Moishe kurgust kostis mürin, põhjatu enesega rahuolu nurr. Kass oli kohe kindlasti enda üle uhke, et oli peletanud eemale naise, keda ta “halvaks” pidas. Hannah naeris, tõi talle köögist mõne lõhemaitselise kassimaiuse ja kiirustas siis uksest välja. Tal oli vaja enne linnapea üritusele minemist veel ühest kohast läbi käia ning ta hakkas juba hiljaks jääma.
Hannah tänas mõttes taas Lisat, kui käivitas oma Suburbani, lükkas sisse tagurpidikäigu ja tagurdas oma parkimiskohalt välja. Üks naaber oli õhtul koos Lisa isaga ning seepärast oli Lisa pakkunud, et viib küpsised ja kohvi Hannah’ asemel kultuurikeskusesse. Selleks ajaks, kui Hannah sinna saabub, on suupistelaud kaetud ja ta ei pea tegema muud, kui ainult naeratama ja serveerima.
Õhtu oli kätte jõudnud ja Hannah lülitas sisse esituled. Oma korterikompleksist välja jõudes keeras ta lõunasse Old Lake Roadile ja sõitis kõrvalteele, mis viis ta Hankside juurde. Ta oli lubanud Billile, et räägib juba täna õhtul Luanne’iga, saamaks teada, kas too müüb ka seda värvi huulepulki. Luanne oli oma vahetuse kohvikus kell kuus lõpetanud ja peaks nüüdseks juba kodus olema.
Maakonnatee number kaksteist oli ääristatud kasepuudega ja nende valged tüved välgatasid Hannah’ esitulede vihus. Siuud olid kasutanud kasetohtu kanuude valmistamiseks. Kui Hannah oli veel põhikoolis, siis olid nad käinud klassiga muuseumis ühte sellist kanuud vaatamas. Noor Hannah oli otsustanud, et kui indiaanlased olid osanud nii palju aastaid tagasi kanuusid valmistada, siis peaks see tänapäeva tööriistadega veelgi kergem olema. Kahjuks oli Hannah ema märganud nende õuel kasvavate kasepuude tohuta tüvesid. Hannah’ kanuu ei olnudki plaanist palju kaugemale jõudnud, see-eest langes talle osaks elu kõige hirmsam peapeasu Deloreselt, kes süüdistas teda oma kasepuude tapmiskatses ning lisaks sai Hannah pärast ka isa käest kere peale, sest oli tema parima taskunoa pihta pannud.
Hannah’ auto esitulede vihk langes helkurkattega kolmnurgale, mis oli naelutatud Bailey Roadi ristmiku kõrval kasvava puu tüvele, ja ta võttis hoo maha, et ristmikul ära pöörata. Bailey Road oli kruusatee, sest selle ääres asus vaid kolm kodu. Freddy Sawyer elas ikka veel oma ema maamajas, loigu ääres, mida nad ise küll Bailey järveks nimetasid. Freddy oli kerge vaimse puudega, kuid sai üksi elades ja linnainimestele juhutöid tehes kenasti hakkama. Teine Bailey Roadil asuv maja oli saanud valmis alles aasta eest. Otis Cox oli koos naisega ehitanud oma vanemate maakodu krundile maja, kus vanaduspõlve veeta. Nad olid linnas kõigile rääkinud, et neile meeldib vaikus ja rahu, kuid Hannah arvas, et tõeline põhjus seisnes pigem Lake Edeni koerapidamiseeskirjas, mille kohaselt võis igas elukohas pidada vaid kolme koera. Otis ja Eleanor olid koertehullud ja kuna nad elasid nüüd väljaspool linnapiire, siis võisid nad endale võtta nii palju kodutuid koeri, kui tahtsid. Hannah naeratas laialt, kui sõitis nende hubasest, kolme magamistoaga majast mööda. Otise ja Eleanori identsed Explorerid olid pargitud sissesõiduteele, mõlemad olid kaunistatud uue autokleebisega. Need aimasid järele vanu “Ma ♥ New Yorki” kleepsusid ja kandsid kirja “Ma ♠ oma koera”4.
Viimane Bailey Roadil asuv maja oli vana Hankside kodu, mis asus täiesti tee lõpus, seal, kus lumesahkadel ei olnud ringipööramiseks ruumi. Luanne’i isa, Ned Hanks, oli alles hiljuti surnud maksahaigusesse – aastatepikkuse alkoholi liigtarbimise tagajärg. Pärast Nedi surma olid vana Hanksi maja ainsateks elanikeks Luanne, tema ema ja Luanne’i väike tütar Suzie.
Kui Hannah auto Hankside neljatoalise majakese ees seiskas, mõtiskles ta selle üle, kui veidralt Luanne Billi juuresolekul käitus. Mees oli Hannah’le enne rääkinud, et oli kord Luanne’i tema vana auto katkise tagatule pärast kinni pidanud ning naine oli käitunud, nagu kardaks ta tohutult Billi. Hannah ei mõistnud seda absoluutselt. Bill oli oma kergelt ilmuva naeratuse ja turvalise olekuga nagu hiigelsuur kaisukaru. Ta oli üdini hea ja Lake Edenis teadsid seda kõik.
Hannah ei tundnud Luanne’i tegelikult eriti hästi. Ta oli temaga paar korda kohtunud, kui Michelle oli Luanne’i pärast kooli koju külla kutsunud, ning Hannah oli teda ka kohvikus näinud, kuid nende suhtlus ei olnud kunagi paarist viisakusest kaugemale jõudnud. Sellest hoolimata imetles Hannah Luanne’i. Kuigi Luanne oli viimasel õppeaastal keskkooli pooleli jätnud, jätkas ta raseduse ajal õppimist ja suutis sooritada keskkooli lõputunnistusele vastava õhtukooli eksami. Kohvikus oli ta tubli töötaja, alati meeldiv ja hoolitsetud väljanägemisega ning nüüd, pärast isa surma, oli tema palk pere ainus sissetulekuallikas. Kuulujuttudest hoolimata ei teadnud keegi, kes oli Luanne’i lapse isa. Need, kes olid piisavalt jultunud, et seda Luanne’ilt otse küsida, olid saanud üdini viisaka vastuse: “Ma eelistaksin seda mitte öelda.”
Loomulikult oli Hannah võtnud kaasa küpsiseid. Ta oli pakkinud kaasa kotikese tosina suhkruküpsisega ning haaras selle autost väljudes kaasa. Karges õhtuõhus levis isuäratav lõhn ja Hannah tõmbas mõnuga ninaga. Keegi valmistas õhtusööki, lõhna järgi oli selleks praetud sink ja kergitamata nisukakud.
Luanne oli ust avades ilmselgelt üllatunud. “Hannah! Mida sina siin nii kaugel teed?”
“Mul on vaja sinuga rääkida, Luanne.” Hannah ulatas talle küpsisekoti. “Tõin Suziele natuke vanaaegseid suhkruküpsiseid.”
Luanne’i silmad tõmbusid läbinägelikult pilukile ja Hannah ei pannud seda talle pahaks. Põhimõtteliselt oli Hannah talle ju ikkagi võõras ja pärast kõike seda, mida Luanne oli pidanud läbi elama, oli täiesti loomulik, et tal oli raske inimesi usaldada. “Kui kena. Suzie armastab suhkruküpsiseid. Aga miks on sul vaja minuga rääkida?”
“Ühe huulepulga pärast. On sul mõni minut aega?”
Luanne kõhkles hetkeks ja ütles siis: “Tule aga sisse. Anna mulle veidi aega õhtusöögi serveerimiseks ja olen siis sinu päralt. Ma sõin juba kohvikus.”
Hannah sattus uksest sisse astudes laia nelinurksesse tuppa. Toa ühte otsa jäi köök, selle keskel asus söögilaud ning teise otsa olid paigutatud diivan, kaks tooli ja televiisor. Elamine oli kehv, aga säravpuhas ja kahte kolmandikku põrandat kattis vaipkattenäidiste tükkidest võluvalt sigrimigrilises lapitehnikas kokkuõmmeldud vaip.
Proua Hanks istus laua taga, süles Luanne’i laps, ja Hannah läks tema juurde. “Tere, proua Hanks. Mina olen Hannah Swensen. Luanne käis minu noorima õe Michelle’iga koos koolis.”
“Võta istet, Hannah,” pakkus proua Hanks enda kõrval olevat tooli patsutades. “Kui kena sinust, et läbi astusid. Kas sul on vaja mõnda Luanne’i huulepulka?”
Hannah oli hetkeks vapustunud, kuid siis meenus talle, mida oli ukse vahel öelnud. Proua Hanksil olid teravad kõrvad. “Just nii.”
“Kallike, too õige Hannah’le üks tass kohvi.” Proua Hanks viipas Luanne’i poole. “Täna õhtul on väljas päris karge.”
Luanne lähenes lauale, et asetada sellele praesingitaldrik, kauss Türgi ubadega ja korv nisukakkudega. “Kuidas oleks, Hannah? Tahaksid sa kohvi?”
“Jah, kui see on valmis.”
“On küll.” Luanne läks tagasi vana puupliidi äärde ja valas pliidi tagumisse äärde lükatud sinisest emailitud kohvikannust talle tassitäie. Ta asetas tassi Hannah’ ette ja küsis: “Sa jood kohvi ikka mustalt, eks?”
“Joon jah. Kuidas sa seda teadsid?”
“Kohvikust. Kui ma sellised asjad meelde jätan, siis on jootraha suurem. Oota üks hetk veel, kuni sätin Suzie söögitooli istuma. Ja siis saame sellest huulepulgast rääkida.”
Luanne tõstis tütre söögitooli ja lükkas kandikuosa oma kohale. Ta ulatas Suziele nisukaku ja naeris, kui väike tüdruk üritas kogu kakku korraga suhu toppida. “Ta ei ole väikeste ampsudega söömise mõttest veel päris aru saanud.”
“Selles eas ei