Jack oli noorim. Tal oli teistega küll vaid paar aastat vahet, kuid ta jättis endast oma kasvu ja oleku poolest palju noorema mulje. Sellegipoolest suhtusid teised temasse kui omasugusesse. Jack oli nutikas. Nutikam, kui keegi teine neist. Ka oskas ta neist ainsana korralikult lugeda ja kirjutada. Tema eresinised silmad heleda tuka all andsid talle natuke lapseliku ja uudishimuliku ilme.
Lee oli Rodrigoga ühevanune. Tema oli nende kambast see, kes oskas alati hea naljaga tuju üleval hoida. Ka kõige lootusetumas olukorras. Samuti oli tal imeline oskus nende tülisid lahendada. Väliselt jättis ta tõsise, isegi natuke sünge mulje. Keegi ei teadnud kunagi, mida ta mõtles või tundis, kui ta oma mustade silmadega ainiti kaugusesse vaatas. Nagu Rodrigo oli ka tema pikka kasvu ning peenikese kondiga ja sale.
„Võtame ka meie sõpruse terviseks,” sõnas Lee. „Sõpruse, mis on nii paljule vastu pidanud ja mis peab igavesti.”
Poisid noogutasid ja lõid peekreid üksteisega kokku.
„Me peame minema igaüks oma teed,” sõnas Tom pärast mõningast vaikust. „Kel võimalik, see võiks otsida üles oma sugulased või tuttavad. Kel neid enam pole, ta vaatas Lee ja Jacki poole, see peaks liikuma siit nii kaugele kui võimalik ning otsima ausat tööd ja leiba.”
Lee trummeldas sõrmedega mõtlikult laual.
Tomil endal käis neid sõnu lausudes südamest valu läbi.
Jack neelatas, kui Tom tema poole vaatas. Mingil põhjusel oli ta hakanud Tomi suhtuma kui oma vanemasse venda. Või isasse. Ta ei suutnud uskuda, et nad peavad teineteisest lahkuma. Ja ilmselt igaveseks. Kuid ta teadis, et neid hakatakse taga otsima. Igal võimalikul viisil ja nii on neil kergem märkamatuks jääda.
„Me ei unusta ju üksteist?” küsis korraga Rodrigo. Ta püüdis varjata oma murduvat häält.
„Loomulikult mitte,” lausus Tom ja teised noogutasid. „Aga me peame niiviisi tegema. Me ju leppisime selles kokku, mäletate?”
Uuesti noogutasid kolm poissi tummalt pead.
Nad jõid mõnda aega vaikides. Nii palju oleks olnud rääkida, kuid siin, lahkumineku palge ees, tundus see kõik mõttetu. Ja samas polekski neil nagu olnud midagi üksteisele öelda. Nad teadsid kaaslaste mõtteid ja tundeid, kõik läbielatud õudused olid neid liitnud nii, et nad peaaegu hingasid ühes rütmis. Sõnadel polnudki enam tähtsust.
Tom köhatas, ta tundis klompi oma kurgus, mis sundis ikka ja jälle neelatama. „Nüüd peame me selle ära tegema,” sõnas ta viimaks. „Päikeseloojangul, pimeduse varjus, peame me üksteisest lahkuma. Ma loodan, et teil kõigil on juba mingi plaan, kuhu edasi minna.”
Jack ja Rodrigo noogutasid. Lee vahtis tuimalt oma veinipeekrit.
Seejärel tõmbas Tom oma taskust välja suure ümmarguse kullast ketta. Ketta ühel poolel olid kirjas poistele tundmatud märgid, teisel poolel oli kujutatud mingisugust kaarti. Mida need märgid tähendasid, seda ei osanud nad aimata. Kaart kujutas ilmselt saart, kust see pärines.
Jack surus ketast vaadates alla oige. Lee näris süngelt alahuult. Ainult Rodrigo ei näidanud välja, et tal oleks selle kummalise eseme vastu mingeidki tundeid. Ta rüüpas oma peekri tühjaks ja jäi Tomile äraootavalt otsa vaatama.
Tom asetas eseme enda ette lauale. „Kas sa võtsid selle kaasa?” küsis ta seejärel Leelt.
Poiss noogutas ja otsis põuest välja suure teraga massiivse noa ning ulatas Tomile.
Tom vaatas nuga tunnustavalt. Seejärel tõmbas ta kuldsele kettale kaks joont, nii et sellele moodustus neli veerandit. Siis vajutas ta noa tera vastu üht joont ja lõi taskust võetud kiviga noapea pihta. Ketas jagunes kaheks ja hetk hiljem neljaks tükiks.
„Nii,” Tom pani tööriistad kõrvale, „nüüd peame me igaüks võtma neist ühe tüki ja selle endaga kaasa viima.” Ta nägi silmanurgast, millise põlastuse ja hirmuseguse pilguga Jack ketta tükke vaatas. „Ja me ei või neid kunagi minema visata ega kellelegi edasi anda,” lisas ta karmil häälel. „Me peame vanduma iseenda ja teiste elude nimel, et me hoiame neid tükke samamoodi kui oma elu ning mis ka ei juhtuks, me ei tohi tunnistada, et need on meie käes. Me ei tohi reeta ei seda, mida me varjame ega ka kedagi teist. Me peame selle saladuse endaga hauda viima.”
Rodrigo, Lee ja Jack noogutasid.
„Vanduge,” käskis Tom.
Rodrigo võttis esimesena laualt ketta tüki. „Ma vannun,” lausus ta. „Ma vannun, et see ei satu kunagi võõrastesse kätesse ja ma ei reeda kunagi teiste osade asukohta.” Seejärel peitis ta selle taskusse.
„Ka mina vannun,” sõnas Lee, kullatükki käes pigistades. „Ma vannun, et ei reeda teid kunagi.”
Tom vaatas Jacki poole, kuid väikese poisi kõhetu käsi ei värisenud. „Ka mina vannun,” ütles ta kindlal häälel. „Ma vannun, et hoian seda oma elu hinnaga.”
Viimase tüki võttis laualt Tom. „Ma vannun,” lausus ka tema. „Ma vannun, et viin selle saladuse endaga hauda ja et ma ei reeda teiste osade asupaika.” Seejärel libistas ta kulla oma taskusse.
Hetkelise vaikuse katkestas Rodrigo, kes tõmbas korraga põues olevast kotikesest välja tumeda kirbelõhnalise pulbri ja viskas seda peotäie nende peade kohal õhku. Sõnu, mida ta pobises, ei suutnud teised eristada.
„See kinnitab riitust,” ütles ta mõne aja pärast. „Mu vanaisa õpetas seda mulle, kui ma veel väike olin.”
„Su vanaisa võib veel elus olla,” lausus Jack.
Rodrigo neelatas. „Jah,” sõnas ta pärast hetkelist pausi. „Ma arvan, et ma lähen otsin ta üles.”
Tund aega hiljem embasid neli poissi vaikides üksteist pimedal tänavanurgal. See pidi jääma nende viimaseks kohtumiseks selles elus. Nad pidid oma lubadust pidama, ükskõik kui raske see ka poleks. Kulla needus ei lase kedagi lõplikult lahti. Nad pidid seda meeles pidama. Meeles pidama ja üksteise ning jälitajate silmist kaduma.
2
Alex ärkas selle peale, et Anna astus tuppa.
„Hei, miks sa keset päeva magad?” uuris tüdruk.
„See on siesta,” sõnas Alex naerdes, püüdes ise kiiresti meenutada, miks ta oli üldse voodile pikali visanud. „Näe, ma leidsin sulle mõned karbid,” viipas ta viimaks oma öökapi suunas.
„Lahe!” hüüdis Anna, nii kui oli merikarpe märganud. „Ema rääkis jah, et sa olid korjamas käinud. Aitäh!”
„Kus sa ise käisid?” päris Alex.
„Ah, niisama. Näe, ma tegin eelmistest endale ühe laheda kaelaehte.” Ta lehvitas poisi nina all väikestest värvilistest kividest tehtud keed.
Alex heitis sellele viisakusest pilgu ja noogutas.
„Äh, sa ei vaadanudki,” sõnas Anna, kuid üldsegi mitte nördinult. „Kuule, ära uuesti magama jää, on ju. Varsti saab süüa.”
Kui Anna oli lahkunud, lebas Alex veel hetke voodil. Talle tundus, et ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Et midagi oli valesti. Tal polnud aimugi, miks tal selline kummaline tunne oli.
Poiss tõusis, et söögituppa minna, kuid märkas siis midagi maas sädelemas. Ja siis tuli talle kõik meelde. See, et ta oli hommikul leidnud kummalise kullast eseme ja püüdes kindlaks teha, kas see muutub käes olles tuliseks, oli ta ilmselt magama jäänud.
Magama! Alex kangestus. Ta oli näinud und. Ei, see oli selgem kui uni. Selgem ja … Ta vaatas kartlikult eset oma peos. Nüüd ta teadis, et see, mille ta oli leidnud, oli veerand sellest, mis see oli kunagi olnud. Aga mis see oli olnud ja kas see oli tõepoolest neetud? Ja miks oli see ese just tema leidnud? Mingil seletamatul põhjusel ei uskunud poiss enam, nagu oleks see kõik vaid juhus olnud.
Söögilauas oli Alex mõtlikum kui kunagi varem. Emale ei jäänud see muidugi