Kuulasin suuri silmi, kuidas Sirpa tulistas telefoni erinevaid keeli nagu mingi sõnaraamatu-automaat. Türamaivõi, milline naine mul oli. Sirpa ulatas telefoni mulle.
„Halloo,” ütlesin ettevaatlikult.
Eaka naise hääl vastas:
„Kas Juha räägib?”
„Jep.”
„No see on juba midagi. Kust sa siia oskasid helistada?”
„Sünnitusmajast.”
Pisut aega ei kostnud mitte midagi. Ainult ilmselget nutu tagasihoidmist. Mind ajas ka nutma. Kummaline, et vaikus liigutas rohkem kui ükski kuuldavalt öeldud sõna. Lõpuks löristasime mõlemad. Ulatasin nuuksudes toru Sirpale ning tormasin toast koridori ja sealt selle otsas olevale rõdule. Õnneks oli see tühi, sest ma pidin praegu saama üksi olla.
Toetasin piirdele ja tõmbasin kopsud suveõhku täis. Mul hakkas kohe paha. See ei olnud mitte mingi väike südamepaha, vaid rinnus rõhus mingi kummaline pitsitav tunne. Justkui oleks mu sees võidelnud kaks erinevat jõudu. Õrnus kõvaduse vastu. Oli tunne, nagu oleksin muutunud igivanade tunnete kompostihunnikuks, kus oli alanud käärimine, ja nüüd oli tünn liitekohtadest rebenemas. Ahmisin õhku nagu astmahaige. Mis põrgut minuga toimus? Pidin saama rahulikult läbi kerida kõik, mis minuga täna juhtunud oli.
Olin mõne tunniga kogenud tohutult palju. Ühtäkki seisin keset suurt tunnete striptiisietendust, milles mul tuli hetkega koorida endalt karm väliskiht ja jääda täiesti alasti. Olin abitu ja nõutu. Paistab, et ma polnud väikesele lapsele siiski kõige tugevam mehe-eeskuju. Õnneks oli ta tüdruklaps. Poiss oleks sellist piripilli nähes naernud, nii et sitt mähkmes. Otsustasin end koguda ja olla seesama vana ilgelt kõva mees. Lasin ettevaatlikult rõdu piirdest lahti ja ajasin end sirgu. Vasakus kannikas pistis kummaliselt. Tõmbasin veel kord kopsud õhku täis ja läksin sünnitustoa poole. Siiski hoopis ettevaatlikumal sammul, kui olin soovinud.
Toast kostis naeru. Sirpa rääkis endiselt telefoniga.
„Muidugi me tuleme teie juurde, ja teie siia. Ruumi meil on… Ütlen edasi ja kallistan. Adios!”
Kuivatasin veel silmanurki ja küsisin imestades:
„Kes teie?”
„Su emal on meessõber. Hispaanlane.”
„Meie pätakal on siis hispaanlasest võõrasvanaisa?”
„On.”
Haarasin beebi sülle, pigistasin teda tugevasti vastu rinda ja sosistasin hellalt:
„Oh sind väiksekest. Hispaania võõrasvanaisa ja sihuke isa. Õnneks on su ema täiuslik.”
Sirpa silmanurgad kilgendasid. Jälle.
Irja ütles, et ühtegi vaba perepalatit kahjuks ei ole. Ohkasin kergendusest. Mõte Raijast, poolhullust Eskost, emast ja tolle hispaanlasest poldist ühes toas tekitas õudust. Sirpa lebas voodis ja Irja seletas, et seal oleks olnud ruumi siiski vaid mulle.
Suudlesin mõlemaid naisi andunult. Suudlustele vastas ainult Sirpa. Lõputult suudeldud Irja meenutas ettevaatlikult:
„Ehk oleks nüüd aeg ema puhkama lasta?”
„Kas sa tahad puhata?”
Sirpa noogutas.
„Ega sa armukade ei ole, et ma teist naist palju rohkem suudlesin kui sind?”
Sirpa ei suutnud midagi öelda, raputas ainult pead, silmanurgad jälle kilgendamas nagu suvine järvepind.
Läksin märgatavalt kindlamal sammul fuajee poole. Peaks vist millalgi ka ristiisale helistama. Ilmselt osutub ka tema pehmekeseks nagu mina, maailma kõige kõvem mees.
2
Istusin Volvosse märksa värskemana kui mõni tund tagasi. Lülitasin kliimaseadme sisse ja hakkasin mööda suvise pealinna tänavaid kodu poole veerema. Vaatasin kõrvalistet. See oli endiselt lamamisasendis ja eelmise reisi dramaatilisusest rääkis valge kummeeritud froteelina.
Äkki tulvas mu pähe mälestus metsikust noorusest, kui rebisin kõrtsust ühe tibi, teadmata, et ta on juba hõivatud. Väljas oli külma oma 25 kraadi, nii et nikkumine härmas puutüve najal tundus asjatult jäise kogemusena. Lühikesele, kuid lopsakale punapeale meenusid ta käekotis olevad autovõtmed ja ta kiigutas neid mu silme ees nagu tuulekella. Püüdsin puigelda, sest ma ei olnud sõiduvormis, aga selgus, et juhtida tuli ainult seda tibi.
Kui ta auto käivitas, mäletan end arutavat, kas siis saab purjus juhtimises süüdistada, kui kaks juuatäis inimest töötavas autos istuvad. Minu arutelu lõppes siis, kui mu püksid lahti nööbiti. Naine tõmbas relvast välja ainult toru ja soojendas seda suus. Salved võisid veel alukasoojas oodata, sest autos oli sitaks külm. Õnneks oli auto küllalt uus ja soojenes kiiresti.
Peagi uitasid mu käed seeliku all. Kas kõik naised kannavad advendiajal sukatrippe? Need tundusid käsikaudu kobades keerulise vigurina. Lasin istme alla ja tõstsin punapea seeliku üles. Pöörasin tahavaatepeegli sellisesse asendisse, et võisin oma töötamist jälgida.
Läksime mõlemad autos nikkumisest nii pöördesse, et nussisime läbi kõik võimalikud asendid. Kui autol oleks olnud katuseluuk, oleksin pannud teda ka seistes. Pärast jubedat mässamist haises auto nagu litsimaja. Aknad olid niisama higised kui meiegi. Olemine oli nagu Türgi saunas. Lebasin puruväsinuna pikali. Tibi punased juuksed meenutasid mingit põõsast, mille oksad turritasid igasse suunda.
Tibi oli nii täis, et vaarus ja ohkas sügavalt viimane kord mu pealt tõustes. Ta üritas end niipalju korda teha kui võimalik ja oma aluspükse leida. Imestasin, mis neist ühtedest pükstest siis nii väga on. Alles siis kuulsin, et auto on ta mehe oma. Kui see auto oleks ka lõhnakuusepoe aknast sisse sõitnud, poleks selles hõljuv sperma- ja vitulehk kuhugi kadunud. Lahe lüke tibilt. Soovisin talle head õhtu jätku ja läksin pärlendades taksot otsima. Kahemeetrine sepp, kellest tõusis tumedat auru, võis olla hirmuäratav vaatepilt.
Kohtasin seda tibi aastaid hiljem, ja ta rääkis, et mees oli järgmisel hommikul imestanud, miks tuli aknaid kraapida nii seest kui väljast. Akende siseküljel oli olnud poolesendine vitu- ja higilõhnaline jääkoorik. Alles pärast seda olevat nad hakanud rääkima teineteise vajadustest, ning olid vähemalt tookord veel õnnelikult abielus. Ehk siis taas kord oli mu noku olnud päästeingel.
Olin eneselegi märkamatult jõudnud koduõuele ja mul ei seisnud mitte sugugi. Käik Ämmaemandakooli oli mind tõsiselt pehmendanud.
Mul oli täiesti meeletu nälg. Mõtlesin palavikuliselt, mis oleks sobiv issitoit. Mida isad söövad? Samas tegi süda kurgus äkilise U-pöörde. Sirpa oli ju hullult vaeva näinud. Kui põrgulik nälg võis veel temal olla? Helistasin otsekohe Ämmaemandakooli.
Rauge, kuid õnnelik hääl vastas telefonis:
„Tere, kallis.”
Taustalt kostis liigutavat puhinat.
„Tšau, kallike, kas meie pisikesel on nina kinni?”
„Miks nii?”
„Sealt kostab puhinat.”
„Su tütar juhtub olema alles mõni tund vana. See on tema viis vestelda. Küll sa veel igatsed tagasi lihtsalt puhkimist, kui see printsess pärib natukenegi oma ema temperamenti, isast rääkimata.”
„Okei, ma lepin selle puhinaga. Pealegi on seda kena kuulata. Aga ma ei helistanud sellepärast. Kas sa söönud oled?”
Torust kostis neelatus. Siis mitte midagi.
„Vabandust, olen veel pisut härdas tujus. See sinu hoolitsemine on nii liigutav. Olen söönud. Sain väga head suppi.”
„Ega selles maksa ei olnud?” küsisin ettevaatlikult.
„Kas ma söön liha?”
„Ei, ma mõtlesin maksa.”
„Maks