kohe-kohe haripunkti jõudmas …
Kuid lubage mul öelda paar sõna O-Kimi au kaitseks. Äsjasest O-Kimi kujutluspildist käis hooti läbi ka sünge pilve vari, mis tahtis kogu tema õnne eemale peletada. Loomulikult O-Kimi armastas Tanakat. Kuid Tanaka, keda tema armastas, oli noormees, keda O-Kimi kujutluses ümbritses kunstilise ekstaasi aura. Teisisõnu, see oli sir Lancelot, kes kirjutas luulet, mängis viiulit, joonistas õlimaale, esines näitlejana, oli osav luulekaardimängus, lisaks veel andekas Satsuma biwa mängija. Siiski ütles O-Kimi värske neitsilik vaist, et tema Lancelot’s oli midagi äärmiselt kahtlast. Sellistel hetkedel varjutasid O-Kimi meelt tumedad murepilved. Need pilved aga hajusid sama kiiresti, kui olid tekkinud. O-Kimi võis küll küpsena näida, kuid ta oli siiski vaid kuueteist- või seitsmeteistaastane tütarlaps. Tütarlaps, kes oli tulvil kunstilist ekstaasi. Nii polnudki ime, et O-Kimi – kui ta just ei muretsenud kimono märjaks saamise pärast või ei hüüatanud Reini jõe päikeseloojanguga postkaarti nähes – ei pannud neid pilvi tähele. Veelgi vähem märkas ta roosidega ääristatud teerajale puistatud meres kasvatatud pärlitega sõrmuseid ja nefriidilaadseid obi kinnitusi… – Ülejäänu on juba sama nagu eelnevas lõigus, nii et lugege seda.
Just nagu Chavannes’i „Püha Geneviève”28 seisis O-Kimi tükk aega kuuvalges ja imetles säravaid katusekivisid. Lõpuks ta turtsatas, lajatas lükandakna kinni ja istus taas oma tavapärases asendis laua äärde. Mida tegi O-Kimi edasi kuni järgmise päeva õhtu kella kuueni, pole kahjuks isegi mulle teada. Miks mina kui autor sellest siis midagi ei tea? Kui lõpuni aus olla, siis ei tea ma seda sellepärast, et pean tänase ööga siinse loo valmis kirjutama.
Järgmise päeva õhtul kell kuus jõudis tavatult rahutu O-Kimi, kreemikas õlasall sinakaslillal mantlil, juba õhtupimedusse mähkunud Ogawamachi trammipeatusesse. Tanaka seisis ja ootas teda punase tänavalaterna all, toosama must laiaservaline kaabu silmile tõmmatud, uushõbedaga kaetud nupuga jalutuskepp käes, laiatriibuline poolkrae üles keeratud. Tema valge nägu oli puhtam kui kunagi varem ning sellele oli isegi veidi parfüümi piserdatud – näis, et tänase õhtu jaoks oli ta end eriliselt üles löönud.
„Kas ootasid kaua?” küsis O-Kimi, ise Tanaka nägemisest veidi hingetu.
„No mis? Muidugi mitte,” vastas Tanaka suuremeelselt ja O-Kimit vaatavates silmades peegeldus mingi seletamatu naeratus. Siis väristas korra õlgu ja lisas: „Jalutame veidi.”
Seda