Vana-Villemi viimane puhkepaik, kuhu matuserongkäik kabelist suundus, asus surnuaia servas, reiejämeduste kaskede varjus. Need olid sinna kasvama pandud selleks, et keegi seda platsi endale ei himustaks. Puud istutas Villemi esimene naine Helmi, kelle kuulu järgi olid tapnud kadedus, õelus ja vihkamine. „Igatahes oli see üks ajuhaigus, mitte ihuhäda, mis selle tulehargi hauda viis,“ oskas Tooma kõrval labidavarrele nõjatunud hauakaevaja Jüri öelda. „See nõid teadis, mida teeb, kased raisad olid oma juured nagu ämblikvõrgu maasse laiali ajanud. Kaks päeva lasin kirvel lennata, enne kui augu maasse sain. Ja tead, mis siis juhtus?“
„Noh?“
„Seinast varises lahti suur kivi ja selle tagant veeres välja Helmi punaste juuste ning roheliste hõõguvate silmadega kolp, mis kargas lõualuid klõbistades mulle otse säärde.“
„Jumal küll!“
„Ja kus kukkus purema, nagu marutaudis kährik! Lõugade vahelt valgus vahutavat hauamürki. Proovisin äsada kirvega, aga ei saanud löögile, hauas ju kitsas. Õnneks olin paksust kangast püksid jalga pannud, nii et hambad püksisäärest läbi ei pääsenud.
Põrguväravate lähedale ei kõlbagi õhukese riidega mullatööle minna. Kui hauamürk nahale satub, muutud mõne minutiga kihisevaks vaglahunnikuks. Nii mõnigi hauakaevaja on nõnda oma otsa leidnud.“
„Hõhh!“
„Aga ma ei löönud verest välja, sest meiesuguste ametis peab taolisteks trikkideks valmis olema. Senikaua kui kolp mu püksisäärt tuuseldas, võtsin taskust paar küüslauguküünt ja laadisin küüslaugupressi. Pigistasin selle kolba suunas tühjaks ja oleksid sa näinud! Too hakkas pöörlema ja sisisema kui keravälk, pendeldades mitu minutit ühest hauaseinast teise. Viimaks kadus ta liiva sisse ja ma tagusin selle koha teravaotsalisi pihlakaoksi täis. Sealtkaudu see koerakoonlane enam tagasi ei pääse!“
„Milline jube lugu!“
„Ah, see pole veel midagi, möödunud suvel …“
Haua-Jürka sattus just jutustamisega hoogu, kui veteran Uudo virutas talle jalutuskepiga valusalt mööda kannikaid. „Jüri-poiss, mokk maha, labidas kätte ja seisa haua kõrvale.“
Turskemad mehed haarasid rihmadest ja lasid kirstu hauapõhja. Jürka ulatas labidal matuselistele mulda, mida igaüks kombekalt kolm peotäit kadunukesele järgi viskas. Seejärel aeti haud kinni ja kaunistati pärgadega. Vana-Villemi maine teekond oli lõppenud. Kirikuõpetaja taandus taas põõsaste varju, toppis piibli ja talaari portfelli ning astus siis pikkade sammudega surnuaiast välja. Uudo ja Endel seisid hauakünka peatsisse ja hakkasid tasasel häälel kadunud rindesõbra lemmiklaulu laulma:
„Enne veel, kui kustub eha,
lähen lahingusse ma.
Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma.
Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma.
Kui ma peaksin täna langema,
olen homme surnud mees.
Siis mind sõbrad hauda kannavad
just koidu eel.
Siis mind sõbrad hauda kannavad
just koidu eel.
Kolm sinilille õitsevad
minu hauakünka peal.
Uhke ratsamees neid murrab seal
nii õelal käel.
Uhke ratsamees neid murrab seal
nii õelal käel.
„Käi põrgu uhke ratsamees, …“ alustas Endel viimast salmi, aga Uudo katkestas teda kätega vehkides. „Mis käi põrgu? Seniilseks oled jäänud või? Meie rügemendi mehed laulavad ikka „Käi persse …!“ Võta end kokku ja alustame viimast salmi uuesti.“
„Käi persse uhke ratsamees,
Lase lillel õitseda…“
Sel ajal, kui veteranid lõpetasid oma laulujoru ja tilgutasid plaskudest kadunud sõbra hauale kangemat kraami, siirdus ülejäänud matuseliste seltskond aeglaselt kohaliku kõrtsi suunas, kuhu oli kaetud peielaud.
„Ma muretsen ikka, et viina jaguks,“ ütles lesk pojale turskete külameeste selja taga.
„Küll jagub, ära pabista. Kui puudu tuleb, võtame kõrtsmikult juurde,“ rahustas Toomas: „See ei ole ju mingi valla kulul korraldatud külapidu, kus tullakse end täis kaanima!“
Peielaud oli kaetud kõrtsi tagaruumi, mida eraldas ülejäänud joomakohast raske tammine uks.
„Saate siin olla täiesti omaette, ega sega leinameeleoluga püsikundesid,“ ütles kõrtsmik Andres.
Laua ümber kogunes ligi kuuskümmend inimest. Esimesed kümme minutit põrnitseti kohmetunult ja vaikides enda ette ning hinnati mõtlikult ninaesist. Külmadest roogadest oli lauale tellitud rosolje, kartulisalat, soolane heeringas hapukoore ja sibulaga ning maksapasteet. Suuremad taldrikud süldiga asetsesid täidetud singirullide ja leivakorvide kõrval. Nendest omakorda järgmisel liual oli viilutatud suitsuvorst, juust, keedetud veisekeel, rulaad ja täidetud munad. Alustuseks serveeriti aga sooja toitu – puljong pirukaga, keedukartul, hapukapsas, vorstikesed ja seapraad.
Veteran Kelk neelatas kuuldavalt. Ta jõudis viinapudelil korgi maha keerata ja tulivett valama hakata, kui märkas, et kõik lauasolijad teda etteheitvalt kiikavad. Avatud pudel rändas kiiresti tagasi toidunõude vahele.
„Toomas, sa peaksid midagi nüüd algatuseks ütlema,“ müksas Leena poega. Viimane ajas end ebakindlalt püsti.
„Tänan kõiki, kes meie isa on mälestama tulnud ja teda viimasele teekonnale aitasid saata. Olgu see tagasihoidlik peielaud kohaks, kus saame üheskoos teda hea sõnaga meenutada. Palun Villemi mälestuseks üheks hetkeks püsti tõusta.“
Matuselised tõusid püsti ja ruumi täitis mõneks sekundiks vaikus.
„Aitäh,“ vastas üksmeelsele leinaseisakule Toomas ja võttis taas istet. Ema oli teda uhkusega jälginud.
„Mul on sulle üks isevärki palve,“ ütles ta äkitselt pojale. „Mine sina varem koju ja pane saun kütte. Ma tahaks veel täna surma lõhna endalt maha pesta.“
Tooma sõnavõtu järel pääses valla jutuvada, justkui oleks veskipais kevadise suurvee survele järele andnud. Algul räägiti ikka Vana-Villemist. Naabri-Leida teadis pikantsemaid seiku kadunukese noorpõlvest ja jagas neid kihistades teiste külanaistega. Villem oli nooruses olnud nägus nohik, keda elukogenud naised tihti aasima kippusid. Ükskord talgute ajal, kui hobusemehed oma vigurjuttudega naishingedel meeled elevile ajasid ja ihud heinte tõstmisest kuumasid, olid norijad ta hulgakesi küünis pikali surunud ning kordamööda suudelnud. Villem jooksnud seepeale otsejoonelt koju ja lõpetanud sestpeale talgutel käimise.
Hobusekasvataja Juhan Pulk teadis jälle rääkida, et veterinaarkooli päevil praktiseeris Hundijala peremees ühe talve tema majapidamises. Tallides oli valitsenud selline kord, mida tänapäevalgi naljalt ei näe. „Ja kujutage ette, ükski varss ei heitnud sel aastal hinge!“
Lähemal istujad noogutasid tunnustavalt.
Vana-Villemi rindesõber Uudo Kelk aga tõusis laua tagant püsti, haaras viinapitsi ja palus vaikust.
„Mina tahaks Villemist pajatada järgmise loo. Täpselt ei mäleta, aga see juhtus sõja esimesel aastal. Olime siis kõik alles noored nagad, piima tilkus kõrvade tagant ja mundrit sai kõvasti õmblustest kokku võetud, enne kui kõlbas selga panna. Muretsesime rohkem oma pisvinnide kui sõja käigu pärast. Mind, Endlit ja Villemit saadeti luurele. See oli meie esimene lahinguülesanne. Roomasime soodes kolm ööpäeva,