Argipäevasündmusi võib kogeda kui tsunamit
Kui meie elus juhtub midagi ootamatut, võime kogeda, et oleme kaotanud kontrolli oma elu üle. Me tunneme end kammitsetuna kas häbist või hirmust kedagi haavata, oleme mures majandusliku olukorra pärast vms.
Bioloogilise šoki võivad põhjustada järgmised argielukonfliktid või – traumad:
• kooselu purunemine või hirm selle ees,
• töölt vallandamine või hirm töökoha kaotuse ees,
• kiusamine koolis või tööl,
• igasugused füüsilise või psüühilise vägivalla vormid,
• haigusega seotud hirm,
• kellegi surm või hirm lahusoleku pärast, operatsioon ja valuvaigistamine jne.
On oluline rõhutada, et sündmus ise ei tähenda midagi. Määravaks osutub igaühe individuaalne reaktsioon ja subjektiivne emotsionaalne kogemus. See, mida üks inimene kogeb šokina, ei pruugi teist samal moel mõjutada.
Kui meil on võimalik ohu vastu võidelda või selle eest põgeneda – see tähendab, kui me leiame konfliktile lahenduse – saame jälle „välja hingata” ja minna tagasi argipäevarütmi. Meelerahu tuleb tagasi.
Haigus või tervisehäired kujunevad välja siis, kui meil puudub võimalus võidelda või põgeneda, kui me tunneme end olukorra vangina ega suuda konfliktile lahendust leida. Me jääme kinni looduse kolmandasse reaktsioonimustrisse – tardumusse, psüühilisse halvatusse. Teadvustatud enesekontroll ei luba meil šokienergiat keha loomulike reaktsioonide abil vabaks lasta. Olukordades, kus loomadel tekivad väga harva traumad, jääme meie, inimesed, tänu uskumustele ja keerulisele tundeelule lühemaks või pikemaks ajaks tardumusseisundisse.
Emotsionaalne isolatsioon
Keskne teema haiguste põhjuste uurimisel on isolatsioon. Igas konfliktifaasis on emotsioone, mis on nii intiimsed, et tundub võimatu neid teistega jagada. Me võime tunda häbi või piinlikkust, vastuolu reaal- ja ideaalmina vahel, paista enda silmis ebaeetilise ja moraalituna. Need tunded lähtuvad sotsiaalsetest normidest ning meie teadlikest ja alateadlikest uskumustest, mille aluseks on emotsioonide eitamine.
Kogemused näitavad, et kui saame abi isoleerivate tunnetega tegelemiseks ja julguse neid väljendada, vabaneme kohe emotsionaalsest pingest, see omakorda vabastab keha tervendavad jõud, me päästame valla konfliktienergia ja väljume tardunud seisundist. See on haiguse ravis otsustava tähtsusega.
Keskkond programmeerib meid
Inimese geenide kaardistamine on kaasa toonud palju üllatavaid avastusi. Loodetavasti võetakse need uued teadmised peagi ülikoolides arstide ja psühholoogide koolituse aluseks.
Praegu näib, et meie DNAd kontrollivad väljaspool rakke asuvad signaalid, sealhulgas energiasignaalid, mis lähtuvad meie positiivsetest ja negatiivsetest mõtetest. Uuemate bioloogiliste uuringute kohaselt võib meie geene võrrelda lõputu arvu kontaktidega, mida on võimalik lülitada kas sisse või välja.
Enamik meie programme on paigas juba viljastumise hetkel. Need programmid pärinevad meie lähematelt eelkäijatelt ning aitavad meil sobituda selle kliima, toidu ja keskkonnaga, millega meie esivanemad olid kohanenud.
Järgmised programmid lisanduvad üsasisese arengu jooksul ning neid mõjutab eelkõige see, kuidas ema end raseduse vältel tunneb ning millised kogemused ja emotsioonid tal sel ajal on.
Enamik programmeerimistest leiab aset lapse esimese kuue eluaasta jooksul. Selles vanuses ei ole lapsel teadlik ajutegevus veel täielikult välja arenenud, ta ei suuda vastuvõetud informatsiooni analüüsida. Peaaegu hüpnootilises seisundis tõlgendab ta kõiki kogemusi ja informatsiooni otse, ning selle järgi lülitatakse geenilülitid sisse või välja. Nii kujunevad meie ebateadlikud reaktsioonimustrid, mis sageli mõjutavad meid kogu ülejäänud elu.
Rõõmustav sõnum on see, et me ei ole oma geenide ja päritolu vangid. Uuemad uuringud näitavad, et meie geenid ja DNA ei ole muutumatud bioloogilised mustrid, vaid neid saab ümber programmeerida kogu elu jooksul.
Uuringud näitavad ka seda, kuidas pressiteated stiilis „katkuajast pärinevad geenivead põhjustavad vähki” ja „rinnavähk on päritav”, võivad tekitada asjatut hirmu, mis juba iseenesest võib haiguse puhkemist soodustada.
Lähtudes loodusseadustest, aitab metameditsiin kõrvaldada hirmu ja näidata teed, kuidas geene ümber programmeerida ja viia DNA kaitseseisundist kasvuseisundisse.
Metameditsiiniline lähenemisviis haigusele
Metameditsiini 10 põhitõde
1. Haigus on protsess.
Meie organism on väga intelligentne, hästi korraldatud ja keerukalt üles ehitatud süsteem bioloogiliselt mõtestatud reaktsioonidega. Iga haigusprotsessi võib mõista kui bioloogilist ja spirituaalselt mõtestatud sündmust. Eesmärk on üleelamine ja tähelepanu juhtimine konfliktile ning lahenduse leidmine, ühtlasi ka evolutsioon ja organismi isetervenemine.
2. Keha, meele, hinge ja keskkonna sünkroonsus.
Keha, meel ja hing on omavahel lahutamatud. Haigus kulgeb sünkroonselt kõikidel tasanditel (organis, ajus, meeles jm). Muutus ühel tasandil mõjutab silmapilk kõiki teisi tasandeid ja on neis nähtav. Kuna kõik tasandid on omavahel ühendatud, võime kasutada ühelt tasandilt saadud informatsiooni, et teha järeldusi teiste kohta.
3. Haigus algab emotsionaalsest läbielamisest.
Haigusprotsess saab alguse tugevast emotsionaalsest läbielamisest, mida kogetakse kui ootamatut, dramaatilist ja isoleerivat. Meie alateadlik emotsionaalne reaktsioon konfliktile määrab ära haiguse tekkimise – selle, millist ajuosa ja organit mõjutatakse. Niisiis otsustavad konflikti kestus ja emotsiooni intensiivsus haigusprotsessi kulgemise.
4. Haigusprotsess kulgeb faasidena.
Iga haigus läbib kaks faasi. Esimeses faasis on konflikt aktiivne ja sellele järgneb teine, tervenemisfaas. Lihasvalud, peavalu, nohu, haavandid, vähk või leukeemia ei ole haigused, vaid laiahaardelise protsessi üksikud aspektid. Haiguse põhipunktid ja faasid on võimalik leida, kasutades keha, meele, hinge ja keskkonna vahel olevat sünkroonsust ning spetsiaalset küsimuste esitamise tehnikat.
5. Subjektiivne tajumine – keha kui tagasiside.
Tajumine on projektsioon. Meelte kaudu kogevad inimesed ümbritsevat kui subjektiivset reaalsust – see on individuaalne vaatepunkt. Inimese keha on tema sisemise reaalsuse peegel. Võtta vastutus oma elu eest ja aktiivselt muuta oma sisemist ja välist reaalsust – need on tervenemisprotsessi olulised aspektid.
6. Iseeneslik tervenemine – vitaalsus ja eluenergia.
Välistades haigust tekitavad faktorid ja toetades neid, mis aitavad terveneda, on võimalik mõjutada iseenesliku tervenemise võimet. Tugev immuunsüsteem ja elujõud on väga olulised.
Nii konflikti- kui ka tervenemisfaasis on vajalikud lisaenergia ja – toitained. Bioloogilist protsessi on organismi kõikidel tasanditel võimalik toetada teraapiliste abivahenditega.
7. Lootelehed ja organite väljakujunemine.
Lähtudes embrüoloogiast ehk loote arengu õpetusest ja ontogeneesist ehk organismi individuaalse arengu õpetusest on võimalik kõiki organeid seostada ühega kolmest lootelehest, millest meie keha embrüona välja arenes. Iga organ reageerib konfliktile vastavalt oma päritolu lootelehele. See määrab ära, kas organis tekib rakkude juurdekasv või kadu, üle- või alatalitlus ja kas organi funktsioon väheneb või suureneb.
8. Aju