Eessõna
KOKKULEPE JÕUSTUS 2009. AASTA SÜGISEL. Pärast aastaid kestnud läbirääkimisi loovutas Stockholmi Moderna Museet (moodsa kunsti muuseum) Saksa ekspressionisti Emil Nolde maali „Blumengarten (Utenwarf)”.
Ilmnes, et maalil, mille kunstimetseen Pontus Hultén oli 1960. aastatel Šveitsist ostnud, on tume ajalugu. 1930. aastatel, kui Saksa-juudi perekond Deutsch Natsi-Saksamaalt põgenema sunniti, läks maal müstilistel asjaoludel kaduma. 2003. aastal, üle viiekümne aasta hiljem, võtsid perekonna järeltulijad Moderna Museetiga ühendust, et maal tagasi saada. Puhkes pikale veninud tüli, mida pani tähele nii Rootsi kui ka rahvusvaheline meedia. Rootsi valitsus oli sunnitud võtma seisukoha konfliktis, mis mitme rahvusvahelise õigusorganisatsiooni arvates rikkus Rootsi mainet.
Tundus, et vaidlus ei paigutunud Rootsi aruteludes õigesse konteksti, ning see äratas minus kohe huvi. Aasta tagasi olin saanud kunstielu ja kultuuripoliitikat kajastava ajakirja Konstnären peatoimetajaks. Kunstivaldkonna uudisvoost ilmus aeg-ajalt ikka juhtumeid, mis tundusid Rootsis toimunuga seotud olevat. Ka Pariisi Louvre’is, New Yorgi MoMa’s ja Christie’si oksjonimajas avastati kunstiteoseid, mis olid teise maailmasõja ajal kaotsi läinud. Natsid olid need varastanud. Muuseumid ja oksjonimajad ei teadnud teoste saatusest midagi või vähemalt väitsid mitte teadvat. Sellekohased uudised ilmusid ajalehes enamasti nupukestena, kuid mõne aja pärast joonistus välja muster. Jutt ei olnud üksikutest juhtumitest, vaid maailma tuntumates kunstiasutustes välja pandud sadadest teostest, mida ka osteti ja müüdi. See tekitas küsimusi. Kuidas need teosed sinna õieti sattusid? Miks keegi seda varem ei avastanud? Ja miks nad just nüüd välja ilmusid?
Esmajoones huvitas mind, miks üle poole sajandi tagasi toime pandud kunstivargused endiselt tüli tekitavad.
Mitu aastat olin kultuurivarguste ja nende majanduslike, moraalsete ja juriidiliste tagajärgede küsimustega tegelenud, kuid hoopis teises vallas. 2009. aasta alguses avaldasin koostöös Sam Sundbergiga raamatu „Piraadid – Rootsi failijagajad, kes röövisid Hollywoodi”. Teos käsitles Rootsi netipiraatide liikumist. Nende puhul on tegemist hoopis teistlaadi vargusega, kuid leidub ka ühist.
Mõlemal juhul tulid advokaadid Atlandi ookeani teiselt kaldalt Ameerika õigussüsteemi pikkade kätega kaugele üle riigipiiride. Põhimõtteliselt oli küsimus ka selles, kellel on õigus kultuurile. Mõlemal juhul oli tegemist konfliktiga üksikisiku õiguste ja ühise heaolu vahel.
Ennekõike huvitasid mind ikkagi vargad. Seejuures ei võrrelnud ma netipiraatluse esindajaid ja natse omavahel. Muidugi on ahnuse elemente ka netipiraatluses, kuid nii mina kui ka minu kirjanikest kolleegid on veendunud, et nende liikumist edendas miski tunduvalt tugevam: ideoloogia. Failijagajate puhul teabevabaduse ideoloogia, mis oli vormunud mitu kümnendit varem.
Natside kunstiröövidesse süüvides hakkas mulle silma samalaadne muster. Loomulikult oli seal ahnust. Aga oli veel midagi tunduvalt jõulisemat. Kui natse oleks tagant kihutanud ainult ahnus, siis oleksid nad Picasso, Miró ja Braque’i tööd lihtsalt ära põletanud. Nad üksnes ei varastanud kunsti, vaid ühtaegu lõid ja hävitasid seda. Kuid esmajoones tundub, et kunst seisis natslikus maailmapildis olulisel kohal.
Olen püüdnud selles raamatus otsida ajaloo kõige ulatuslikuma kunstiröövi juuri. Kuid ka selgitada, miks see pole veel ajalooks muutunud.
1. PEATÜKK
Adolf Hitleri testament
1945. AASTA NOVEMBRI ALGUSES toimus Berliinis pressikonverents, mida juhatas veidi üle kolmekümneaastane pikk, kiitsakas ja lühinägelik inglane. Halvasti istuvat mundrit ja paksude raamidega prille kandev kindralmajor Hugh Trevor-Roper meenutas pigem akadeemikut kui sõdurit. Ta töötas Briti salateenistuse Secret Intelligence Service heaks, kuid oli enne sõda olnud Oxfordi ülikoolis ajaloolane. Pressikonverentsil pidi ta tutvustama uurimistulemusi, mis annaksid maailmale kauaoodatud vastuse: kas Adolf Hitler on tõesti surnud? Kuude kaupa oli Trevor-Roper sõjast laastatud Saksamaal ringi sõitnud, otsides isikuid, kes oleksid võinud kinnitada seda, mis Adolf Hitleri punkris tema viimastel päevadel tegelikult juhtus.
Uudis Adolf Hitleri surmast jõudis maailma ajakirjandusse Saksa raadio kaudu päev pärast tema enesetappu 30. aprillil 1945. Aga paljud ei uskunud, et Hitler on surnud, ja TrevorRoper sai ülesande asja põhjalikult uurida.
Nõukogude propaganda väitis, et Adolf Hitlerit hoitakse läänes vangis, kuigi Punaarmee oli Hitleri punkri vallutanud ja leidnud sealt tema surma kohta kõige kindlamaid tõendeid, mida lääneriikide eest varjati.
Kuid ebakindlad olid ka liitlasriigid. Varem peetud pressikonverentsil oli oma kahtlusi väljendanud isegi lääneliitlaste ülemjuhataja Dwight D. Eisenhower. Liitlaste seas oli hulganisti neid, kes uskusid, et Punaarmee toimetas Adolf Hitleri ja Eva Brauni salaja lennukiga Moskvasse.
Pärast sõja lõppu tuli pidevalt teateid, et Adolf Hitlerit olevat nähtud maailma eri paigus.
Keegi oli näinud füürerit ühes Amsterdami kohvikus. Tal olevat olnud ebatavaliselt pikk keha ja väga pikad käed. Teise teate järgi pidi Hitler elama tagasitõmbunult hoopis Zürichis, kuid ta olevat nii vanaks jäänud, et juuksed on lausa valged. Kolmanda teate järgi pidi ta elama Argentinas La Faldas talus, kuid teda olevat plastiliste operatsioonidega tundmatuseni muudetud. Prantsuse ajalehes Le Monde ilmus artikkel, milles väideti, et Hitler peidab end lõunapoolusel natside sõjaväebaasis.
Kuulujuttude ja Adolf Hitler surma endiselt ähmaste asjaolude tõttu oli võitjariikidele oluline oletused kummutada ja müütide sündi takistada.
Alles 1945. aasta detsembris tabati Hitlerjugendi juht Arthur Axman, kes üritas luua põrandaalust vastupanugruppi. Saksamaa söestunud varemete vahel hõõgus endiselt natsism.
Pressikonverentsil esitas Hugh Trevor-Roper lisatõendeid juba üldtuntud versiooni kohta, et Adolf Hitler võttis oma Berliini punkris endalt elu ja tema säilmed põletati koos Eva Brauni omadega. Tõendusmaterjalile, mille venelased olid punkrist saanud, ei pääsenud Trevor-Roper ligi ja pidi juurdluse rajama tunnistajate ütlustele. Muu hulgas intervjueeris ta Hitleri teenrit ja sekretäri. Kuid puudusid kõige tähtsamad isikud, kes punkris olid viibinud, propagandaminister Joseph Goebbels ning Hitleri isiklik sekretär ja asetäitja Martin Bormann.
Trevor-Roperi raport oli küll väga veenev, kuid selles polnud tugevaid ümberlükkamatuid tõendeid, mis oleksid kuulujuttudele lõpu teinud. Kriitikute väitel oli punkri juures põletatud Adolf Hitleri teisiku surnukeha.
Läbimurre toimus siiski juba varsti pärast Trevor-Roperi raportit. Sügisel võeti Saksamaal kinni Luksemburgi ajakirjanik Georges Thiers, kellest Briti võimud kahtlustasid, et ta kasutab vale isikutunnistust. Läbiotsimisel avastati, et tema riietesse olid õmmeldud dokumendid. Tegemist ei olnud mingite niisama paberitega, vaid Adolf Hitleri väidetava poliitilise ja isikliku testamendiga, mille tunnistaja ja allkirjastaja oli olnud Joseph Goebbels. Ülekuulamisel tunnistas Thiers, et tema tegelik nimi on Heinz Lorenz, ta oli olnud Adolf Hitleri pressiülem ja viibis Kolmanda Reichi viimastel päevadel punkris. Talle oli antud käsk kolmes eksemplaris koostatud testamendid Berliinist välja toimetada. Poliitilise testamendi ühe eksemplari viis välja Hitleri adjutant Willy Johannmeyer, mõlema testamendi eksemplarid ning Adolf Hitleri ja Eva Brauni abielutunnistuse võttis punkrist kaasa Wilhelm Zander, üks Heinrich Himmleri kurikuulsa poolsõjaväelise organisatsiooni SS juhte.
Just sellist tõendit Trevor-Roper otsiski. Kui ta leiaks Zanderi ja Johannmeyeri, siis täidaks see raportisse jäänud lüngad ja vaigistaks kahtlejad.
Johannmeyer leiti kiiresti. Ta elas Lääne-Saksamaal Iserlohnis vanemate juures. Kuid karmidest ülekuulamistest hoolimata ei saadud Hitlerile lojaalselt adjutandilt mingit ülestunnistust.
Wilhelm Zanderit ei olnud nii kerge leida. Tema jälile jõudis Trevor-Roper alles 1945. aasta detsembri keskpaigas. Endine SS-ohvitser oli aednikuks „ümber õppinud” ja varjas end Friedrich-Wilhelm Paustini nime all väikeses Baieri külakeses Tegernsees. Wilhelm Zander oli märksa pragmaatilisem kui kolleeg Johannmeyer ja andis kiiresti ülestunnistuse. Zander oli pidanud testamendid Hitleri kohusetäitja Karl Dönitzi kätte toimetama, kuid saanud aru, et sel pole mõtet, läks hoopis põranda alla. Testamendid olid pealkirjastamata ümbrikus Zanderi kunstnahast reisikoti sahtlis,