Hinges kripeldab miski endiselt, kuid ma uinun teadmisega, et see on meie kõigi jaoks ainuvõimalik ja parim lahendus. Näen kummalist und, kus ema seisab mu ees, juuksed jälle külje peal püsti nagu viimasel korral, kui teda nägin, ja seljas määrdunud hall särk. Ta naerab, laginal ja südamest. „Mis sulle nii kangesti nalja teeb?” küsin. Ema ei vasta sõnakestki, vangutab üksnes pead ja puhkeb taas naerma. „Sina,” ütleb ta siis. „Sa oled mul kõige vanem, aga ikka veel nii naiivne.”
„Mis mõttes? Ma olen kogu teie kambast eluaeg kõige vastutustundlikum olnud!” nähvan solvunult. Ema on nüüd küll viimane inimene, kes võiks kedagi naiivseks nimetada.
Ta ei lausu enam midagi, vaid kõnnib minust tasakesi eemale. Kuulen, kuidas ta kaugenedes ikka veel itsitab.
Ärkan, olles ikka veel ema sõnadest nördinud. Alles siis mõistan, et see oli vaid uni ja tegelikult ema ei ole enam.
5
Raev. See on puhas raev, alasti hirm ja vihkamine, mis mulle Lisandra silmadest vastu vaatab. Ma saan aru, kui õde lihtsalt moe pärast draamat teeb ja uksi paugutab, praegu on aga kõik vägagi siiras ja ehtne. „Ma teadsin seda kohe,” lõugab ta ning virutab põrandal vedelenud sorakil juustega nuku jalaga toa teise otsa. „Sa pole kunagi tahtnud meie juures käia, sa ei hooli meist kellestki mitte sittagi! Eluaeg oled ainult iseenda peale mõelnud!”
Viimane süüdistus on nii ebaõiglane, et ma ei hooli enam isegi sellest, et väiksemad on oma hommikusöögihelbekaussidega sealsamas köögilaua taga, ja karjun talle täiest kõrist vastu: „MINA olen ainult iseenda peale mõelnud?! Huvitav, kes see teid aastate kaupa kantseldas? Kes kärutas teid ringi, kes tegi teile süüa, kes toppis teid riidesse? Kelle sabas te kogu aeg rippusite? Mis teist oleks saanud, kui mind poleks olnud?”
Mõlemad väiksed tüdrukud nutavad, Marissabel vaatab Lisandralt minule ja tihub vaikselt, Britt-Marii on aga oma kausi kohale kummardunud ning varjab pisaraid. Robert istub teleka ees nagu ikka, aga ma näen, et aegajalt heidab ta minu poole tigedaid pilke. Mul oleks praegu kangesti tarvis Eriku tuge, kuid teda pole, ta läks poodi – kogu söögikraam on pea täielikult otsa lõppenud.
„Ja kuhu see kõik siis järsku kadus?” Lisandra seisab nagu elav süüdistus ukselävel, suu kriipsuks tõmmatud ja käed ennastõigustavalt vaheliti. „Kõva hoolitseja küll, ise tõmbasid minema, kui ma olin alles üheksane! Robert oli neljane ja Britt-Marii alles päris titt! Sa ei käinud meid algul üldse vaatamaski, sul oli jumalast suva kõigist!”
Tean, et Lisandral on õigus. Või kas ikka on? „Ma läksin ju linna tööle ja kooli,” õigustan ennast. „Mis ma oleksin pidanud terveks oma eluks siia kopitama jääma? Kuidas sa aru ei saa, see polnud minu kohustus, ema oleks pidanud teie eest hoolitsema!”
„Ja hoolitses siis või?” Lisandra heidab mulle metsiku pilgu ja tormab siis välja, virutades ukse enda järel kinni sellise pauguga, et ma üldse ei imestaks, kui see hingedelt alla prantsataks.
Järgmisel hetkel on Robert diivanilt üles karanud. „Robert, oota, ära mine!” Üritan tal käest kinni haarata, kuid ta kisub end järsu rapsatusega lahti ja ongi juba uksest väljas. Näen veel lävelt, kuidas ta haarab värava kõrvalt oma ratta, hüppab selle selga ja kaob.
Jään väikestega üksi. Istun nende juurde ja püüan lohutada, ütlen, et kõik on korras ja hästi ja et vahel inimesed ikka vaidlevad ja tülitsevad. Britt-Marii ei kosta midagi, kuid tema nägu tõmbub natuke rahulikumaks. Marissabel seevastu ronib mulle sülle ja tahab teada, miks Lisandra vihastas. „Kuhu me peame minema varsti?” tahab ta teada. „Kas kaugele?”
Klomp, mis tõusis juba Lisandraga rääkides mulle kurku, muutub nüüd lausa väljakannatamatult valusaks. „Ära muretse, tips,” ütlen talle. Annan tüdruku laubale kerge musi ja asetan ta põrandale tagasi. „Ma käin korra ära.”
Marissabel hakkab virisema, aga ma ei tee temast välja ja põgenen ülepeakaela. Ronin trepist üles kopituselõhnalisele pööningule, kuhu sageli lapsepõlves ema ja tema joomaste sõprade eest peitu pugesin. Lisandra ja Robertki redutasid siin minuga korduvalt. Siinsamas, nende igivanade pappkastide vahel kükitasime maas ja mina üritasin välja mõelda igasuguseid sõnamänge, et väiksemaid lõbustada. Vahel upitasin Lisandra tooli peale ja võtsin Roberti sülle ja niimoodi vahtisime aknast välja. Jutustasin neile, et terve aed on täis haldjaid, ainult et nad kõik on nähtamatud, kuna ei taha, et inimesed neist midagi teaksid. Lisandra ja Robert kuulasid, suu põnevusest lahti, kui ma rääkisin, et haldjad elavad tillukestes kolmnurksetes urgudes mustasõstrapõõsaste all ja liivakastiesine muruplats on nende ballisaal, kus nad korraldavad uhkeid pidusid.
Astun akna juurde ja tõmban sõrmega üle tolmuste, ämblikuvõrguste klaaside. Kuulen oma peas seitsmeaastase Lisandra peenikest vaimustunud häält ja näen, kuidas ta seisab siinsamas pehkinud tabureti peal, peas kaks lohakalt punutud patsi ja seljas üleliia suur punasetäpiline kleit, mis kunagi kuulus minule. „Mina vist natuke näen neid! Näe, näe, seal põõsaste vahel just vilksas üks mööda!”
Ja kaheaastane, äsja rääkima õppinud Robert osutab sõrmega allapoole ja kilkab mu süles kaasa: „On jah! On jah!”
Keeran aknale selja ja neelatan. Miks ma tulin siia üles? Tahtsin veidikenegi omaette olla, kuid ilmselgelt polnud see õige koht, kus seda teha. Siin on liiga palju mälestusi. Mu pilk jääb pidama vanal redelil, mis viib üles katuseluugini. See luuk on ilmselt suletud, kuid vähemalt vanasti hoidis ema võtit siinsamas pööningul, kolmeliitrises purgis ühe kõige kaugemas nurgas asetseva pappkasti taga. Jah, see on praegugi siin. Kallutan võtme endale peo peale ja ronin pahaendeliselt raksuvast redelist üles, kartes iga sammuga, et see pudeneb mu keharaskuse all pilbasteks. Ei pudene, õnneks. Jõuan üles, sikutan end läbi luugi ja sätin katuseäärele istuma. Mõnel korral õnnestus mul ka lapsena siia üles pääseda ja mängida, et olen mägironija, kes on pärast vaevarikast rühkimist lõpuks ometi jõudnud eesmärgile. Ema ei saanud sellest õnneks midagi teada, vastasel juhul oleks ta võtme ilmselt kusagile mujale ära peitnud. Aga võib-olla ei oleks ka.
Päike on pilvede tagant välja tulnud ja tuul sasib õrnalt mu lahtisi juukseid. Õues on suviselt soe, linnud vidistavad ja, mis seal salata, mõneks ajaks mõjub see kõik tõesti natuke leevendavalt. Sulen silmad ja lihtsalt olen, mõtlemata millelegi. See õndsus ei kesta kaua. Kuulen altpoolt mingit häält, vaatan, millega tegu, ja näen Lisandrat eemal mustasõstrapõõsa all kükitamas. Õde konutab seal täieliku meeleheitehunnikuna, tema pea on käte vahel, blondid juuksed ripuvad sassis sorakatena ja ta kõigutab end edasi-tagasi. Aeg-ajalt luristab ta ninaga ja nuuksatab kergelt.
Sikutan end katusel veel veidi kõrgemale. Kui siit praegu kukuksin, kas saaksin siis surma? All on kivid, nii et see oleks üpriski tõenäoline. Vahest polekski see nii väga paha? Pääseksin siis vähemasti selle praeguse kohutava dilemma küüsist. Meenutan taas Lisandra näoilmet ja sõnu, kui kobamisi rääkisin oma öisest otsusest. Seda viha … seda meeleheidet … seda pettumust … seda ahastust. Näen seda kõike ka nüüd, seal mustasõstrapõõsa all kükitavas kogus. Sama hästi on mu silme ees aga ka Eriku tõrges olek ja vastumeelsus. Ka temast saan ma suurepäraselt aru. Tunnen ju ise tegelikult täpselt samamoodi. Ma EI TAHA neid meile. See on absoluutselt mõeldamatu. Aga … aga … aga …
Äkilises meeleheitepuhangus nihutan end katuse ääre poole. Libastun kergelt ja otsin kohe paaniliselt oma käele tuge. Ei, midagi nii läbinisti egoistlikku ei saa ma teha.
Mõtlen lapsele, kes juba peaaegu kolmandat kuud kasvab mu sisemuses. Mõtlen Erikule. Mõtlen ka neile neljale, kellest üks parajasti seal all ahastab. Ma ei saa nende kannatusekoormat veelgi suurendada, ma ei saa lasta neil lisaks emale kaotada ka õde.
All kääksatab uks ja hetke pärast ilmub nähtavale Marissabel. Tüdruk kepsleb kergel sammul üle õue, käe otsas kõlkumas väike sinine plastämber, milles võib näha midagi helkimas – küllap liivavormid. Tema näib olevat äsjase tüli juba unustanud, igatahes ei viita tema lapselikult muretus olekus sellele