“Mis kuradi mäng see on? Sinu sitane nimekaart oli minu maksavormis. Molli tahad saada või?”
Vana lubas asja selgeks teha. Ta kahtlustas, et keegi ta pahane töötaja oli pakkimise käigus nimekaardi karpi pannud. Lubas saata mulle kompensatsiooniks kinkekaardi. Olin rahul. Lubasin vastata ta küsimusele “Kas maitses?” alles siis, kui olin vormi ära söönud. Lõpuks märkisin veel:
“Ma sööksin meelsamini ära selle nimekaardi kui neid jänesepabulate moodi rosinaid, mida te maksavormi topite.”
Vana ei öelnud midagi – enam.
LAUPÄEV
Jama lugu, et laupäeviti posti ei tule. Oleksin võinud peo püsti panna. Mitmekümnetuhandese kinkekaardi see maksavormivana saadab? Loodetavasti kehtib see ka Alkos.
Laenutasin filmi “Pulp Fiction”, ehkki olin seda kindlasti juba oma kümme korda näinud. Metsikult lahe on see koht, kus Travolta lohistab üledoosi võtnud tšiki narkomüüja juurde ja narkarid torkavad talle elustussüstla otse südamesse. Tšikk ärkab üles ja üks narkotibi palub: “Say something.” Eit vastab, endal süstal alles rinnus püsti: “Something.” Türamaivõi, ma naersin end peaaegu pooleks. Nutikas kunst. Üks teine koht oli ka hullult naljakas, kus Travolta sihib oma peletu relvaga tagaistmel istuvat tüüpi pähe ja auto sõidab läbi augu. Relv läheb lahti ja tagaistme neegri pea lendab mäsaks. Pärast seda hakkavad tüübid verest nõretavas autos vaidlema, kelle süü relva lahtiminek oli, kas juhi või laskja. See film on tõeline pärl!
PÜHAPÄEV
“Pulp Fiction” mõjus mulle liiga kõvasti. Tuli tahtmine hankida endale relv, kui nägin naabrit McDonald'si paberkotti oma korterisse tassivat. Oleksin koputanud uksele, torganud talle toru näkku ja söönud ta burgeri ära. Siis oleksin lausunud mingi kirjakoha Piiblist nagu söögipalveks ja rahulikult koju tagasi läinud. Kõht täis tasuta kiirtoitu. Türamaivõi, miks R-kioskis relvi ei müüda. See on pühapäeviti lahti.
DETSEMBER 1998
ESMASPÄEV
Ootasin juba nädala alguses kannatamatult esimest adventi. Sitaks käis pinda, et ei saanud juba hommikust võtma hakata, sest olin lubanud sõbra pubis köögis abiks olla. Tuli kõigepealt käia arsti juures, sest mul oli ilmselgelt stress.
Lonkisin polikliinikusse arsti juurde. Ma ei taibanud, miks kuradi pärast ta vaatas mulle kurku ja kõrvadesse, kui mul oli hoopis tööstress. Katkestasin arsti takseerimise, öeldes, et mul on töötegemisest stress.
“Kui kaua te järjest töötanud olete?”
Sain sitaks vihaseks.
“Mitte päevagi, sellest see stress just tulebki! Ma peaksin minema õhtul sõbrale pubi kööki appi ja mul on sellest tekkinud stressiseisund.”
Arst viskas mu kabinetist välja. Kükloobimunn.
Käisin enne tööleminekut kättemaksuretkel. Ostsin kahekilose latika ja naelu ning võtsin kaasa haamri. Toppisin kättemaksuriistad kotti ning läksin polikliinikusse. Minu õnneks oli tolle arsti kabinet tühi. Ronisin laua alla ja naelutasin latika lauaplaadi alla. Küll on patsientidel tohtri värske lõhna üle imestamist. Küllap see munn leiab latika alles siis, kui põlved on tööpäeva lõpuks alati mädasid soomuseid täis. Mulle näkku ei nikuta.
Läksin rõõmsal meelel tööle. Pubis oli sagimine täies hoos. Võitjad rebisid kahe käega õlut näkku ja mörisesid, nagu parajasti suutsid. Kohutav vaatepilt – kaine peaga. Läksin otsejoones kööki tööd ootama. Sõber kooris vihaselt kartuleid. Selgitas, et need totakad ei soostu sööma friikartuleid, vaid tellivad kogu aeg terveid kartuleid kastmega.
“Kas sul ei olegi sellist värki, mis kartulid mehaaniliselt ära koorib?”
“Oli. Eelmine köögiabiline pillas sinna joomase peaga kastruli. Pärast seda võib sellega koorida elava sea või lehma seljast nahka. Masin koorib nii paksult, et kartulist jääb järgi ainult marmorkuulisuurune nupp. Ei ole kuigi rentaabel aparaat.”
Noogutasin mõistvalt. Masin oligi just sellist nägu, nagu oleks varrega kastruli nahka pistnud.
Sain esimese tellimuse, kui miski joomane tola tahtis ilmtingimata šampinjonisuppi saada. Tal olid kindlasti hambad kurku löödud, sest kõlbas ainult vedel toit. Raisk, seda suppi polnud isegi mitte menüüs! Mõtlesin nii et pea suitses, kuidas saada jagu tellimusest, mille valmistamine oli mulle täielik kreeka keel. Õnneks leidsin külmkapist pahaksläinud šampinjonikastet, mis oleks lõhna ja värvi poolest pidanud juba ammu olema sigala ämbris. Nutika mehena segasin selle sodi sisse vett ja maitse peitmiseks peotäie meresoola. Sai päris supi moodi asi. Õnneks oli klient nii täis, et ei tundnud mingit maitset, sest ettekandja tõi mulle veel kümneka jootrahagi. Olevat olnud nii sitaks hea supp. Mul keerles terve õhtu okseklimp kurgus.
Õnneks tellisid mörisejad veel vaid viinereid, neid oskasin ma keeta. Tõsi küll, enamik neist plahvatas keeduvette, aga sain ka viineripudru vahukulbiga kätte. Portsud ei saanud küll kõige esteetilisemad, aga sellegipoolest viineritest tehtud. Õhtul tõmbasin end kodus täiesti umbe. Raske töö vajab rasket lõbu.
TEISIPÄEV
Pea, kogu mu kolu valutas ärgates halastamatult. Tavaliselt mul pohmakaga peavalu ei tule. Amatööridel on peanupp hell ja ajab iiveldama, proff aga higistab ja vabiseb nagu haavaleht kürva peal. See kuradi peavalu tuli kindlasti töötegemisest. Need tüübid ostsid õhtu jooksul oma 50 kilo viinereid. Ei tea, kas nad toppisid neid endale perse; milleks muuks on siis vaja tellida viinereid, kui saadaval on ka inimeste toitu? Tuleks tirida kogu see seltskond vorstitehasesse vaatama, kuidas viinereid tehakse. Siis tuleks nende imemisele lühike lõpp.
KOLMAPÄEV
Sain pisut kummalise kirja:
Tere tulemast valima oma jõulusinki Närväse sigalasse Kuortanesse. Meil on siitkandi parimad tagakintsud. Tule ise oma sinki nuumama, see meeldib ka sigadele. Tapame ootetööna. Kõigi klientide vahel loositakse välja seapea, mille võitja saab ise valida. Võimalus saada pea ka topisena seinakaunistuseks.
Suurepärane jõulukink!
Närväse sigala
Ma ei saanud muidu okset lahti, kui pidin keskmise sõrme peaaegu lõpuni kurku torkama. Nimetissõrm jäi seekord lühikeseks. Hakkasin mõtlema, et mida nad selle pea sisse topivad. Süda läks halvaks tegelikult Kristianist, kes ostis kunagi mingi vanarahva kokaraamatu ja tahtis tingimata teha seapeasülti. Selle valmistamise ja söömise pealtvaatamine oli kirjeldamatu kogemus. Pidin pärast ostma apteegist Ramaviti, enne kui söögiisu tagasi sain. Jeekim, ma ei söönud nädal aega mitte midagi! Võtsin Kristiani seapeasüldi pärast neli kilo alla, sama palju, kui tema juurde võttis. Kas maailmas on mingi kindel kogus rasva? Äkki on kusagil jumalate omavahelises lepingus kirjas, et maakeral peab igal hetkel olema täpselt sama hulk rasva? Kui keegi paks otsad annab, hakkab kusagil maailmas mõni perse suuremaks venima, olgu ta millisel dieedil tahes. Enam ma paksudele näkku ei niku. Need vaesekesed on asjaolude ohvrid.
NELJAPÄEV
Jipii! Täna lähen advendipeole. Võib-olla olen siiski natuke nartsissist, sest mõtlesin peaaegu viis minutit sellele, mida selga panna. Jäin pidama sitaks pingul teksade ja kampsuni juurde. Peab ütlema, et riided ikka teevad mehe. Ma olin meeletult ilus. Ja muidugi, ma võtsin kaasa ka paljunäinud päkapikumütsi.
Silmad läksid märjaks, kui hellitasin oma kulunud päkapikumütsi. Mõelda, et olin kunagi taksos sellesse ropsinud, kord kasutanud seda ühe perverdist eidega kummi asemel, kui too tahtis, et ta tussis kõliseks, ja