“Morten, kas sul on sipelgad püksis? Keskendu palun!” ohkas muusikaõpetaja Prikk tüdinult. Esimese klassi õpilane Morten Viks oli toonud oma kasimata näppude alt kuuldavale järjekordse noodi, mis ei klappinud kuidagi helistikku.
“Do, re, mi, plänn! Sol, la, plänn!” kõlas päevinäinud kabinetklaver, mis oli justkui häbi pärast pisut kössi tõmbunud.
“See on Salamandri meeskond…” kogeles vastuseks nööpsilmne punapea, ise nagiseval klaveritoolil niheledes. Poisi tedretähnilisel näol püsis ilme, nagu oleks mõni väike elajas tal tõesti püksisäärest sisse roninud.
“Ära vigurda, näita, mis sul seal on,” muutus preili Prikk uudishimulikuks.
Õpetaja kohendas paksude klaasidega prille oma kongus ninal, mis oli kaetud pärlendavate higipiiskadega. Keskpäevane päike oli kütnud klassiruumi palavaks. Mõlemad – nii õpetaja kui õpilane – ootasid salamisi kannatusterohke klaveritunni lõppu.
Morteni kõrvad muutusid häbist tulipunaseks, kui ta koukis püksitaskust puust pinali ja selle õpetajale ulatas.
“Isa Aafrikast tõi,” osutas Morten ilusale nikerdustega karbile, mille irvakil kaane alt võis aimata liikumist. Õpetaja Prikk ohkas veel korra.
Hajameelselt avas ta karbikaane, kuid pillas selle läbilõikava kiljatuse saatel kohe põrandale. Vuih!
Karp oli täis äärmiselt eemaletõukavaid prussakaid.
Umbses karbis vabanemist oodanud tarakanid ronisid erutunult mööda preili Priki hoolitsetud käsi ja vanamoodsat kleiti, kiiresti valgus neid sarvilisi elukaid elevandiluust klaveriklahvidele, mõni sibas eesmärgitult nootide vahel.
Üks vapper loomake oli end juba varem kaanepilu kaudu vabadusse murdnud. Tema oligi see nurjatu, kes tekitas poisile klaverimängu ajal häirivat kihelust.
Nüüd seisis ta nõutult Morteni kinganinal, teadmata, kuhu poole minna.
Ka Morten oli kimbatuses. Ta ei suutnud otsustada, kas peaks rahustama klaveritoolile karanud preili Prikki või püüdma kinni laiali jooksnud tarakanid. Neist pidi saama meeskond väikesele purjelaevale, mida ta suviti linnaäärses ojas ujutamas käis.
Õpetaja Prikk oli näost lapiline.
“Välja siit! Ja tagasi tuled koos isaga!”
Õpetaja Prikk kriiskas täishäälikuid venitades. See meenutas haraka krääksumist. Kui suure konksninaga preili kisades klaveritoolil keerles ja kätega rapsis, meenutas ta Mortenile lindu, kes on napilt pääsenud trammirataste alt.
“Isa seilab ookeanil, kus elavad lendavad kalad,” pomises sündmuste ootamatust käigust rabatud seitsmeaastane poiss vastuseks. Ta võttis põrandalt pisielukatest tühjaks jooksnud karbi, pistis noodid portfelli ja tegi kiiresti minekut.
UUS MÕTE
Muusikakooli raske uks vajus Morten Viksi selja taga prauhti kinni. Oli üks selline päev, kui kõik uksed, portfellid ja isegi käed ja jalad on talumatult rasked.
Morten tundis, kuidas koolikott soonis tema klaverimängust piinatud sõrmi. Ta otsustas kandamist vabaneda.
“Ma võin vedada mustmiljoni krooni peale kihla, et keegi seda siit üles ei leia,” mõtles Morten ja peitis oma portfelli muusikakooli hoovi roostes prügikasti alla. Järsku jäi ta pilk pidama pooltühjal veinipudelil, mis oli visatud majoneesipurgi ja kolme mädanenud õuna vahele.
Veinipudelis komberdas edasi-tagasi kaks lõksu jäänud uimast herilast. Kogu maailma rusuv raskus langes korraga Morteni õlgadelt.
“Ma panen Salamandri meeskonna uuesti kokku! Need tarakanid, kes praegu Priki juures klaverit harjutavad, olidki ju täiesti tissiplineerimatud.” Seda sõna oli ta sageli preili suust kuulnud.
“Kaks lennuvõimetut herilast sobivad meresõiduks täiuslikult!” mõtles Morten kätt veinipudeli poole sirutades.
“Sinust teen ma tüürimehe!” teatas ta veinis ligunenud tiibadega nukrale herilasele, kui ta teda vana jäätisepulga abil pudelist välja urgitses. Teine veinist uimane pudelivang sumises kadedalt.
“Hea küll! Ma teen teist mõlemast tüürimehe! Üks pöörab tüüri paremale, teine vasakule… Hihihii.” Poiss sulges ka teise herilase oma puupinalisse ja seadis sammud linnaserva, kus oja ääres oli vana tamme õõnsusesse peidetud tema kalleim aare – kahemastiline kaljas Salamander.
“Mõelda vaid, herilastel on juba kollasetriibulised meremehesärgidki seljas. Mis nii viga kaugetel meredel purjetada!” Morten vilistas muretult. Päike peegeldus väikelinna kahekordsete majade akendelt ja õhus hõljus võililleebemeid. Poisi mõtted tiirlesid meeskonda värvatud herilaste ja vahva mängumereseikluse ümber, kui ta ninna tungis tuttavlik lõhn. Nurgakohviku hoovis seisis kastivirn äsja ahjust võetud moosipallidega.
Umbes nädal aega tagasi viipas üks matsakas pagarimütsiga tädi ta kohviku tagaukse juurde ja andis kaks tasuta moosipalli. Punases, mustade mummudega kitlis kohvikutante, kes meenutas veidi lepatriinut, oli tol päeval ilmselt heas tujus.
Moosipallid tuhksuhkruga! Morten tundis, kuidas tal sülg suhu voolas. Lõunavahetunnil oli ta kallanud oma supi sisse kogemata toositäie soola. Õpetaja käskis supi karistuseks ära süüa. Morten keeldus kangekaelselt, ja seetõttu ei olnud ta hommikust saati midagi hamba alla saanud.
Äkki on tädil tänagi hea tuju? Võib-olla saab täna koguni kolm moosipalli? Kohvikutädi ei paistnud kusagil. Korraga märkas Morten, kuidas suur triipudega ämblik laskus niidi otsas moosipallikastile. “Su kaheksast koivast võib Salamandri mereretkel kasu olla. Võid oma niidiga purjeid lappida, kui need tormituultes rebenema peaks. Või punud meile kalavõrke,” ütles Morten ning pistis niidi otsas ämbliku oma putukakarpi.
“Saage tuttavaks! Madaam soovib tutvuda eksootiliste paikadega! Palun kohelge teda aupaklikult!” teavitas ta karbielanikke. Veinis ligunenud herilased isegi ei sumisenud vastuseks. Ämblik üritas põgeneda, kuid karbikaas sulgus halastamatult, jättes ta koos kahe lehkava herilasega pimedasse vangikongi.
Morten naeratas võidukalt. Halvasti alanud päev oli muutunud rõõmsamaks. “Eks iga ebaõnnestumine ole tulevikus millekski hea, tuleb ainult oodata õiget hetke. Kui nüüd veel moosipalle kah saaks!” lootis Morten.
Paistis, et lepatriinutädi ei tule. “Küllap on tal tänagi hea tuju. Ma võtan selle moosipalli lihtsalt niisama. Vaevalt et kellelgi selle vastu midagi on,” mõtles poiss, kelle magusaisu oli muutunud väljakannatamatuks. Niipea kui ta ahvatleva moosipalli oma pihku oli võtnud, kurjustas keegi kohvikuaknast: “Näpud eemale, varganägu, sa veel laulad mu käes!”
Hurjutaja polnud keegi muu kui mummulise kitliga pagaritädi. Tema tuju polnud enam nii hea kui nädala eest.
Morten pistis rasvase moosipalli taskusse ja andis pikalt mõtlemata jalgadele valu. Pontsakas kohvikutante polnud kõige sportlikumas vormis. Ei olnud temast tulistvalu nurga taha kadunud poisi püüdjat. Ta tõi kuuldavale paar vänget vandesõna ja läks hingeldades kohvikusse tagasi.
VENNAD VAPSIKUD
Morten jooksis nii, kuis jalad võtsid. Kui tädi peaks kuulma, mis juhtus klaveritunnis ja kui see kahetsusväärne eksitus moosipalliga peaks ka välja tulema, siis seisab tal kindlasti ees ebameeldiv jutuajamine.
Veel hullem lugu oleks, kui isa kõigest teada saab. Tema sellistes asjades nalja ei mõistnud. Kuigi vahel tundus, et isa range pilgu taga oli peidus midagi sellist, mida Morten seletada ei osanud. Igatahes tegi see kipitava tagumiku kuidagi talutavamaks.
Niiviisi endamisi arutledes ei märganud Morten, kuidas keldripoe uksest ronis välja kaks täpipealt ühesugust meest, sõrmede vahel kirju sildiga tumerohelised pudelid.
Need olid kaksikvennad Vapsikud, kes olid üle linna tuntud joomarid ja riiukuked. Nad ise pidasid ennast maailma parimateks meremeesteks,