Ja nüüd olin ma jälle siin. Seekord päris iseseisvalt, isa ning kuulsa süntesaatorimehe abita. Oli 2. august, aasta 1990. Mitte et ma seda tol hetkel teadnud oleksin. Ent sellel kuupäeval muutus miski minu elus pöördumatult. Ma vihkasin seda mistrast ning vakstust kokku õmmeldud ruumi, seda nina- tarka joomaarsti ja tema omamehelikku silmakirjalikkust ning kõige rohkem vihkasin ma sel närusel minutil iseennast.
“Jah,” ohkasin ma füüsilise kurnatuse absoluutses tipus. “Teeme süstid ära.”
Siit edasi sai päev minna ainult paremaks.
Päev, mis oli alanud nagu liiga paljud samasugused.
Kell oli vaevalt kuus hommikul ning et oli südasuvi, rammisid esimesed päikesekiired läbi lohakalt ettetõmmatud kardinate tuppa. Umbes neljandast joomapäevast ei suutnud ma kauem kui viie-kuueni magada. Korralik tinapanemine keerab selle aja peale sassi nii mõnedki asjad ning bioloogiline kell ja närvisüsteem on neist esimesed. Pealegi oli see juba seitsmes päev.
Sa võid viibida päevade kaupa mäluaugus, minetada igasuguse ajaarvamistaju, kaotada võime mõista nädalapäevade vahetumise loogikat ning unustada emapiimaga alateadvusesse uhutud oskuse aknast välja vaatamata ööl ja päeval vahet teha. Ent sa tead punktuaalse täpsusega, mitmendat päeva sa jood. Sest igal päeval on talle ainuomased tunnused.
Esimesel päeval jood sa selleks, et tekkida saaks teine päev. Teisel ja tükati kolmandalgi päeval sujub kõik enneolematu kergusega – sinu organisaatorivõimed saavutavad maksimumi, ürgne sarm absoluutse loodusliku täiuse ning seksuaalne bravuur naissugu halvava jõu. Neljanda päeva hommikul suudab sind käima tõmmata vaid šampanja, sest gaseeritud viin tundub selles faasis veel liiga jälk. Mitte aga järgmises ja selle järgi tunnebki ära viienda päeva. Kuues on 96-protsendilise piirituse päev ning seitsmenda hommikul tundub sulle silmi avades, et ehk on aeg vaikselt hoogu maha võtma hakata.
Ma kaalusin hetkeks voodist tõusmise võimalust, ent magamistoa põrandat ühtlase kihina kattev suitsukonide, veinipudelikildude ning neid kitina siduva liisunud õlle segu tundus paljaste jalgadega puudutamiseks liiga ebaesteetiline. Masturbeerimiseks oli kellaaeg veel liiga varajane. Las olla midagi, mille ootuses järgmised tunnid natukenegi meeldivamad tunduksid, mõtlesin ma tasahiljukesi möödunud päeva sündmusi ühtseks pildiks meenutada üritades.
Voodi lõhnas veel ikka tüdruku järele, kelle sisemusse Sarka ja Pets eelmisel hommikul kaheteistvärvilist pastapliiatsit toppida olid üritanud. Sarka oli minu ammune koolivend Tallinna 7. keskkooli päevilt, kes talumatu käitumise ning halva õppeedukuse tõttu pärast kaheksandat klassi eliitkoolist välja visati. Kui ma Sarkat tont teab mitme aasta pärast uuesti nägin, tegeles ta Marek Strandbergi kampaaniaga Europarlamenti valimistel, oli joomise värskelt maha jätnud ning naeratas täpselt sama avalalt ja sõbralikult nagu tol kahetsusväärsel päeval tüdrukuga inimkatset läbi viies.
Pets oli hiljuti vanglast vabanenud ambaal ja oma vähesed ajurakud oli ta ilmselt väga varajases nooruses paari korraliku mäluka vastu vahetanud. Tal oli kõige jälestusväärsem larhv, mida loodus ühele mehele karistuseks määrata suudab ning oma tühiseid päevi veetis ta Varblase ja Moskva kohviku juures alaealistele tüdrukutele “Ma nikun teid kõiki ribadeks!” röökides.
Ma jumaldasin Petsi-suguste türaimejate seltskonda, mulle meeldis nendega koos juua ning nende fantaasiavaeseid jutte kuulata. Isa nimetas seda “mustalt panemiseks” – leiad Ararati juurest kõige õõvastavama väljanägemisega õli, ostad talle pudeli Karuverd ning tassid enda juurde koju. Kirjanik Einar Maasik olnud üks markantsemaid “mustalt panijaid”.
“Eno, tule ütle kapten Karule tere,” kõnetanud Einar kord isa mingile täisropsitud habemega kollile osutades. Nad olid alati kaptenid, doktorid või vähemalt füüsikud. Kõik, välja arvatud Pets. Ma ei teadnud, kes Pets oli. “Mustalt panemine“ oli kümnesse termin. Isa ikka oskas.
Tüdruk, keda Sarka ja Pets väga paistes pöidla jämeduse pastakaga keppisid, oli tol päeval minu juures esimest ja viimast korda. Ta oli tulnud koos Myga (häädatakse müü, mitte mai).
My oli trummar, kellega ma sõbrunesin heavy metal ansamblis Metallist mängides. Meie ühine musitseerimine kestis Mr Lawrence’i (toona veel Merry Christmas Mr Lawrence) esimese kassetini, mille valmimise järel Gunnar Graps ta oma bändi värbas. My nimi on passis Raimond, kuigi viimane kord, kui ma tema kohta midagi kuulsin, kasutati temast kõneldes krüpteeritud lühendit Raimond V. See juhtus Eesti Päevalehe krimiuudiste küljel ning artikkel rääkis narkokaubandusest ja sellega seotud trummilööjast. Myd kutsuti Myks teatava visuaalse sarnasuse tõttu Tove Janssoni poolt loodud Väikese Myga. Ning eile oli My tulnud minu juurde tüdrukuga, kelle nimi mu eest praegu ummisjalu põgeneb.
Läbi ähmase uduloori meenus mulle, et tüdruk oli end enam-vähem poole tunniga umbjoobe kamminud ning seejärel läbi avatud korteriukse üles ühiskasutatavale pööningule tormanud. Ma elasin kirjanike majas ning kartuses lugupeetud naabreid trepikojas kontrollimatult käituvate tütarlastega ärritada olin ma talle pööningule järele jooksnud.
Üleval oli kohutavalt tolmune ning ainsad hinged, kes selles läbi kolme majatiiva ulatuvas avatud akendega hiigelruumis toimetasid, olid tuvid. Neid oli kirjanike maja pööningul tohutult. Meie alumine naaber, kiilakas venelane nimega Zaitsev, jumaldas tuvisid ning toitis neid piimas lödiks leotatud saiakuulikestega igal kuradi võimalusel. “Kulu-kulu-kulu,” undas ta hommikuti läbi avatud köögiakna ning sajad tuvid ründasid linnusitaga palistatud aknalauda nagu kärbsed kuivkäimla põhja. Majarahvas teadis rääkida, et Zaitsev tegelikult sõi tuvisid ning et kogu see toitmise tseremoonia teenis sama üllast eesmärki nagu sigade nuumamine kolhoosis. Kõlakas oli aga liiga absurdne, et sellesse tõsiselt suhtuda.
“Mis lahti?” võtsin ma pööningupimeduses nuuksuval My sõbrataril käe pihku.
“Ta ei armasta mind,” vääksus too vaevukuuldavalt vastuseks.
Mida jõulisemalt möödunud päeva sündmused kibedaks reaalsuseks meenusid, seda vähem need mulle meeldisid. Olnuks mul okserefleks alles, toimetanuks ma nood järjest selgemate piltidena sidusaks tegelikkuseks moodustuvad mälestused koos hommikuste sapimahlade ning eelmisel õhtul söödud tšebureki jääkidega Tallinna kanalisatsiooni. Aga mul ei olnud enam okserefleksi.
Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine. Tahaksid küll oksendada, aga ei oksenda. Siis kõlas see isegi hästi, sest kellele ikka oma päevamenüüd peldikupoti põhjas uuesti vaadata meeldib. Aga teatud hommikutel tunned sa oksendamisest piinavat puudust. Ja teinekord ei tea sa isegi, kas see on maost teed ülespoole uuristav kotlet või sisikonda valusalt kruustangide vahel pigistav süütunne, mille sa WC põrandale asetatud emailpesukaussi lõplikult ära panna tahad.
Mõistagi oli õhtupoole jõudnud kohale Kojamees. Tallinna punkringkondades oli ta tiirelnud aastaid enne seda, kui me esimest korda kohtusime, tema Singer Vingeri transa- ja mina kidramehena. Me olime Tarmo Kruusimäega (sellise nime järgi tunti teda riiklikes asutustes ning elanikeregistris) nagu särk ja perse. Oli aastaid, mil me kohtusime peaaegu iga päev. Oli kuid, mil me elasime koos. Ja oli päevi, mil me tegime käsikäes asju, mida väärikas inimene reeglina üksi teeb.
Neil päevil TV 3 seitsmestes uudistes Tallinna Linnavolikogu liiget Tarmo Kruusimäge mõnd Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordset kommunaalalgatust tutvustamas vaadates kerkib mu silme ette pilt Kojamehest, kes Eno Raua ja Aino Perviku abieluvoodis läbilõikava nasaaliga inisevat Moonikat koera asendis kepib. Mina ja minu sõber Kõrv vaatame seda diivanil pealt, samal ajal loomse aplusega Ungari pekki õgides, mille Moonika ema tüdrukule klassiekskursioonile kaasa on pakkinud. Just klassiekskursioonile oli Moonika tol päeval minema hakanud, enne kui Kojamees ja tema toonase bändi kitarrist Marko ta minu juurde meelitasid.
Kojamees ei olnud mitte ainult parim sõber. Ta oli