Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

sa midagi rääkinud pole? Miks me peame selliseid asju televiisorist teada saama?”

      Aga ta rahunes maha – kui järele mõelda, siis see oli väga liigutav – ning järgmisel päeval läksime John Steen Olseniga Hollandisse. Ma kandsin roosat sviitrit ja pruuni nahkjakki, mis olid mu kõige lahedamad rõivad, ning andsin Amsterdamis pressikonverentsi. Seal oli kohal tohutu hulk fotograafe ja ajakirjanikke, kes istusid ja lamasid kõikjal ümberringi ja ma olin rahul. Vaatasin ülevalt alla. Olin ühteaegu rõõmus ja ebakindel. Olin samaaegselt suur ja väike ning maitsesin esimest korda elus šampanjat ja krimpsutasin seepeale nägu, et mis sodi see veel on. Beenhakker andis mulle särgi numbriga 9, mida kandis varem van Basten.

      See oli peaaegu juba liiga palju head korraga ning kõigele lisaks tegid ühed mehed minust ja Malmö FFist dokumentaalfilmi „Blådårar” (ee k „Maniakid sinises” – tlk) ja nad tulid Amsterdami kaasa ning filmisid mind klubi sponsori Mitsubishi müügisaalis, kus ma kõnnin oma pruunis nahkjakis ringi ja vaatan autosid.

      „Kummaline on siia tulla ja lihtsalt üht autot välja valida. Aga ma arvan, et ma harjun sellega ära,” ütlen ma ja naeratan.

      See oli esimene, vapustav kord, kus ma tundsin, et kõik on võimalik. See oli muinastjutt, tõesõna, õhus oli tunda kevadet ja ma läksin Ajaxi koduväljakule, seisin seal tühjal tribüünil, seisin ja mõtlesin, pulgakomm suus, samal ajal kui ajakirjanikud läksid aina pöörasemaks. Nad kirjutasid loo getopoisist, kel avanes võimalus oma unistus täide viia, ja järgmisel päeval kirjutasid nad sellest, kuidas Zlatan ihkab elukutselise jalgpalluri karjääri ja luksuslikku elu, ning siis pidi Allsvenskani hooaeg algama. Hasse Borg oli kokku leppinud, et ma jään Malmö FFi veel kuueks kuuks, nii et läksin Amsterdami treeningväljakult otse tagasi koju. Mäletan, et oli jahedavõitu päev.

      Olin äsja juuksuris käinud, heas tujus ja polnud oma meeskonnakaaslasi mõnda aega näinud. Nüüd nad istusid riietusruumis, ajalehed käes, ning lugesid minu ja mu „luksusliku elu” kohta. Filmis on üks stseen. Astun riietusruumi, naeran, võtan oma jaki seljast ja teen väikse rõõmuhüüde, väikse kauboiliku „jii-haa” ning nad tõstavad pead ja vaatavad mind. Mul on neist peaaegu kahju.

      Nad kõik näevad välja õnnetud. Muidugi on nad kõik kadedusest rohelised, kõige kehvem on olla Hasse Mattissonil, kes minuga Gunnilses mängis. Ta näib täiesti masendunud, sellegipoolest on ta mõistlik mees. Ta on meeskonna kapten ja ta tahab vaid head. Ta püüab viisakaks jääda: „Pean sulle õnne soovima. Suurepärane! Kasuta seda võimalust,” ütleb ta, aga ei peta sellega kedagi – kõige vähem veel kaamerat.

      Kaamera pöördub tema kurbadelt silmadelt minule, mina istun rõõmsalt pingil, säran õnnest nagu väike poiss, võib-olla olin ma nendel päevadel isegi natuke sassis. Sel ajal pidi kogu aeg midagi toimuma. Tahtsin möllu, veel rohkem möllu. Et las aga draama ja sõu jätkub, ning sellepärast tegin ma igasugu lollusi. Lasin omale blondid triibud juustesse teha ning kihlusin. Mitte et Miaga kihlumine oleks nii väga rumal mõte olnud. Ta oli tore tüdruk, ta õppis veebidisaini, ta oli blond ja kena ning ettevõtlik. Olime eelmisel suvel kohtunud Küprosel, kus ta töötas mingis baaris, vahetasime telefoninumbreid ja hakkasime koos Rootsis aega veetma ning lõbutsema. Kuid kihlus oli spontaanne otsus ja kuna ma polnud meediaga suhtlemises veel eriti kogenud, rääkisin ma sellest Kvällsposteni kõmulehes töötavale Rune Smithile. Ühel hetkel ta küsis: „Mis sa talle kihluseks kinkisid?”