TÄNUAVALDUS
“Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” on olnud väga eriline projekt, mis on teostunud tänu mõne väga erilise inimese jõupingutustele. Olen sügavalt tänulik suurepärasele meeskonnale ning kõigile neile, kelle entusiasm ja energia muutsid minu kujutluse sellest raamatust tõelisuseks, eriti oma kaaslastele Sharma Leadership Internationalis. Teie pühendumus ja missioonitunne liigutavad mind väga.
Ma avaldan erilist tänu.
• Minu esimese raamatu “MegaLiving!” (“Megaelamine!”) tuhandetele lugejatele, kes leidsid aega mulle kirjutada, et jagada minuga oma edulugusid, või osalesid minu seminaridel. Tänan teid lõputu toetuse ja armastuse eest! Just teie pärast teen seda, mida teen.
• Karen Petherickile projekti eeskujuliku kavandamise eest ning tema väsimatute jõupingutuste eest, et seda projekti graafikus hoida.
• Minu poisipõlvesõbrale John Samsonile raamatu esimese visandi tähelepaneliku kommenteerimise eest ning Mark Klari ja Tammy ja Shareef Isale tubli panuse eest käsikirja.
• Ursula Kaczmarczykile justiitsministeeriumist julgustuse ja toetuse eest.
• Kathi Dunnile hiilgava kaanekujunduse eest. Arvasin, et Timeless Wisdom of Self-Mastery kujundust ei ületa miski. Tuleb välja, et eksisin.
• Mark Victor Hansenile, Rick Frishmanile, Ken Vegotskyle, Bill Oultonile; ning iseäranis Satya Paulile ja Krishna Sharmale.
• Ja kõige rohkem minu imelistele vanematele Shiv ja Shashi Sharmale, kes on mind algusest peale juhatanud ja aidanud; minu targale ja ustavale vennale Sanjay Sharmale ja tema heale abikaasale Susanile; minu tütrele Biancale tema olemasolu eest ning Alkale, minu naisele ja parimale sõbrale. Teie olete valgus minu teel.
• Iris Tupholme’ile, Claude Primeaule, Judy Brunsekile, Carol Bonnettile, Tom Bestile ja Michaela Cornellile ning HarperCollinsi ülejäänud meeskonnale nende energia, entusiasmi ja usu eest käesolevasse raamatusse. Eriline ja südamest tulev tänu HarperCollinsi presidendile Ed Carsonile, kes otsekohe nägi selle raamatu võimalusi, uskus minusse ja pani asjad liikuma. Hindan tema juhtnööre kõrgelt.
ESIMENE PEATÜKK
Äratus
Ta varises kokku keset inimestest tulvil kohtusaali. Ta oli üks oma riigi nimekaimaid advokaate. Ta oli ka mees, kelle hästitoidetud keha katvad kolmetuhandedollarilised Itaalia ülikonnad olid sama tuntud kui tema muljetavaldav kohtuvõitude jada. Seisin seal, paigale tardunud otse silme ees toimunud jahmatavast vahejuhtumist. Vägev Julian Mantle oli langenud ohvriseisusse ning tõmbles põrandal nagu abitu imik, vappudes, värisedes ja higistades nagu nõdrameelne.
Sellest hetkest edasi tundus kõik toimuvat otsekui aegluubis. “Jumal küll, Julianiga on halvasti!” karjatas tema assistent, andes meile kõigile emotsionaalselt teada sellest, mis oli niigi ilmselge. Kohtunik tundus olevat paanikas ning pomises midagi kiiresti eratelefoni, mille ta oli hädaolukordadeks lasknud paigaldada. Mis minusse puutub, siis suutsin vaid seista, juhm ja segaduses. Palun ära sure, vana tobu. Sul on veel vara lusikat nurka visata! Sa ei ole sellist surma ära teeninud.
Kohtutäitur, kes algul oli nagu seisvasse asendisse mumifitseeritud, ei kaotanud hetkegi ja asus langenud kangelast elustama. Assistent oli tema kõrval, pikad blondid juukselokid üle Juliani tumepunase näo rippumas, sosistamas talle lohutussõnu, mida mees ilmselt ei kuulnud.
Olin Julianiga tuttav olnud seitseteist aastat. Esimest korda kohtusime, kui üks tema partneritest mind noore juuratudengina suveks internina tööle võttis. Tollal oli tal kõik olemas. Ta oli säravalt andekas, hea välimusega ja kartmatu advokaat, kes unistas suurest tulevikust. Julian oli firma noor täht, tulevane kliendimagnet. Mäletan siiani, kuidas ühel hilisõhtul tööl olles möödusin tema majesteetlikust nurgakabinetist ja heitsin vargsi pilgu raamitud tsitaadile Juliani massiivsel tammepuust kirjutuslaual. See pärines Winston Churchillilt ning käis täpselt Juliani-suguse mehe kohta:
“Olen kindel, et tänasel päeval oleme oma saatuse peremehed, meie ees seisev ülesanne on meile jõukohane; suudame taluda sellega kaasas käivat tööd ja vaeva. Seni, kuni meis püsib usk meie üritusse ja murdumatu võidutahe, ei ole ka võit meie jaoks kättesaamatu.”
Julian üksnes ei rääkinud, vaid ka tegutses. Ta oli sitke, edasipüüdlik ja valmis tegema kaheksateisttunniseid tööpäevi edu nimel, mis talle tema arvates oli määratud. Kuulsin kusagilt, et tema vanaisa oli olnud väljapaistev senaator ning isa föderaalkohtu vägagi lugupeetud kohtunik. Oli selge, et ta oli pärit rahakast keskkonnast ning tema Armaniga kaetud õlul lasus raske lootuste ja ootuste koorem. Pean siiski möönma, et ta ajas oma asja. Ta oli täis otsustavust teha asju nii, nagu tema seda õigeks pidas, ning talle meeldis esineda.
Juliani skandaalsed kohtusaalidraamad kajastusid korrapäraselt ajalehtede esikülgedel. Rikkad ja kuulsad parvlesid tema ümber, kui neil oli vaja suurepärast agressiivse stiiliga õigustaktikut. Tema tööväline tegevus oli tõenäoliselt sama tuntud-teatud. Firmas said omamoodi legendiks hilisõhtused külastused linna parimatesse restoranidesse, kaaslaseks noored seksikad modellid, või kõigele käegalöövad joomatuurid koos börsimaaklerite lärmaka kambaga, keda ta kutsus oma hävitusmeeskonnaks.
Ma ei tea siiani, miks ta just minu välja valis, et töötada koos temaga kõmulise mõrvaloo kallal, kus ta pidi tol esimesel suvel kaitsjana esinema. Olin küll lõpetanud Harvard Law Schooli, ka tema alma mater’i, kuid ei olnud kaugeltki firma andekaim praktikant ning minu sugupuus ei leidunud siniverelisi. Minu isa veetis pärast lühiajalist teenimist merejalaväes kogu elu kohaliku panga turvamehena. Ema kasvas proosaliselt Bronxis.
Siiski valis ta mind kõigi teiste seast, kes olid teinud vaikset lobitööd tema jooksupoisi privilegeeritud seisuse saavutamiseks kohtuasja juures, mis sai kuulsaks kui “kõikide mõrvaprotsesside ema”: ta ütles, et talle meeldib minu kihk. Me loomulikult võitsime, ning tippjuht, keda oli süüdistatud oma naise elajalikus tapmises, sai vabaks – ehk siis just nii vabaks, kui tema must südametunnistus seda lubas.
Mina õppisin tol suvel palju. Kaugelt rohkem kui ainult seda, kuidas vastuvõetavalt kahtlusi äratada, kui kõik tundub ilmselge olevat – iga omal alal pädev advokaat saaks sellega hakkama. See oli õppetund võitmise psühholoogiast ning harukordne võimalus näha meistrit tegutsemas. Imesin seda kõike enesesse nagu käsn.
Juliani kutsel jäin firmasse osanikuna edasi ning meie vahel arenes kiiresti püsiv sõprus. Pean tunnistama, et tema kui juristiga ei olnud kuigi lihtne koostööd teha. Tema alluvana töötamine oli sageli äärmiselt frustreeriv ning tõi kaasa palju hilisõhtuseid valjuhäälseid vaidlusi. Asju tuli teha nii, nagu tema ütles või leida endale mõni muu koht. See mees ei eksinud kunagi. Sellegipoolest oli tema kõva koore varjus inimene, kes teistest tõepoolest hoolis.
Kui hõivatud ta ka polnud, alati päris ta, kuidas elab Jenny – naine, keda siiani kutsun oma pruudiks, ehkki abiellusime enne minu õigusteaduste õpingute algust. Kuuldes teiselt suviselt praktikandilt minu rahalistest raskustest, korraldas Julian asja nii, et sain kopsaka stipendiumi. Kindel see, et ta oskas inimestega karmilt ümber käia, ning kindel see, et ta armastas lõbusalt aega veeta, kuid sõpru ta hätta ei jätnud. Tegelik häda seisnes selles, et Juliani peamine kinnismõte oli töö.
Esimestel aastatel õigustas ta oma ületunde, öeldes, et teeb seda “firma huvides” ning “järgmisel talvel kindlasti” kavatseb ennast kuuks ajaks vabaks võtta ja Kaimanisaartele sõita. Aja möödudes aga levis kuuldus Juliani talendist ning tema töökoormus üha kasvas. Kohtuasjad muutusid üha suuremaks ja tulusamaks ning Julian, kes kunagi ei löönud kõhklema haarava väljakutse ees, töötas üha rängemini. Harvadel rahulikel hetkedel tunnistas ta, et ei saa magada üle paari tunni seejärel ärkamata, tundes end süüdi,