„Siin on rotveiler?” hüüdis Laura. „Kas me tagasi ei peaks minema?”
„Äh, ma ei ütelnud, et siin on rotveiler. Ma ütlesin, et nad teevad sellist häält,” sõnas Tanel.
Nad aeglustasid sammu. Järgmine kummaline asi, mida nad tähele panid, oli see, et maja ümbritsev lattaed oli täiesti terve. Ja korraga nad nägid – kaks suurt hundikoera olid end aia najale püsti ajanud ning seirasid neid kahtlustaval ilmel.
„Lähme tagasi,” ütles Laura ja jäi seisma.
„Ootame,” ütles Marten. „Kui siin on koerad, siis ilmselt elab siin keegi.”
„Siin ei saa keegi ju elada, siia ei tule korralikku teedki,” vaidles Laura.
„No ega need koerad siin päris üksi ka ei ela,” sõnas Tanel. „Keegi peab nende eest hoolitsema. Kahtlane on ainult see, miks võtta sellisesse kohta kaks nii suurt koera.”
„Mis siin imelikku, inimtühjas kohas kulub ju kaitse ära,” arvas Marten.
„Ei, see kulub ära kohas, kus teatakse ja nähakse, et keegi elab,” ütles Tanel. „Siin võiks vabalt olla vaid üks krants ja seda ka rohkem sõbra eest. Kes iganes siin ka elab, ma arvan, et tal on midagi varjata.”
„Vaadake, kardinad on igatahes akende ees,” sõnas Laura.
„Jaa, aga välja pole veel keegi tulnud,” ütles Marten tusaselt. „Ilmselt pole kedagi kodus.
„Kuulge, lähme nüüd selle järgmise juurde,” tegi Laura ettepaneku. „Me võime siia ju hiljem või mõni teine päev tagasi tulla. Ma ei tahaks nende koerte kannatust ja aia tugevust proovile panna.”
„Olgu, lähme vaatame selle viimase siis ka veel üle,” sõnas Marten.
Nad liikusid tuldud teed tagasi ja jõudsid uuesti metsa. Peagi nägid nad lagendikku, kus seisis veel üks talu. Selle ümber ei olnud aeda, kuid sellegipoolest ei tundunud ta nii mahajäetuna kui eelmised. Nad liginesid ettevaatlikult majale, ise samal ajal hoolega ümbrust jälgides. Mitte kedagi ei olnud näha, kuid sellegipoolest oli Laural selline tunne, nagu oleks siin alles äsja inimesed olnud.
„Kas teie ka tunnete seda?” päris tüdruk äkki poistelt.
„Mida me tunneme?” uuris Tanel.
„Et siin on midagi kahtlast? Et õhus on pinget?”
„Mina tunnen,” sõnas Marten. „Siin on hiljaaegu oldud. Lähme vaatame majja.”
Tanel krimpsutas nägu, kuid ei öelnud midagi.
Uksel polnud taba ega laudu ja kui Marten lükkas, siis avanes see vaikselt. Nad astusid tuppa. Seal olid laud, paar tooli ja isegi kummut. Seinte ääres seisis kaks vanaaegset kõrgete äärtega puust voodit. Kamber nägi puhas välja, tundus nagu oleks seal äsja põrandat pühitud.
„Siin on elatud,” sõnas Tanel. „Teil oli õigus.”
„Jah, aga kes ja miks?” nõudis Laura.
„Kas siin lähedal on matkaradu või mõni vaatamisväärsus?” küsis äkki Marten.
„Ei tea,” kehitas Tanel õlgu. „Midagi pole vist. Miks sa küsid?”
„Sest ma tean selliseid metsaonne, kus matkajad saavad ööbida. Nende uksed on samamoodi avatud ja alati koristavad lahkujad enda järelt kõik ära,” seletas Marten.
„Ei usu, et siin keegi matkaks,” arvas ka Laura.
„Kes siin siis elanud on?” küsis Marten, ilma et oleks teistelt mingit vastust oodanudki.
Nad vaatasid talus ringi. Lisaks sellele, et põrand oli puhas, leidsid nad ka köögi korras olevat. Riiulitel seisid pestud nõud ja lauda kattev vakstu nägi välja, nagu seda oleks alles hiljuti puhastatud.
„Kuulge, siin oleks nagu äsja süüa tehtud,” sõnas Laura poistele köögi ukse vahelt.
„Aga kes on siin ikkagi olnud ja miks?” ei mõistnud Marten. „Siin pole ju midagi teha?”
„Äkki kurjategijad?” pakkus tüdruk. „Kas mingeid vange pole hiljaaegu põgenenud?”
„Vangid ei koristaks enda järelt,” arvas Tanel.
„No siis ikkagi matkajad,” leidis Marten. „Kui leiaks nüüd mõne vihje.” Ta vaatas hoolega ringi.
„Ja nad tõmbavad Vermonti Blued,” sõnas korraga Laura ja näitas poistele poolikut suitsupakki.
„Kust sa selle leidsid?” päris Marten.
„Köögist, ahju siibri pealt,” seletas Laura. Ta oli leiust uut indu saanud ja asus nüüd ümbrust veel suurema hoolega uurima.
„Vaatame, ehk leiab veel midagi,” sõnas Marten ja astus kambrisse.
Nad otsisid mõnda aega vaikides kõigist tubadest, vaadates nii voodite alla kui köögikappidesse, kuid peale kõikjal valitseva laitmatu puhtuse ei hakanud neile midagi silma. Martenil, Tanelil ega ka Laural polnud tegelikult aimu, mida nad täpselt leida lootsid. Kuid kummalisel kombel oli kõigil kolmel tunne, et nad peavad tingimata maja salapäraste asukate kohta veel midagi teada saama.
„Hei, tulge siia!” hüüdis äkki Laura.
„Mis on?” pärisid poisid.
„Tulge. Te ei usu oma silmi,” karjus Laura ja ta häälest kostis eufooriat.
„Mis sa leidsid?” päris Tanel, kes esimesena tüdruku juurde jõudis.
„Vaadake!” Laura lehvitas käes mingit paberit. „See on kaart,” sõnas ta. „Aga asja teeb eriti põnevaks see, mis kaart,” lisas ta salapäraselt.
„Pole võimalik,” sosistas Marten. „Kuidas see võimalik on?”
„Tundub, et on,” sõnas Tanel. „Aga mida ometi nad sealt lossist tahavad?”
„Igal juhul tundub, et need ikkagi siin päris matkajad ei ole olnud,” ütles Laura poistele kaarti ulatades.
„No matkajatel võib ka lossi kaart olla,” kaitses Marten oma teooriat.
„Aga kas nad teevad kaardil suvalistesse kohtadesse ka ristikesi?” küsis Tanel.
„Kust sa selle üldse leidsid?” uuris Marten tüdrukult.
„Eeskojast, sealt, kus kemps on,” sõnas Laura. „Ilmselt on see kellelgi taskust välja pudenenud.”
„Siis on see ikkagi olemas,” ütles lõpuks Marten, kui oli piisava hoolikusega kaarti uurinud. Ta hääl kõlas rahulikult ja veendunult.
„Mis asi?” päris Tanel.
„Varandus?” Laura vaatas küsivalt Martenile otsa.
„No jah, selle kohta räägib ju see muistend, mis ma teile eile jutustasin. Et vana krahv osutab täiskuu neljapäeval kohale, kuhu varandus on maetud.”
„Täiskuu neljapäev?” naeris Laura. „Seda võid sa oma vanaemale rääkida.”
„Sa ei usu?” päris Marten haavunult.
„Ei usu, see kõlab nii lapsikult.” Laura kihistas ikka veel.
„Aga sa võid sinna minna ja kaevata suvalistes kohtades, nagu need tüübid on ilmselt teinud. Pärast võid kaardile ristikesi teha ja…”
„Hei, kuulge, ärge nüüd õiendage,” sekkus Tanel.
„Me ei õiendagi,” ütles Laura. „See on mingi loll uskumus, et täiskuu neljapäeval juhtub mingeid imeasju.”
„Kas lähme siis ülehomme vaatama?” küsis Marten lootusrikkalt.
Laura kehitas õlgu.
„Sa jooksid juba täna öösel kummituse eest ära.”
„Sina jooksid ka,” vastas poiss.
„Kuulge!”