Me hakkasime rääkima hariduse tähtsusest ning tema mainis „Mantlipärija” mentorikülge, ja seda, et nemad Kimiga õppisid igal nädalal sellest midagi.
Ma küsisin temalt, mida tema teeks, kui teaks, et tal pole võimalik ebaõnnestuda, ja ta vastas kiiresti: „Me leiaksime viise jõuda veel rohkemate inimesteni ja palju rohkem inimesi õpetada.”
Nagu ma Robertile Chicagos Learning Annexis ütlesin: mina olen juhtiv ärialaste raamatute autor ja tema on juhtiv isiklike finantside teemal kirjutaja. Koos oleks meil suurepärane võimalus jõuda miljonite inimesteni. Pealegi oleks see ka lõbus.
Robert sai kohe aru, mida ma silmas pean, aga mulle meeldis, et ta tahtis enne mulle jah-sõna ütlemist raamatu üle järele mõelda. Ma teadsin, et ta on inimene, kes kõik hoolega läbi mõtleb ja endasse süüvib, et õige otsus teha. Kui ta minuga paar nädalat hiljem minu kontoris kohtus, ütles ta kohe välja: „Ma pean tunnistama, et lõin algul veidi araks. Minus käis justkui sisemine võitlus. Ma ei teadnud, kas meil on piisavalt palju ühist. Aga parem mees võitis – see, kes ei taha loorberitele puhkama jääda!” Robert oli enda ja minuga aus ning see kinnitas mulle, miks tema raamatuid nii tohutu edu saadab.
Raamatute kirjutamine võib olla nauditav, kuid see on suur töö ja minu töögraafik ei luba eriti tööväliseid harrastusi, mis raamatute kirjutamine minu jaoks olla võib. Aga ma avastasin, et ootan seda, et saan millegi uue kallal kõvasti töötada – eriti kellegagi, kes jagab minu muresid ja lootusi.
Ralph Waldo Emerson ütles: „Õpetaja on inimene, kes suudab rasked asjad lihtsaks teha.” Ta ütles ka: „Teadmised eksisteerivad selleks, et neid edasi anda.”
Ma mäletan, et mõtlesin aastaid tagasi, enne Robertiga kohtumist raamatut „Rikas isa, vaene isa” lugedes, et Robertil on annet asjad arusaadavaks teha. Ta on hea jutuvestja, ja see on üks viise, kuidas asju inimestele mõistetavaks teha. See on teine põhjus, miks ta on suurepärane avalikkuse ees kõneleja, ja inimesed on sageli mulle sama öelnud. Ma ei tea, kas meil on see jutustamisoskus looduse poolt kaasa antud, aga see on aidanud meil teisi aidata – ja kasutada lugusid, et teha pealtnäha keerukaid asju veidi lihtsamaks.
Ma tean, et sageli, kui inimesed mulle mõtlevad, arvavad nad: „Ah, see miljardär …” Ja see on natuke sedamoodi, nagu löödaks mul uks näo ees kinni. Minu poeg Don juunior on öelnud, et ma olen nagu suure pangaarvega lihttööline, kui see midagi minu isiksuse kohta ütleb. Ta on minuga palju aega veetnud ja teab, et sisimas olen ma üsna lihtsakoeline. See ei tähenda, et minuga oleks lihtne suhelda, aga mul on asjadele lihtne lähenemine. Ja ehkki see, mida ma teen, võib olla väga keerukas, tean ma ka, kuidas seda lihtsalt lahti seletada. Sa ei alusta valmis pilvelõhkujast – sa alustad projektist ja vundamendist. Ma olen teadlik sellest, et asjad nõuavad aega ja kannatust, ning see kehtib ka hariduse kohta.
Kui olete „Mantlipärijat” vaadanud, siis teate, et oleme kandidaatide vastu karmid, kuna päriselus pole eriti ruumi kaastundele või vabandustele. Nagu vana ütlus kõlab, elu pole teatri peaproov. See on tõelisus. Nii et kui keegi tahab hiilata, siis tuleb teatud määral riski piiril elada. Robert ja mina soovime selle piiri veidi vähem hirmuäratavaks muuta ja samas veidi kättesaadavamaks.
Ma möönan, et meie tuttavad olid üllatunud, kuuldes, et kavatsen ühe teise ettevõtjaga koostöös raamatu kirjutada. Ettevõtjad armastavad väga ise kõike kontrollida ja kontrolli jagamine pole meie soovitavate asjade nimekirjas kuigi kõrgel kohal. Aga kui kohtate kedagi, kes on nii mitmel moel teiega samal lainepikkusel, siis saab sellest mõnu. Jõudude ühendamine teeb meid tugevamaks, mitte nõrgemaks.
Tegelikult on paljude visionääride ja ettevõtjate üks nõrkusi suutmatus oma nägemusi ja sihte edukalt jagada. See võib olla üksildane tee. Vana kõnekäänd „Tipus on üksildane, aga pole see-eest trügimist” võib vahel paika pidada. Ettevõtjad on inimesed, kellele meeldib midagi uut proovida. Selline koostöö oli midagi uut nii Robertile kui ka mulle, ja arvan, et me oleme teineteist täiendanud õpetajate, lektorite ning inimestena, tuues erinevad isiksused kokku saavutamaks ühtset ja arusaadavat tervikut. Mis mõtet on suurepäraseid teadmisi vaid endale hoida?
Siin on veel üks lõbus tähelepanek: ettevõtjad paistavad sageli silma selle poolest, et väldivad rühmatööd. Nad tahavad juhtida. Nad tahavad ise teha, endale hoida ja olgu nii. Vähemalt seda on asjatundjad öelnud, kui analüüsivad ettevõtluseks sobivaid isiksusetüüpe. Ju siis Robert ja mina ei sobi šablooni. Aga ma ei usu, et see kumbagi meist eriti häirib.
Mis mõtet on suurepäraseid teadmisi vaid endale hoida?
Selle protsessi tulemus hakkas omaette elu elama ning sellest sai midagi rohkemat kui lihtsalt korraliku kompositsiooniga raamat. Sellest sai kiiresti ühine jõupingutus anda finantsharidust kõigile, kes paremat elu otsivad ajal, mil me kõik peame eelseisvaks finantsiliselt valmis olema. See raamat on kõigile, kes soovivad edasi liikuda ja oma mugavustsoonist välja tulla. Te võite juba miljonär olla või veel mitte, aga õppetunnid selles raamatus võivad ükskõik kelle kohta kehtida, hoolimata sellest, milline on teie praegune finantsseis.
Loodan, et te näete protsessi kui sellist, millest te õppida võite, ja mis ühtlasi teie meelt lahutab. Äris pole midagi igavat, nagu te peagi avastate. Robertil ja minul on veel üks ühine omadus – me kumbki ei talu igavust. Meile meeldib asjad tehtud saada. Nii et pange tähele, keskenduge ja lõbutsege hästi. Raamatul „Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Kaks meest, üks sõnum” on palju pakkuda. Häälestage end sellele ja püsige lainel!
Think Big
(Mõelge suurelt)
Donald J. Trump
The Art of Winning
(Võitmise kunst)
Robert T. Kiyosaki
2. PEATÜKK
ÜHINE MURE
Roberti vaatenurk
Dallas, Texase osariik; 19. veebruar 2006
Taas sõidab pühapäeva pärastlõunal must limusiin Learning Annexi kinnisvaramessi lavataguse sissepääsu ette. Taas kasvab elevus, kui levib teade: „Donald on kohal.” Ja taas tuleb kõigepealt sisse politseieskort, et teed teha, moodustuvad kaks rida ja Mr Trump kõnnib jumaldavate fännide spaleeri vahelt läbi.
Umbes tunni aja pärast, kui ajakirjanikud on lahkunud, küsib Donald minult: „Kui palju publikut on ja kuidas nad on?”
„Kümneid tuhanded on kohal, ja nad on suurepärased. Inimesed on kogu maailmast tulnud, et sel nädalalõpul siin olla. Nad on õppimisest väga elevil ja teadmisjanulised.”
Mina olin ka elevil – aga teistel põhjustel.
Meie viimasest kohtumisest saadik olin lugenud läbi Donaldi raamatu „Ameerika, mida väärime”. Raamat käsitleb paljusid probleeme, millega meie riik ja maailm silmitsi seisavad, nagu terrorism, riigivõlg ja tervishoid. Järgnevad on katkendid tema peatükist tervishoiu teemal.
„USA valitsuse Riigikontrolli Amet, sõltumatu Kongressi juures tegutsev asutus, maalib koleda pildi:
„Erinevalt sotsiaalkindlustusest, on ravikindlustuse programmil olnud rahavoo puudujääk alates 1992. aastast – praegused töötajate palgast kinnipeetavad ja muud maksud on olnud ebapiisavad, et katta väljamakstavaid hüvitisi ja programmi kulutusi … Põhimõtteliselt on Medicare haigekassa juba jõudnud punkti, kus see sõltub Riigikassa vahenditest, sotsiaalkindlustus arvatakse selle künnise ületavat 2013. aastaks …
Praegune haigekassasüsteem pole ei majanduslikult ega rahanduslikult jätkusuutlik. See pole uus sõnum – haigekassa nõukogu liikmed väitsid 1990. aastate algul, et programm pole oma praegusel kujul suuteline end majandama.”
Selle kohta, mida poliitikud tolle ravikindlustuse monstrumi suhtes ette võtavad, kirjutas