Üks pappkohver avanes ja sealt tõusis õhku mitukümmend kuubikukujulist seebimulli, mis ükshaaval puuvõras lõhkesid. Morten ei olnud veel kunagi näinud kuubikukujulisi seebimulle, kuid see, mis järgnes, oli veel kummalisem.
“Eh! Meelde tuli!” hüüdis maestro Kukaracha, laksates endale otsaette. Ta hüppas äsja avanenud kohvrisse nagu põhjatusse auku, kohvrikaas sulgus ta järel iseenesest. Klõps! Seejärel avanes teine kohver ja maestro vupsas sealt välja. Hops! Käes hoidis ta väikest pika kaela ja ümara otsaga katseklaasi, milles mulises roosakalt helendav vedelik.
“Ehhee ja pirraki! Ma unustasin ju ennast transformeerida! Väga vabandan ebameeldivuste pärast,” sõnas ta imestusest keeletule Mortenile silma pilgutades.
Kuidas ta küll kohvritesse ära mahtus?
Meetripikkuste vurrudega mustkunstnik – seda ta kahtlemata oli – rüüpas katseklaasist lonksu ja jäi äkki liikumatuks. Ta seisis justkui kivikuju vähemalt minuti.
Ainult hullumeelse läikega silmad vilasid siia-sinna; tundus, et kohekohe juhtub midagi enneolematut.
Enneolematu ei lasknud ennast kaua oodata. Katseklaas pudenes Kukaracha näppude vahelt maha, põrgates otse vastu kivi. Vastupidiselt kõigile loodusseadustele jäi õhuke klaas terveks, aga kivi purunes kolmeks tükiks. Torukübarast hakkas tõusma tihedat valget tossu – justkui vabriku korstnast. Mustkunstniku parem käelaba paisus lumelabidasuuruseks, samal ajal kui teine kuivas kokku ja meenutas närtsinud karikakart. Siis jälle vastupidi. Sama toimus silmadega: kord paisus vasak silm jalgpallisuuruseks, seejärel parem. Vurrud tiirlesid nagu kaks lennukipropellerit. Kõrvast pistis pea välja kellakägu ja tõi kuuldavale haledavõitu kuku.
Ühest kohvrist kostis vana leierkasti viirastuslikke helisid.
Mõne hetke pärast pöörane tramburai vaibus.
Ebatavaline härra seisis jälle liikumatult, ainult vurrud värisesid pisut.
Ta tõstis käe aeglaselt kõrva juurde ning pistis oma pikad ja peenikesed sõrmed kõrva. Siis tegi ta äkilise liigutuse. Plups! Nagu kork oleks veinipudelilt ära tõmmatud. Kostis vihinat ja maestro Kukaracha kahanes kiiresti nagu õhupall, mida tühjaks lastakse. Järele jäi tibatilluke mehike, kes meenutas rohkem torukübaraga tarakani kui inimest.
Ta ronis mööda pilliroovart kiiresti üles ja lasi ennast varrest hoides rippu. Vars paindus Kukaracha raskuse all ja tilluke prussakmees laskus sujuvalt ikka veel kalda ääres triiviva Salamandri tekile.
Nüüd mõistis Morten, millisele laevale mustkunstnikuhärra nii meeleheitlikult kiirustas.
VÕLUJOOK
Äkki märkas Morten katseklaasi, mille prussakmees oli maha unustanud. Selles oli veel tilgake kasvu kahandavat võlujooki.
Mortenil tekkis hiilgav idee. Ta süda peksles erutusest. Lõpuks ometi võis täituda tema ammune unistus! Seista päriselt Salamandri kaptenisillal, pilk kaugusse suunatud, vaim valmis peadpööritavateks seiklusteks. Puudu olid vaid piip ja papagoi. Aga tühja sest piibust ja papagoist!
Pikemalt mõtlemata tõstis Morten maast maestro katseklaasi. “Plink! Plonk!” tegid mullid kissellitaolises tindilõhnases vedelikus, kui Morten salapäraselt helenduva klaastoru suule tõstis.
Ta pigistas silmad kõvasti kinni ja kallas kogu eliksiiri korraga kurku. Jook maitses hästi, justkui vaarikamaitseline köharohi. Morten tundis, kuidas imetabane vedelik kurgust alla nõrgus ja maos edasi mulises.
“Plink! Plonk!” Mulin kõhus aina valjenes ja kerkis pähe, nagu podiseks seal aju asemel kaerahelbepuder.
Valjukõlaline mullitamine kõrvade vahel meenutas kangesti klaveripala, mida Morten oli viimati muusikatunnis esitanud.
“Plink-plonkadi-plink-plonk, plink-plink-plink-plooonk!”
See oli nii naljakas, et Morten purskas südamest naerma.
Nähes ennast peegeldumas katseklaasil, avastas ta hämmeldusega, et hoopis nutab ohjeldamatult, kuid teeb seda kõõksuval naeruhäälel.
See oli nii kohutav, et ta puhkes kohemaid pidurdamatult nutma. Nägu katseklaasi peegeldusel tõmbas seepeale suu kõrvuni.
Proovi sa peegli ees nutunäoga naerda või naerunäoga nutta, see ei ole üldse lihtne!
Morteni halav naer asendus peagi hämmastusega, sest järsku hakkas katseklaas ta peos kummalisel kombel paisuma. Varsti pidi võtma selle hoidmiseks appi teisegi käe. Mõne hetke pärast oli katseklaas juba nii suur, et poiss ei jaksanud seda enam hoida. Katseklaas libises käte vahelt kõlinal maha.
Alles nüüd pani Morten tähele, et mitte ainult katseklaas, vaid kogu maailm ta ümber oli muutunud hiiglaslikuks. Õhus hõljusid inimpeasuurused võililleebemed, kõrkjad olid kui palmipuud ja kivikesed nagu võimsad rändrahnud.
Kalda ääres aga seisis täies hiilguses suur kahemastiline laev.
Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander.
Morten taipas, et mitte maailm ei paisunud tema ümber hiiglaslikuks, vaid tema ise oli muutunud imepisikeseks. Ta oli nüüd väiksem kui putukas. Lõpuks ometi!
SALAMANDRI KAPTEN?
Pilliroovars, millega Kukaracha oli laevale laskunud, lebas purdena kalda ja Salamandri parda vahel. Hinges rõõmujoovastus, astus Morten paraja palgi jämedusele rookõrrele ja kõndis tekile. Oli ka viimane aeg, sest kaks äravahetamiseni sarnast herilast, kes meenutasid näo poolest vägagi vendi Vapsikuid, olid eemaldanud laevaninast purjetamist takistava hundinuialehe. Sõit võis alata.
“Hoi! Täiskäik edasi!” hüüdis kapten Morten Viks meeskonnale. Kõik pöörasid üllatunult pead. Alles nüüd sai Morten aru, et oli Kukaracha võlujoogiga pisut liialdanud. Putukate kõrval oli ta kääbus.
Päkapiku kasvu kaptenil on väga raske, kui mitte võimatu panna oma sõna maksma hiiglaste laeval. Läheb vaja erilist vaimujõudu, et teenida ära endast mitu korda suuremate lugupidamine. Peab mõtlema end suureks ja mitte mingil juhul ei tohi kartma lüüa.
Enesekindlus tuleb säilitada ka kõige keerulisemates, lausa võimatuna näivates olukordades. Esialgu Mortenil enesekindlust jagus.
“Hoi! Täiskäik edasi!” kordas ta käsklust.
Laevatekk jäi hetkeks vaikseks. Järgnes tormiline naerupahvak. “Mis tsirkuseelukas sina oled? Kas sul üldse laevapilet on?” küsis üks kaksikutest.
Ta üleolev muie paljastas hõreda, kullaga paigatud hammasterea. Mõlemad musta-kollasetriibulistes meremehesärkides herilastüürimehed ronisid Salamandri roolirattale ja kõõlusid sellel nagu kiigel. Paremale. Vasakule. Kiiks! Kääks!
Laev triivis ühest ojakaldast teise justkui taaruv joodik öisel tänaval. Ime, et see mõne terava kivinuki vastu ei põrganud.
“Vali oma sõnu! Ma pole mingi elukas. Ma olen kaljas Salamandri kapten Morten Viks ja kapten ei vaja oma laevas piletit! Hoidke tüüri otse, enne kui õnnetus juhtub!” teatas punapäine härjapõlvlane ülbitsevatele herilastele, kellele ta vaevalt põlvini ulatus.
Morteni ümber kogunenud meeskond, alates kahest tüürimehest ja lõpetades madrustega, purskas selle peale kõige koledamal kombel irvitama.
“Kuule, kas see siin on jälle mõni sinu hookuspookus?”